Keskkonnaeetika ja kultuurikapitalism

Priit-Kalev Parts

Ühe lahe kaldal eksisteerivad sõbralikult luksuslik elamurajoon ja uus prügila.

 

Miks on ühiskond nõus keskkonnakaitsjaid ülal pidama?

 

Mulle on kaua olnud antropoloogiline probleem n-ö laastajate ning

säästjate/taastajate vastasseis. Eks ole – ühel pool deemonlikud arendajad/rahajõmmid, teisel pool kaunishingelised, peaaegu eeterlikud loodus- ja muinsuskaitsjad. Kas pole siin midagi varjatult sihipärast ja lavastatut? Sest kuidas seletada selle tüüpilise keskkonnadraama n-ö arhetüüpsete osapoolte rahumeelset kooseksistentsi argipäevas, nende sarnast era- ja institutsiooniviisilist käitumist? Naftaterminali konsultanti ja kaitseala töötajat on sageli raske eristada nende ostukorvi ja korterisisustuse järgi, pole haruldane, kui nad saabuvad arutluskoosolekule sama marki autoga. Nad leiavad hõlpsasti ühise keele, kõneldes muusikast, eelistavad üldjuhul “Leigo järvemuusikat” “Õlletoobrile”, veini viinale jne.  Samas puuduvad näitelavalt pea alati “Õlletoobri” omad kaevurist poemüüjani. Ometi liigitavad tuntud lavahääled, teadlased, kunstnikud, kaugtöölised jt “kaunishinged” nood tagantselja saastajate antagonistlikku klassi kui “madalate materiaalsete huvidega”, “tarbijamentaliteediga”, “rullnokad”, kes raiuvad oma biodiversiteedist nõretavat metsa ja kruvivad oma kultuuriväärtuslikule katusele Rannila.

Kui säästjate moraliseerivasse kõnevoolu tekib paus, võib juhtuda, et “vähevaimne” või lausa “rullnokast” isik tigestunult midagi täiesti käsikirjavälist kätsatab: “Kust sa ise pappi saad?” Püüdkem küsimusele tõsimeeli vastata. Tõepoolest, kui seda me teame või arvame teadvat, kust tuleb saastajate raha ja ühiskondlikud privileegid – muidugi tootlikust tegevusest! –, siis säästjate puhul on asi ähmasem. Mingitest fondidest, skeemidest, sponsoreilt jne. Aga jätkem detailid – miks ikkagi ühiskond on nõus kellelegi maksma mittetootliku töö eest? Kuidas on nii paljudel mittetootjatel õnnestunud end kehtestada? Või polegi nende töö nii mittetootlik?

Mitmed teoreetikud (nt David Harvey) leiavad, et XX sajandi kapitalismi on iseloomustanud kasvav vajadus turustada kaupu pigem nende sümbolilisele kui kasutusväärtusele tuginedes – no kaua sa ikka veenad tarbijaid, et sinu auto või kinnisvaraprojekt on parem, kui tehnilised näitajad osutavad ühesugust küllalt kõrget taset. Nii leiutatigi millalgi 1970ndail suurepärane võimalus parendada tootmise ja turunduse sünergiat – teemakeskkonnad. Strateegiat, mille algselt töötas välja Walt Disney oma lõbustusparkide jaoks, rakendatakse nüüdseks paljude kaupade, teenuste jms müügistrateegia osana. Enam ammu pole Disney kompanii peamine tegevus- ja tuluvaldkond filmindus, vaid “temaatiline” kinnisvaraarendus, hotellindus, turism, mis põhinevad siiski selgelt filmiäris loodud kultuurilisel kapitalil. Strateegia on Eestiski leidnud laialdast rakendamist Kumust “suure mängu” osana kuni ohtrate kultuuriliselt ja looduslikult väärtuslike alade määratlemiseni: teemapark “Keskaegne linn”, teemapark “Ürgne loodus” jne.

Näib, et enam ei saa mitmesuguseid “miljöösid”, imagoid ja nende loomisel osalevat kultuurilist kapitali taandada passiivsesse või “puhtsümboolsesse” rolli. Tuleb möönda, et neil on reaalne materiaalne tootlik jõud. Seega on turumajandust käsitledes vaja lõimida majanduslik ja kultuuriline analüüs. Ühendriikide urbanist Sharon Zukin seletab selliseid nähtusi uue postfordistliku tarbimisorganisatsiooni tekkega. Selles uues korralduses mängib üha olulisemat rolli nn tegelik kultuuriline kapital, mis “teeb läbivalt kaasa tegelikus investeerimises ja tootmises”. Tarbimiskogemus on siin “ülimal määral vahendatud uut tüüpi tehniliselt äärmiselt professionaalsete kultuuriliste tootjate poolt. Asjaolu, et nad on tõesti tootjad, on maskeeritud näiteks sellega, et nood tootjad on sageli alatasustatud, pealegi pole nad sotsiaalselt ja kultuuriliselt distantseeritud jõukatest tarbijatest, keda nad teenindavad. Sellest hoolimata vormivad nad (…) tegelikult kõrgemate sotsiaalsete kihtide maitset.”

Mulle avanes selle uue tootmise ja tootjate toimimine paari aasta eest ühel rahvusvahelisel teadusseminaril Hollandis. Osalistele korraldati ekskursioon looduskaitsealale, mis asus ülikoolile kuuluvast konverentsikeskusest sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel. Pärast ajaloolise külatee, šoti mägiveiste jms üldtuntud looduskaitseatribuutika imetlemist jõudsime väikese rohtunud kühmukese juurde, mille kohta oli põhjalik infotahvel ja kõneles kohalik giid.

Mu silme ees rullus lahti järgmine lugu. Aastatuhandeid polnud keegi kühmukesele tähelepanu pööranud. Ent paar aastat enne minu sinnajõudmist avastati, et tegemist on muistse kalmega – ja kõik muutus. See avati, kaardistati, pildistati, arhiveeriti, publitseeriti – ja lõpuks restaureeriti. Kogu juhtumist kujunes väike meediasündmus, asjast huvitus kohalik kodu-uurijate selts, mis püstitas kaitseala sissepääsu juurde põhjaliku infotahvli ning vahendab sestpeale juhendatud külastuskäike kühmu juurde.

Raske on eitada selle juhtumi rituaalset kudet – kivihunnikust saab üleöö tähtis teaduslik objekt! Nimetan selletaolisi rituaaliahelaid teadustamiseks (III välde) ehk saientifitseerimiseks. Sageli järgneb teadustamisele kaubastamine: näiteks antud juhul täiendasid turismifirmad sellega oma marsruute ning kohalik kodu-uurija sai tööd. Pole vahest ka liialt otsitud näha seost kõnealuse kalme asukoha ning selle teadusliku huvi orbiiti tõusmise vahel, nagu öeldud, asub see kiviviske kaugusel konverentsikeskusest kõigi sellega kaasnevate majutus-, toitlustus- ja seltskondlike võimalustega, kõnelemata kalme majanduslikust lisaväärtusest konverentsikeskusele.

Paljud uuringud ja vaatlused kinnitavad hüpoteesi kultuurilisest kapitalist kui materiaalsest tootlikust jõust. Et nt varemete restaureerimine kosutab toitlustus- ja majutusäri, transporti ja teedeehitust, peaks olema juba iseenesestmõistetav. Ent on ka kaudsemaid mõjusid. Globaalselt võib leida näiteid, et mingi koha esitamine iseäralikult väärtuslikuna muudab majanduslikke suhteid antud alal või ka laiemalt – nii luuakse tahes või tahtmata defitsiitseid staatuskaupu, “ihaldusväärseid” elu- ja tarbimiskeskkondi jõukamatele elanikkonna kihtidele. Staatuse tõusule järgneb üldine teenuste, üüri- ja kinnisvarahindade tõus. Peatselt ei suuda paljud senised elanikud endale seal enam elu- või tootmispindu lubada, võib-olla ei sobi neile ka uued regulatsioonid, sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur – näiteks lõpetab atraktiivses turismipiirkonnas tegevuse viimane odav toidupood.

Sellist protsessi nimetatakse teaduskirjanduses gentrifikatsiooniks (eestikeelse vastena olen kasutanud sõna “aadeldamine”). Aadeldamisprotsessil näib olevat hämmastavalt universaalne põhistruktuur: see eeldab esmalt piirkonna majanduslikku allakäiku, millele järgneb kultuuriliselt radikaalse elemendi, üldjuhul kunstnike sisseränne ja enesekehtestamine esmalt omaenese kinnistuid “renoveerides”, seejärel oma keskkonnanägemuse kanoniseerimisega laiemalt mitmesuguse meedia ja regulatsioonide abil, millele järgneb ulatuslik keskklassi, rahalise ja ekspertkapitali sissevool. Seda protsessi toetab ja legitimeerib ülal puudutatud keskkonnamoralistlik mana, mille materiaalsel väel pole mitte ainult arhitektuuriline ja maakasutuslik, vaid ka demograafiline mõõde. Seega, kui me räägime keskkonnakaitsest, siis kelle keskkonna kaitsest me ikkagi räägime?

Kui näha mitmesugustes kultuurilistes tootjates, sh kultuurirahvas, looduskaitsjates jts tegelikke materiaalseid tootjaid, muutub asjakohaseks esitada mitmeid ootamatuid, aga põhjapanevaid poliitilisi ja eetilisi küsimusi. Võib-olla vajame põhimõtteliselt uut laadi poliitilist diskussiooni kultuurilise kapitali jagamise ja kasutamise viiside üle, kus oluliseks muutub näiteks loodus- ja muinsuskaitseliste piirkondade nimetamine või nimetamata jätmine asustuspoliitilistel kaalutlustel? Kas ei muutu asjakohaseks hinnata teadvustööstusprojektide keskkonnamõju: milline on näiteks kaitseala või muuseumi rajamise panus CO² emissiooni, kuidas talub projekti olemasolev teedevõrk, milline on selle ökoloogiline jalajälg kõige üldisemas mõttes? Kui mööname sellist vajadust, siis missugused peaksid sellest tulenevalt olema kultuurilise kapitali ringlust reguleerivad õiguslikud ja administratiivsed institutsioonid? Kas vajame Kultuurilise Kapitali Keskpanka või kultuurimajandusministeeriumi, kultuurikrediidiühistuid ja kultuurilise kapitali põhist maksu- ning sotsiaalabisüsteemisüsteemi?

1Harvey, D., 1994. The condition of postmodernity: an enquiry into the origins of cultural change. Blackwell: Cambridge; Oxford, 378 lk.

2Zukin, S., 1990. Socio-spatial prototypes of a new organization of consumption: the role of real cultural capital. Sociology 24 (1), lk 37 – 56.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht