Kirest kantud elulugu

David Vseviov

Peeter Suur ? ainus monarh, keda Nõukogude Venemaa juhid aktsepteerisid Lindsey Huges, PEETER SUUR. Inglise keelest Lauri Vahtre . Varrak, 341 lk.

Ajalugu on inimeste looming. Kuid valdav osa sellest tuhandeid aastaid kestnud loomeprotsessist osavõtnutest on jäänud igaveseks nimetuteks ning me ei tea neist ja nende personaalsetest tegudest midagi. Nende osaks on pääseda ajalooraamatute ja -õpikute lehekülgedele heal juhul vaid kokkuvõtlike märksõnadena: elanikkond, talurahvas, sõjavägi jne. Igatahes ei kuulu nad nende üksikute väljavalitute hulka, keda kutsutakse ajaloolisteks isiksusteks ja kelle nimi tuleb ajalooõpingute käigus koos sünni- ja surmadaatumitega kohustuslikus korras pähe õppida. Kuigi ka need, minevikust esiletõstetud, oleksid vaevalt ajalukku talletatud ilma ümber, kõrval ja vastas oleva nimetu ning neile peegeldavat tausta kujundanud rahvamassita. Selle nimetu massita, mida võiks võrrelda skulptorile hädavajaliku plastiliini või saviga, mille puudumisel jääks ta loomepotentsiaal igavesti realiseerimata. Ajalooareenil paarisrakendina tegutsenud rahvahulkade ja üksikisiku rolli vahekord, küsimus, kumb neist ikkagi määrab ajaloo kulu, on erakordselt keeruline ja võimaldab ilmselt erinevates ajaloosituatsioonides mitmeid tõlgendusvariante. Et see on nii, seda mäletab vähemalt minu põlvkond kas või ajaloolise materialismi loengutest tuttava Georgi Valentinovit? Plehhanovi näitel, kelle 1898. aastal (eesti keeles esmakordselt 1946) ilmunud huvitav arutlus ?Isiku osa küsimusest ajaloos? kuulus kohustusliku kirjanduse hulka. Ning asja eest.

Ammu on möödas ajad, kui peeti vääriliseks vaid kroonitud peade tegude kirjalikku jäädvustamist. Isegi vaid eesti keeles on tänasel päeval kättesaadavad kümned ajalooraamatud, kus räägitakse ?väikese inimese? argistest toimingutest. Ning enamikus nendest raamatutest on seda tehtud erakordselt huvitava ja kaasakiskuva loo vormis. Kuid midagi pole parata, nautides ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie? kütkestava käsitluse tulemusel ajalukku nimeliselt ilmunud Montaillou ?väikeste inimeste? igapäeva tegude ja mõtete kirjeldust, ei teki hetkekski tahtmist nendega samastuda ning näiteks unelmates saada lambakarjaseks Jean Pellissier?iks. Võib-olla tuleneb see soovimatus lihtsalt meie kunagise lapsepõlve liivakasti-mängude ja unistuste järelkajast, kui enesele tulevikurolle vabalt valides olime kõik indiaanipealikud ja imekaunid printsessid, aga mitte lambakarjased ja pesunaised. Aga järsku hoopis sellest, et mõni neist kunagi elanud ja nüüd tänu mineviku-uurijate ponnistustele ajaloos taas nime saanud inimestest pole ei teadlikult aga alateadlikult osanud ennast jäädvustada ajalukku. Oma eluajal ei nõudnud nad meilt, järeltulijatelt, mingit suhtumist, hinnangut oma tegudele. Nad pole teadlikult kunagi soovinud ulatada meile minevikust kätt. Hoopis teine asi on inimestega, kellele tehti juba sündimisest saadik (mõne erandiga küll hiljem) selgeks, et iga nende samm, pisemgi tegu, on ajaloosündmus. Et nad kuuluvad nende väljavalitute hulka, kes mitte ainult ei loo, vaid ka kehastavad ajalugu. Ning pole mingit kahtlust, et nende inimeste loetellu kuulub ühe väljapaistvamana Peeter Suur.

Selle Venemaa valitseja käekäik ja teod on eestikeelsele lugejale kättesaadavad raamatupoodide lettidel nii Nikolai Pavlenko kui Jüri Kuuskema käsitluses ning nüüd on neile lisandunud veel Lindsey Hughesi kirjutatud ja Lauri Vahtre tõlgitud raamat. Suurmeeste elulugude jäädvustamine on esmapilgul suhteliselt lihtne ülesanne. Kuna nad pidid Jumala tahtel valitsejatena jääma ka maise surma järel igavesti ajalukku, said nende eluaegsed teod kõikide ajastule käepäraste vahenditega ametlikult fikseeritud. Kuid pole mingit kahtlust, et ajaloo ?objektideks? olles ei loovutanud nad ükskõikselt seda ülesannet vaid teistele. Nii pole vist olnud ühtegi võimukandjat, kes poleks ise osalenud (kas otseselt või kaudselt) oma ajaloolise imago kujundamisel. Ning kuigi, olles rohkem sisuliste tegude kui väliste sõnade inimene, on Peeter Suur siin pigem erand, polnud ka tema kaugeltki ükskõikne tulevaste põlvede võimaliku hinnangu vastu. Nii on ka tema käsi mängus selles, et minevikust on hilisematele elulookirjutajatele lähetatud pigem ilustatud paraadpilt kui sajaprotsendiliselt tegelikkusele vastav foto. Ning me näeme Peetrit sellisena, nagu Peeter tahtis, et me näeksime. Samas leidub peaaegu alati inimesi, keda on just nimelt antud võimukandja jätnud millestki ilma ja kelle kirjapandust joonistub diametraalselt vastupidine pilt. Sel juhul ei näe me mitte valitsejat, kes tõi Venemaa ?olematusest? ?olemisse?, vaid inimest, kes hävitas ?õige Venemaa?. Hea-halva skaalal on pälvinud mõlemast äärmusest mõne hinnangu kõik kuningad, tsaarid ja keisrid. Seda enam Peeter I, kelle valitsemisaega iseloomustavad niivõrd radikaalsed pöörded, et oma reformide pöörasuselt võiks ta asetada tinglikult isegi ühte ritta Egiptuse Uue riigi aegse vaarao Ehnatoniga.

Suurmeeste elulugude kirjutajad armuvad enamasti oma objekti. See on ka arusaadav, sest kuidas teisiti ammutada jõudu aastatepikkuseks pingutuseks. Ja nii on nad tahtmatult valmis oma kangelast pigem õigustama kui süüdistama. Kuid loomulikult teab iga elukutseline ajaloolane, et tema ülesanne ei seisne mitte valitud kangelasele ülistuslaulu laulmises või täielikus mahategemises, vaid tõese pildi edasiandmises. Ning vahel võib see teadmine, püüdlus absoluutse korrektsuse suunas, autorit isegi kammitseda. Nagu seda on ka vahel tunda Lindsey Hughesi kirjutatud Peeter Suure eluloo puhul. Vene tsaari ja hilisema keisri kogu elukäik on niivõrd suurest kirest kantud, et antud juhul oleks võinud korrektsusele mõningaid mööndusi teha, oma kangelast mitte niivõrd kõrvalt vaadata kui temaga kaasa minna. Ehk isegi rohkem julgeda arvata ja oletada kui kindlalt tõdeda ja väita. Kuid see pole etteheide, see on iga autori vaba valik ja lugeja maitse küsimus.

Ajast, mil õpiti kasutama kivi ehitusmaterjalina, on võimukandjad rakendanud selle olemuselt igavikulise materjali enda ajalukku jäädvustamiseks. Pole olnud vist ühtegi valitsejat, kes vähemalt poleks unistanud olla suur ehitaja (vastupidise märgiga ? suur purustaja). Kuid reaalseid kroonitud peadest ehitajaid, kelle algatatud rajatiste hulka kuuluvad meie mõistes pealinnad, on üksikuid. Nende seas ka Peeter Suur oma Sankt-Peterburgiga. See valitseja tahtel rootslaste tugipunkti kohale soode keskele tuhandete vägivaldselt kohale toimetatud inimeste elu hinnaga püstitatud linn pidi paljude arvates saama igavesti neetud ning olema määratud hukule. Kuid teiste arvates oli apostel Peetrusele pühendatud ja Kaasani Jumalaema imettegeva ikooniga kaitstud linn määratud igavesele õitsengule. Sarnane arvamuse polaarsus saatis kõiki Peetri ettevõtmisi, mis pidi paratamatult tähendama paljudele kõhklusi ja valikuid ning hingepiinu. Ning nende seas võib-olla ka valitsejale enesele. Muidugi, kellelegi pole antud võimalust uuesti läbi elada sajanditetaguseid Peetri mõtteid ja tundeid, kuid nende üle arutleda võiks ikkagi ? et monarhi tegutsemine ei paistaks olevat nii programmeeritud ja ühesuunaliselt motiveeritud. Peeter võis ju tõesti asutada impeeriumile uue pealinna ?oma vanarooma eeskuju matkides?, kuid seejuures polnud see ilmselt kaugeltki tema tegutsemise kõige olulisem motiiv.

Ilmselt on suur vahe, kas jutustada Peeter Suure elulugu inimestele, kes on vähemalt kooli tasandil vene ajalugu õppinud ja kellele vene kultuurikonteksti paljud mõisted on iseenesest arusaadavad, või lugejatele, kellele jääb kogu taust enamasti kaugeks ja võõraks. Kusjuures viimase kategooria hulka hakkab jõudma ka noorema põlve eesti lugejaskond. Lindsey Hughesi raamat pole kirjutatud venelastele (mis ei tähenda, et venelased ei võiks seda lugeda) ja seega oleks tahtnud kohati rohkem seletusi, suuremat tähelepanu taustale. Erines ju eriti noore Peetri aegne Moskovia oma mentaliteedilt ja arusaamadelt kardinaalselt Lääne-Euroopast. Ning muidugi oleks pidanud vältima lähestikku paiknevaid vasturääkivusi à la ?tsaaritütreid ehk tsaaritare ei loetud troonipärijateks? ega olnud neil mehi? (lk. 20) ning ?tsaari poja või tütrega abiellumine suurendas järsult perekonna väljavaateid? (lk. 23).

Lindsey Hughesile tuleb anda au selle eest, et tema jaoks ei lõpe Peeter Suure lugu kangelase surmaga. Seal, kus elulookirjutajad sageli panevad punkti, piirdub autor komaga ja räägib Peetri mälestusest kuni 2002. aastani. See on igati põhjendatud, sest elulugude kangelastest ajaloolised isiksused elavadki oma surmadaatumist kauem. Seejuures kuulub Peeter Suurele Venemaa monarhide seas eriline koht: ta on neist ainus, kelle tegevus leidis nõukogude võimu poolt hiljem, pärast ?tsaaride ja nende teenrite? mälestusmärkide ärakoristamise kampaania lõpetamist, täielikku aktsepteerimist. Ega asjata ei pühendanud mõne tänapäeva kriitiku poolt nõukogude kirjanduse konformismi ja printsiibituse sümboliks nimetatud Aleksei Tolstoi Peeter Esimesele paksu romaani. Ju ta teadis, mis Stalinile meeldis.

Peeter Suure elulugu on igati korralik raamat, kus valitseja elu ilusasti kronoloogiliselt kümneks peatükiks jagatud. Kuigi Peetri isiklikest draamadest ja veidratest juhtumistest tulvil kaootilise eluga võrreldes paistab see ilmselt mõnele olevat isegi liiga korralik, on Lindsey Hughesi raamat ikkagi biograafia?anri hea näide.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht