Kergitab kulmu: Pärast orkaani…

Evi Aruj?

 

Pärast New Orleansis möllanud orkaani maailma jõudnud teated on õõvastavad: röövimised ja vägistamised, kaos ja džungliseadused. Et maailma superriik number üks katastroofi ette näha ja vältida ei suutnud, on omaette teema, samuti sagenevate looduskatastroofide arvatavad põhjused. Dramaatiline sündmus aga tuletas meelde, kui õhuke ja haavatav on tegelikult inimühiskonna kultuurikiht, kui habras on tasakaal. Kaos vallandab kõige algelisemad enesealalhoiu refleksid. Kaos tekitab kaost. Võtkem kas või tuntud näide tervest autost, mis kriminaalses piirkonnas mõnda aega siiski puutumata jääb, ja katkiste akendega autost, mis otsemaid hävingu osaliseks saab.

Tegelikult olid New Orleansi pildid väga tuttavad. Meenusid telekaadrid Iraagi “vabastamisest”: Saddam Husseini purustatud ausamba jalamil möllav inimkari ja varastatud kraami täis kuhjatud kärudega Bagdadi tänavatel sebivad paljasjalgsed. Eestlaste vanem põlvkond ilmselt mäletab veel, kuidas Siberisse küüditatud või läände põgenenud inimeste kodudest kroonlühtreid, klavereid ja vaipu ära tassiti. Tassijad olid enamasti “omad”. Pole mälestuspiltidest puudust ka lähiajast, mil raudteerööpaid ja elektriliine varastati, intensiivselt raha pesti, makse optimeeriti ja Männiku karjääris “ärisuhteid” klaariti. Selle revolutsioonilise aja tegijaid on areenil tänagi – mõni ka väärika ühiskonnasambana.

Sada aastat lähiajalugu peaks justkui tõestama, et revolutsioonilised meetodid, kiirkäigul ja vägivallaga inimeste vaimu, ühiskonnakorra ja/või kultuuritraditsiooni murdmine toob kaasa kaose ning jätab tuha alla hõõguma demograafilisi ning kultuurikonflikte. Ometi on tänase maailma juhtivate ideoloogiate tuumaks seesama: invasioon ja revolutsioon, kiire sissetung, hõivamine ja assimileerimine. Kiiremad ja tugevamad võidavad. Aga mida?

Muidugi, puhta agressiooni ilminguid varjab ja õilistab uue aja retoorika. Tundub, et ka paljud nende hulgast, kes vene ajal ja veel viisteist aastat tagasi tundsid vägivalla ära, täna seda enam ära ei tunne. Kunagi lauldi meil rändrottidest. Nüüd kiidetakse julgeid hunte, kes reviiri laiendavad. “Tropid eest!” on oma põhikreedo uuesti sõnastanud valimiseelne Reformierakond. Üleilmne majandusmaffia on selgeks õpetanud vägivalla ja invasiooni uued nimed: integratsioon, globaliseerumine, demokraatia levitamine. Ja au sees on tegijad, julged hundid, kartmatud piiririkkujad, isandlikud Antropovid.

Revolutsioon ja invasioon toimivad paraku vanamoodi. Materiaalsete väärtuste, ühiskondlike, mentaalsete ja kultuuriliste struktuuride ning sümbolite hävitamine tekitab peale loomuliku korrastamissoovi ka ülima korra nõudjaid. Tulemus on soovitule vastupidine. Iraagis aitas demokraatia import võimule jumaliku korra pooldajad. Andes ajutist majanduskasu, teravdavad migratsioonivood kogu maailmas demograafilisi probleeme ja kultuurikonflikte. On üldteada, et võõrasse keskkonda sattunud migrantide hulgas on sotsiaalne kontroll märksa väiksem kui “pärismaalaste” puhul ja nende ühiskondliku lojaalsuse saavutamine nõuab “kohalikega” võrreldes vähemalt topeltkulutusi. Ometi korrutavad “maksumaksjad”, et piirid tuleb avada. Majanduskasvu Moolok nõuab süüa mis tahes hinnaga.

Enamasti saab iga hääl, mis nimetab sellise totaalse ajupesu olukorras invasiooni invasiooniks ja vägivalda vägivallaks, vandenõuteoreetiku tiitli. Selliste ohukuulutajatega on nagu kaladele jutlustajaga: neid on vähe. Siiski kõnelevad nad mõne ajalehe kirjanurgast või ka intellektuaalselt tribüünilt. Ja tegelikult on just need üksikud (viljatud, ebapraktilised, tihti ka põlatud) idealistid ühiskonnale teatud märkide saatjana – ka ainult märkide saatjana – äärmiselt väärtuslikud. Valvates heade tavade, inimlikkuse ja terve mõistuse piire ning täites ka kirjutamata reegleid, hoiavad nad ülal väärtusi, mis aitavad meil üle elada esimese keeristormi või sotsiaalse katastroofi. Need on inimesed, kes on endas looma ära võitnud. Ka nende abitust ja eluvõõrust kritiseerides peaksime õnnelikud olema, et nad on olemas. Kui selliste inimeste protsent ühiskonnas langeks alla teatava piiri, siis ei saaks ka “julged hundid” ja “piiririkkujad” oma turvaseadmete ja kivimüüriga kaitstud villades rahulikult magada, sest pärast esimest plahvatust või keeristormi ilmuks õhtuhämarusest kiskjaid karjadena.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht