Kes peaks esimesena asjad pakkima?

Kaarel Tarand

Tüütu on sama juttu korrata, aga et Eestit on juba aastaid karistatud lausa erakordselt õppimisvõimetu kultuuriministriga, pean ikka pöörduma tagasi kultuurivalla personaliküsimuste juurde, mida minister ka keset paksu suvist palavust lahendab otse stalinilike käsulaudade järgi – pole inimest, pole probleemi. Kuigi selle arusaama ekslikkust pole keeruline tõestada, tallab minister sitkelt samal rehal, mille vars mittesihipärasest kasutamisest juba  lühikeseks peaks olema kulunud.  

Lugu on lühidalt järgmine: 15. juulil saatis minister Läänemaa muuseumi direktorile Rea Rausile vallandamisteate. Põhjuseks usalduse kaotus. Nagu selgub taustamaterjalist, kadunud usaldus seoses lasteraamatute illustraatori Ilon Wiklandi (kelle loomingut propageeriv keskus Iloni Imedemaa on Läänemaa muuseumi filiaal) autoriõiguste kasutamise küsimustega. Üsna jabur on riigi hallatavat asutust süüdistada soovis kellegi autoriõigusi pihta panna. Sest igal soovil peaks olema mingi põhjendus. „Mis on motiiv,” küsiks eradetektiiv, isegi Kalle Blomkvist. Eeskätt on kellegi varaliste õiguste ebaseadusliku kasutamise  motiiviks isikliku kasu saamine. Avaliku eelarvelise asutuse jaoks motiiv ei kõlba. Küll aga erafirma jaoks ja selline on Eestis ka olemas, Tammerraamat nimeks, kus on Wiklandi piltide ülemaailmseks müügiks eraldi inimene palgal. Selge ju, et firma tulud võivad väheneda, kui Wiklandi pilte avaldab trükistena ka mingi neetud muuseum.       

Vallandamine on töösuhetes viimane, mitte esimene võimalus, ja seda kasutatakse erandkorras, kui kõik muud võimalused on ammendunud, mitte siis, kui mõni sõbranna hea vihje kõrva sosistab. Vallandamisotsus määrab inimese saatuse tööturul võib-olla päris pikaks ajaks ja jääb kogu eluks CV-sse,  mistõttu selle kaal on võrreldav süüdimõistva kohtuotsusega. Meie ministril aga käib see imelihtsalt, sutsakana kahe kauni kontserdi vahele, pealegi nii, et ise ei pea tutvuma ei asjaoludega, veel vähem ohvrile silma vaatama (Mõista-mõista, kes on öelnud intervjuus Sirbile 13. IV 2007: „Räägi inimestega, kuula inimesi ja jõuad konsensusele”?). Must ja vastikum töö jäetakse ministeeriumi ametnikele. Ei saa välistada, et nende kaela püütakse veeretada  ka asja algatamine, olgugi see väide sama ebaloogiline, kui ühe muuseumi soov röövida kunstnike autoriõigusi. Kogu avaliku teenistuse stabiilsust juhib ju mõte, et kõige parem tegutsemisviis on tegutsemisest, eriti miinusmärgilisest või ebamugavast hoidumine. Milleks võtta keset suve endale kaela vastik vallandamistöö ebakindlatel alustel, kui selleks pole tugevat (poliitilist) survet ülalt? Surveta ei teeks seda ükski karastunud ametnik, eriti  mitte see (asekantsler Anton Pärn), kes on ise vallandatava omal ajal ametisse palunud.   

Väikefirma äriedu ja hallatava asutuse arengu hulgast valis minister mõtlematult esimese, see tähendab, valis valesti. Sest hallatava  asutuse jaoks jääb vajadus täpsustada oma struktuuriüksusele kingitud kunstiteoste kasutamisõigustega seotud küsimused (ministeeriumi spetsialistide abiga, nagu tehti seegi kord) endistviisi alles. Muuseumi direktori kohale toimunud konkursid on viimastel aastatel järjest läbi kukkunud, tähendab, praegusest paremat ei pruugi olla kuigi lihtne leida. Asutuse arengule ei mõju pidevad juhivahetused sugugi tervistavalt, vaid on põhjendamatu  lisakulu. Kui ka järgmine direktor (on küll ülimalt tõenäoline, et kohus praeguse vallandamisotsuse ebaseaduslikuks kuulutab) jõuaks läbirääkimistel Wiklandiga tulemusteni, mis ei meeldi perekond Tammerile, siis kas lastakse temagi lahti? Mis mõte sel on?   

Nii mõnigi võib praegust sündmust vaadata kui osa kättemaksuoperatsioonist ministri poliitilise läbikukkumise eest muuseumielu reformijana. Kirjutasin sellest ka kevadel seoses Mahtra muuseumiga (Sirp 16. IV). Probleem on hoopis laiem, meenutagem Mahtrale lisaks näiteks Ugala ja Eesti Kontserdi juhivahetusi, mille puhul eredalt joonistus välja ministri veendumus, et inimelud ja -saatused  ei maksa nüri „poliitilise tahte” ja favoritismi kõrval midagi. Mul jääb üle vaid lühidalt korrata, mida pikalt kirjutasin poolteist aastat tagasi („Iga armuaeg saab ükskord läbi”, Sirp 20. III 2009): kui kedagi siin riigis küündimatuse pärast lahti lasta tuleks, siis kultuuri alalt torkab esimesena silma kultuuriminister, ülejäänud saavad ju päris hästi hakkama.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht