Kelle lapsed me oleme?

VAHUR AABRAMS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mäletan, kui kord aastaid tagasi pärast tööd Vanemuise teatri juurest Tartu linna peale vaatasin, käis korraga peast läbi küsimus: kelle laps ma õigupoolest olen? Tundus nimelt, et tean oma esi­vanematest palju vähem kui nii mõnestki inimesest, kellega ma iga päev raamatukogus tegelesin ja keda selle maa kultuuris tähtsaks peetakse. Ja kes läksid mullegi korda: mõtlesin nende mõtteid, juurdlesin nende tegude üle, võtsin nende elust eeskuju. Kui lisasin ka maailmakultuuri nimesid, siis pidin ainult pead vangutades oma küsimust kordama: kelle laps ma olen? See hakkas mind vaevama. Äkki oli mind juba adopteeritudki? Ma ei tahtnud olla ükskõik kui hea pere kasulaps, vaid pärislaps.

See oli üks mitmest ahhaa-elamusest, mis panid mind järjest rohkem süvenema oma esivanematesse, nende eludesse ja surmadesse. Esivanemaid ei maksa karta. Neist kui tähtsast mõõdu­puust pidevalt teadlik olla ei tähenda kolklust ka siis, kui nende hulgas ei ole olnud ühtegi kohaliku kultuuri ega inimkonna suurkuju, kellest kirjutatakse raamatuid ja vändatakse filme. Juurte tundmine, näib mulle, aitab igal juhul olla ka parem maailmakodanik. Leedust pärit poola kirjanik Czesław Miłosz on leidnud, et „ilma isikliku suhteta jääb ajalugu meie jaoks rohkem või vähem abstraktseks ja skemaatiliseks anonüümsete jõudude võitluseks“.1

Minu seto esivanemad elasid ja surid paigus, millest paljud on veel alles vaid kaardil. Kuid tänu nendele see maa mu kujutluses elab ja ma võin seda kõrvutada teiste maadega. Vahel näib mulle, et mõni neist tollel osalt kadunud maal elanutest on mind jälle käekõrvale võtnud ja üht-teist ära seletanud minu elu kohta siin ja praegu.

Setomaa on nii suur, et ei mahu Eestisse tervenisti äragi. Vahel pean ikka võpatama, kui keegi ütleb midagi üldistavat „meie, eestlaste“ ajaloo ja kommete kohta, samal ajal kui selle põhjal, mida ta ütleb, on selge, et mõned, keda valitsev arusaam ja tõenäoliselt ka ütleja ise arvab eestlaste hulka (ametlikus statistikas peeti setosid 1935. aastast peale eestlasteks), jäävad nii sellest ringist välja­poole, liigituvad võõraste kilda, sest ei ole arvestatud nende ajalugu ega nende esivanemate kogemust.

Mõtlesin sellest jälle, kui lugesin kevadel Postimehest Mari Kleini artiklist „Katedraal meis enestes“ (3. IV 2021) nendingut: „Meie esivanemad ei pidanud paastu teadlikult – talve lõpul olid tünnid ja keldrid lihtsalt tühjaks söödud.“ Küllap vastab see Eesti- ja Liivimaal elanud luteriusulise talurahva puhul tõele. Seto kultuuris on paastumist peetud veel XX sajandi algupoolelgi oluliseks identiteedi osaks. Piiri omade ja võõraste vahel on tõmmatud muu hulgas toidukeeldudesse suhtumise põhjal: setod pidasid paastu, kuid „mõtsikud“ (eestlased) mitte. Ilmselt igas seto juurtega peres mäletatakse, et vanavanemad või vähemalt nende vanemad paastusid. Setomaa ajalugu erineb muu Eesti ajaloost niisiis paljuski, kuid nähtavasti tajutakse Setomaad samal ajal liiga kõrvalisena, et seda kogu aeg sulgudes erandina lisada.

Selline eestlastest kõnelemise viis meenutab keelenähtust, mida nimetatakse geneeriliseks meessooks. Seda esineb keeltes, kus eristatakse grammatilisi sugusid. See tähendab seda, et sõnade meessoovormi saab kasutada vajadusel ka üldistavalt – nii, et see hõlmab ka naisi. Sellist keelekasutust on uuemal ajal palju kritiseeritud. Ja põhjusega. Sest praktikas ei ole sel juhul kunagi täiesti selge, kas peale meeste on tõesti silmas peetud ka naisi. Naised peavad siis kuuluvuse enda jaoks alati ise otsustama ja on parimal juhul „kaasa arvatud“.

Ka setod peavad iga kord ise otsustama, kas üldistavalt eestlastest või „meist“ rääkides on ka neid silmas peetud. Seda tuleb teha oma ajalooteadmiste põhjal. Kuna kooliprogrammi ei ole setode ajalugu kui midagi liiga perifeerset seni ära mahtunud, siis peab selle õpetamine jääma vanemate üles­andeks. Nii püsib see eemal kõigest ilmakärast millegi privaatse, isegi salajasena. Kuid mis asendab selle siis, kui perepärimus kaob?

Seto identiteediga elu on tänapäeval tihti kahepaikse elu. Topeltidentiteediga on ilmselt paljud, aga küsimus on, kui kestlik selline mudel on. Richard Rohu romaanis „Elutee“ (1938) teeb edasi­püüdlik orb Sannä, kes on kasvanud Võrumaal, erakordse otsuse: hakkab elama seto rändkaubitseja elu. Kui veel XIX sajandi lõpus oli selline valik skandaalne (õde salgas Sannä häbi pärast maha), siis uuemal ajal leidub palju eestlasi, kes on seto identiteedi omaks võtnud. Nii paistab igatahes välja­poole. Mis nende südames toimub, ma ei tea. Ega ka seda, kas seal on ruumi jäänud ka nende esivanematele, kes ei olnud setod.

Vaevalt on topeltidentiteediga elu ühelgi juhul valutu. Teravapiiriline, „geneeriline“ eestlus tähendab, et erinevused on nähtamatud. Setosid ei ole näha. Erinevustest võidakse olla üldjoontes teadlikud ja neisse võidakse suhtuda ühiskonnas nii ja naa, kuid ava­likkuses neist ei räägita. See oli eriti iseloomulik nõukogude ajale. See võib tagada rahuliku elu, mis ei tarvitse aga olla stabiilne. Niisuguse eestluse taustal näib varjamatu elu teistsuguse eestlasena oma erinevuste rõhutamisena, mida võidakse tajuda isegi rünnakuna. Niipea kui need, kes millegi poolest erinevad, end nähtavaks teevad, võib kosta nurinat, et mõni erinevus on siiski talumatult suur. Selleks võib olla kas või „AK“ Saaremaa reporteri ö-häälik.

Teistsugususest tavalisuse juurde jõuda on raske. Jalmar Vabarnat teatakse ilmselt eeskätt kui seto pärimusmuusikut, kes teeb nüüd ka muud muusikat, ehkki seda muud võib olla juba rohkemgi. Ivo Linna, Jaanus Nõgisto ega Vello Toomemetsa seto päritolu enamasti ei teatagi. Sannä jäi elu lõpuni teiste jaoks setoks, ehkki elas ränd­kaubitsejana vaid nooruses, raha kogudes. Märk jäi külge. Selle eest oli vana seto kaubamees Timo Sannät juba varakult hoiatanud: „Nojah, vot setu asi on säärane, et ega setust keegi ei pea lugu. Ja kui sa veel pealegi polegi päris setu, vaid setuks tuled väljastpoolt. Tollega naerad sa enda väga ära. Vot siis sugulased pahanevad ära ja ei taha sinust enam kuuldagi. Halb on.“2

Need ajad on õnneks möödas. Tänapäeval on juba raske taibata, miks mõni Setomaalt pärit inimene võis veel 1980. aastatel jätta oma kodukoha nimetamata – ja mitte ainult võõrale, vaid vahel ka heale sõbrale öelda ennast pärinevat hoopis näiteks kuskilt „Räpina poolt“. Veel raskem on mõista meeleolusid, mis panid 1926. aastal Petseri maavalitsuse setost esimehe Dimitri Beresini Värska kõrtsis purjuspäi avaldama arvamust, et „mõtsikud“ tuleks saata Mädajõe taha tagasi, siis oleks elu parem. Beresinit karistati riigivastase kihutustöö eest, kohtus arutati ka küsimust, kes on mõtsikud.

Tänapäeval võib seto identiteet olla mõnel juhul ka elukutse. Ja mõne jaoks on ta vististi paljuski mäng, ajaviide või hobi. Mõne jaoks aga endistviisi paratamatusega leppimine. Kuid järjest enam ja valdavamalt isiklik valik. Nii nagu on ka isiklik valik neist asjust avalikult kirjutada.

1 Czesław Miłosz, Sünnimaa Euroopa. Tlk Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2012, lk 24.

2 Richard Roht, Elutee. Eesti Raamat, 1985, lk 88.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht