Keelevigadest. Heasemiootiliselt

Priit P?la, T?semiootika ja kulturoloogia magistrant

  Vead on halvad, seda teavad kõik, aga vead on ka head. Miks? Kindlasti mitte ainult sellepärast, et heal lapsel on mitu nime (viga, aps, eksitus, defekt, rike, haigus, puue, hälve, vale jne), vaid ka seetõttu, et vead, nii tahtlikud kui ka tahtmatud, täidavad igas süsteemis, kus esinevad, mitmeid hädavajalikke funktsioone. Näiteks jalgpallimängus õigel hetkel tehtud viga venitab aega juhtiva meeskonna kasuks ning läbipõetud haigus tugevdab organismi ja tõstab immuunsust. Suur osa kunstist lausa põhineb hälvetel, “normaalse tegelikkuse” nihestamisel. Ja lõppeks tugineb ju kogu Vana Maailma ajalugu ja areng vigadele: olematud jumalad, räiged valed ja pettused, dogmade pähe võetud, ent hiljem vääraks osutunud teaduslikud tõekspidamised jne. Ärgem unustagem, kui suurt rolli on mänginud jumalasõna, mõnede arvates Euroopa üks suuremaid ja verisemaid tagajärgi kaasa toonud valesid, eesti kirjasõna arengus. Lühidalt: vigade pinnalt võrsub uus teadmine.

Siinkohal käsitlengi heasemiootiliselt keelesüsteemi vigade funktsioone. “Hea” rõhutab siinkohal keelevigade positiivseid omadusi, “semiootiline” aga nende vaatlemist laiemas kultuurikontekstis ja ka muude nähtuste tähistajatena, mitte ainult keelesiseselt. Õppigem nägema ka vigade konstruktiivsust.

Keelevea eristav funktsioon. Iga nähtuse määratlemiseks on sageli vaja antinähtust: et saaks rääkida tarkusest, peab olema ka lollust; et katkist arvutit parandada, peab teadma, milline on terve arvuti. Õigekeelsuski leiab kinnitust keelevigade kaudu: selleks et väljendada end kirjakeele normi kohaselt, s.o keeleliselt õigesti, on vaja teada, mis on kirjakeele seisukohalt vale; selleks et saaks eristada õiget keelt, peab olema ka arusaamine sellest, milline on vigane keel. Ja loomulikult ka vastupidi.

Keelevea keelt arendav funktsioon. Keeleviga on suhteline, nii ajas kui ka ruumis muutuv suurus. Õigekeelsuski pole püha lehm. Ühe suure maadeavastaja eksimusele vihjates: ühel hetkel õige India võib järgmisel hetkel osutuda õigeks Ameerikaks. Laialt levinud kõnekeelsest väljendist, mida peetakse kirjakeeles veaks, võib ajapikku saada viimase osa; viga vabastatakse üldkehtivuse tõttu vea staatusest. Üks näide sadadest: mõnikümmend aastat tagasi oli õigekeelne ainult “leedulane”, kuid nüüd on korrektne ka rööpvorm “leedukas” “poolaka” eeskujul. Jaakko Hallas (“Toimetamise taak”, EPL 7. V 2004) on öelnud: “Olen täiesti kindel, et “ÕS 2050” lubab selliseid sõnu nagu suht, tegelt, aint, läind, tulnd, mis on ju kujunenud meie keelele tunnusliku sise- ja lõpukao tõttu.” Niisiis, lisaks sellele, et vigast keelekasutust saab õigekeele eeskujul vältida, kohandub ka õigekeel argikeele mõjul loomulikumaks ja ökonoomsemaks.

Keelevea pedagoogiline funktsioon. Inimene õpib vigadest ja vead rakendatakse ka keeleõpetuse vankri ette. Kõige tavalisemad näited on “otsi ajaleheartiklist vigu” tüüpi ja keeletöövihikute “paranda vead” tüüpi ülesanded. Kooliajast mäletan sedagi, kuidas emakeeleõpetaja saatis kogu klassi Lõunaturule kaupade siltidelt vigu leidma, ikka selleks, et kinnistada: nii pole õige! Ning loomulikult ka selleks, et innustada mõtlema: kuidas siis on õige? Muide, kui poleks vigu, siis ei saakski nendest hoidumist õpetada. Seega on vead olulised ka õpetaja- ja õpilaseinstitutsiooni määratlemisel (rääkimata toimetaja- jms institutsioonidest).

Keelevea  kommunikatiivne funktsioon. Keelevead annavad teavet keelekasutaja oskuste, päritolu ja seisundi kohta. Normist hälbiv hääldus lubab järeldada, et tegu on murdejoontega, võõramaalase aktsendi, kõnepuudega või lihtsalt mõne ajutise puudusega, näiteks nohus või joobes inimesega. Igapäevakeele suhtes nihkes erikeelte järgi ütleb ära, millisesse sotsiaalsesse gruppi kuulub keelekasutaja. Sellest lähtuvalt saab valida edasise suhtlemisstrateegia, kohandada oma keelestiili partneri omaga ja teha olulisi otsuseid (kahe sisuliselt võrdse äriplaani puhul langetatakse otsus alateadlikult keeleliselt õigema kasuks).

Keelevigade opositsiooniline funktsioon. Mõnikord toimivad keelevead mässuna normatiivsete (keele)reeglite vastu. Vahel on see mäss mässu enda pärast, näiteks Tõnu Trubetsky anarhistlik keelekasutus (lüia, gitarr jne) raamatus “Anarhistid”, noorema generatsiooni keeleline vastandumine “muldadele” ehk vanemale põlvkonnale, vahel aga mäss palju sisukamatel, sotsiaalsetel või keelelistel põhjustel. Ameerika põlisrahvaste hispaania-inglise kreoolkeelt (spanglish) ja hopi keele sõnu segava poeesia abil püütakse võõrale dominantkultuurile vastandudes säilitada oma vähemuskultuuri; Uku Masingu nii pahameelt kui ka poolehoidu pälvinud, aga pigem siiski eesti keelt kaunistanud ja rikastanud isikupärane keelekasutus.

Keelevea esteetiline funktsioon. Suur osa kunsti põhineb “normaalse ja õige” tahtlikul moonutamisel. Mõnikord õigustatakse seda asjaoluga, et oma kultuur või kunst on igav ja igapäevane, huvi äratab süsteemivastane vägivald. Ka keelt alusmaterjalina kasutav kirjandus (eriti vormikeskne kirjandus) väljub normkeele raamidest, “vigastades” keelt kunstilise kummastuse ja ilu (nt riimi) huvides, luues groteski, irooniat, huumorit jms, rõhutades tahtlikult vormi, mitte sisu, mõjutades esimese kaudu ka viimast.

Kõik funktsioonid on omavahel vähem või rohkem seotud ning nende loetelu võiks pikalt jätkata. Lisagem kohe kas või keelevea teadusliku funktsiooni – vead on teadlasele väärtuslik materjal keelekasutaja mis tahes omaduste uurimisel – või tähelepanu võitmise ja mällu kinnistamise funktsiooni. Viimase näiteks on normkeelest hälbiv reklaamikeel (WAPralt surfima, reVOLVOlutsioon, be COINTREAUversial, nurrmaalne, point ruulib, vötame mönuga).

Loomulikult ei tähenda ülaltoodu, et vead on alati ja igal pool teretulnud. Olgu siiski teada, et vead, ka keelevead, pole mitte ainult inimlikud ja paratamatud, vaid vajalikudki, et süsteemi ei tee täiuslikuks mitte vigade puudumine, vaid vigade olemasolu, et oksüümoron “hea viga” polegi alati oksüümoron, seda enam, et määratlused “õige”, “vale” ja “viga” on kokkuleppe ja tõlgendamise küsimus.

 

 

 

Tahtlikke reklaamivigu. Kas head või pahad?

 

 

 

Taas näeb TVs ja esineb tänavatel HÄÄÄ. Inspireerivad on murdekeele sugemed: WÕRO, OMA JA HÄÄ (paljud tooted on valminud Lätis Jelgava lihatööstuses). “Maitsvale ja tervislikule” Saaremaa viinale viitab reklaam VÖTAME MÖNUGA. Saare maavalitsus polevat küll selleks luba andnud, kuid ilmselt tänu ö-le sai lause eriti populaarseks laste hulgas, kes koolisööklas piima juues klaase kokku löövad ja “vötame mönuga” hüüavad. 5-6 aasta eest reklaamis üks bussifirma end lausega MOSKVASSE 500 KROONI EEST. Kõik oleks keeleseaduse seisukohalt korras, kui eestikeelne tekst poleks olnud esitatud kirillitsas. 2002. aastal kasutati kooliriiete reklaamis sõnapaari COOL LOOK, mis viitavat reklaamijate arvates koolile ja koolipärasele riietusele. Praegu pakub telereklaam tudengite telefonipaketti YLICOOL, mis maksab FIFTY SENTI MINUT.