Kes on kõige teadlikum?

Kaarel Tarand

Nüüdsetel päevadel on nii mõnigi sarnasus XVI sajandi maruliste algusaastatega, reformatsiooni eelõhtuga Euroopas. Terve mõistete süsteem kipub oma tähendust kaotama. Ükski III aastatuhande alguse Martin Luther ei ole veel oma 95 teesi kuskile pangauksele naelutanud, aga selletagi on ju selge, et eelmise maailma finantsmajanduslik kord enam kuidagiviisi kehtida ei saa. Kõik see hõlpraha tekitamine ja tuulutamine ei erine oluliselt indulgentsimüügist ja aeg on küps nii mõnegi pühaku  sääreluu või juuksekarva kloostrist ja kirikust väljaajamiseks. Ei mingit barbaarset pildirüüstet, muidugi. Kõik ajaloos ei pea korduma.

Üks hõlpraha ajastu moenähtusi sai pealkirjaks loomemajandus. Miks üldse uut pealkirja ja definitsiooni vaja oli, pole lõpuni selge, küll aga jääb faktiks, et loomemajanduse mõiste all askeldamiseks leidis turvalise ametnikukoha nii mõnigi endine kultuurikomissar Briti saartel ja Euroopa südames, lõpuks ka Eestis. Kultuurielu ümber sekeldajate, jagajate ja ümberjagajate arv suurenes,  ent kuidas selle hulga kasv on seotud loomeinimeste endi loominguliste võimete kasvuga, pole tänaseni võimalik kindlaks teha. Aastatuhandeid vanade inimvaimu säravamate avaldumisvormide uue värvilise traadiga kimpusidumine andis kindlasti juurde sidujatele, mitte aga loomingule (võis, aga ei pruukinud). Kel huvi on, võib loomemajanduse definitsioone käsiraamatutest ja netist vaadata, aga üldiselt on parem see mõiste unustada, tegu oli ikkagi ainult hõlptulumaailma liiglihaga kultuurielu küljes. Kõrgkultuuril on alati majanduslik  mõõde olnud ja vaimutöö vili on ka kõik see, mida intellektuaalse omandi reeglite järgi ei kaitsta. Ülearuseid koormaid targad inimesed kanda ei viitsi ega taha.

Eks olnud sajandi algus nagu seitse rammusat lehma vaarao unenäos. Ainus häda, et sel vaaraol, kes kõigil seitsmel aastal Eestis valitsuskoalitsioonides olnud, polnud oma Joosepit, kes unenägu seletanuks ja seejärel targa valitsejana piisavaid varusid kogunuks. Ja nüüd ei aita hädade vastu ussi- ega püssirohi, loomemajandusest ja loovtööstusest rääkimata.  Eestis väga lopsakat liigliha tekkida ei jõudnud, alles tänavu tellis kultuuriministeerium Eesti Tulevikuuuringute Instituudilt lõpuks uuringu „Loomemajanduse potentsiaal ja arenguks vajalikud riiklikud meetmed”. See on ikka küll tõsine asi, mida uurida. Esimesena kargavad pähe võimalikud meetmed „Võid leiva peale” ja „Vorsti võileiva peale”, mida võiks vaimuinimestele riikliku suunamise all pakkuda. Meetmete administreerimiseks tuleks luua mõned nõunikukohad ministeeriumis, sest ega või ju ometi otse poest kunstniku leivale saa jõuda – kunstniku riigitunnetus võiks kaduda, rahvuslikkus nõrgeneda, kontakt avalikkusega (rahvaga) sootuks surra.

Niisiis, kui uuringu tulemusena tekib meede, see rahastatakse ning hallatakse (milleks palgatakse haldajad), jääb veel üle viia kogu kupatus loomemajanduse subjektini. See viimane võib olla väga ebateadlik element (1950. aasta Sirbis ja Vasaras oleks karmimaltki öeldud). Kas on, me praegu veel ei tea, aga varsti saame teada, sest ministeeriumi tellitud uuringu üks tähtsaid osi on ka  arvamusuuring, mille käigus „selgitatakse välja erinevate sihtgruppide loomemajandusalase teadlikkuse tase”, nagu selgub kultuuriministri kaaskirjast. Tõenäoliselt selgub, et „loomemajandusteadlikkus” on madal ning selle tõstmiseks saab eraldi riikliku teavitusprogrammi koos vastavate teavitajatega käima tõmmata. Ja raha muudkui kulub. Kuuldavasti on raha vähe, eriti kultuuri jaoks. Kui nii, siis antagu see pisku kohe ja otse loojate kätte, uurida pole seal enam ammu midagi (tõsi, tulevikuuuringute instituudi töötajad saavad palka, viivad  selle poodi, teevad käivet ja majanduskasvu; aga kas kirjanikud ei viiks sedasama raha poodi?).

Loomemajanduse arendamiseks on kultuuriministeeriumi struktuuris ka ametikoht, kus toodetakse loomemajandusalast teavet (huviline leiab selle ministeeriumi kodulehelt). On sümptomaatiline, et loomemajanduse illustreerimiseks kasutatakse neis materjalides Viinistu muuseumi ja Naissaare küüni, mis mõlemad on täiesti süsteemivälised nähtused, loodud ministeeriumist ja tema meetmetest sõltumata. 

Üldiselt on loomevõimeliste inimeste seas „loomemajandusteadlikkus” täiesti kõrge, nagu võib lugeda igast Sirbist, aga tänasest, kus Eesti olematut kultuuripoliitikat käsitlevaid lugusid lausa mitu sees, eriti. See „teadlikkus” ütleb, et vanaviisi edasi ei saa, nõuab läbirääkimisi ja uut korda. Nõuab selgesuunalise kultuuripoliitika teket. Küllap õige pea tullakse ja lüüakse sellesama naela otsa kultuuriministeeriumi välisuksel, kus praegu ripuvad ministri erakonna 7 majanduspunkti (kultuurist või loomingust neis ei räägita), ka kultuuripoliitika teesid.  Kas just 95, aga rohkem ikka kui seitse. Sest kultuur on lihtsast ostu-müügi maailmast hoopis mitmekesisem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht