Keeleseaduse eelnõust. Konstruktiivselt

Tiit Hennoste

Ma ei tahtnud kirjutada keeleseadusest. See, mis mul ütelda, on mitu korda ära öeldud (Urmas Sutrop, Jaan Kaplinski, Tiiu Erelt jt). Aga eelmise nädala Sirbi lugemine sundis. Alustan algusest.

Ei ole olemas õiget ja vale eesti keelt. On olemas erinevad allkeeled, mille seas ka kirjakeel/normikeel/ standardkeel. Ainult selles allkeeles on olemas normingud, mis ütlevad, milline vorm on õige. Muudes allkeeltes  neid lihtsalt ei ole. Seega on keeleseaduse keskne küsimus: kus peab tarvitama normikeelt? Keegi pole kahelnud, et seda tuleb teha ametlikus tekstis.

Uus keeleseadus toob aga kirjakeelsuse nõude avalike tekstide maailma, pannes selle kohustuse ka osale ajakirjandusest. „Kas neis nõuetes on midagi valesti?” küsis eelmises Sirbis peatoimetaja Kaarel Tarand ja vastas ise: „Mitte üks raas.” Minu jaoks on pea kõik valesti. Öeldud on: seadus kehtib üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannetes, sh veebiväljaannetes.

Vabandust, millised  on üleriigilise levikuga veebiväljaanded? Ja miks kohaliku levikuga ajakirjandusväljaanded võivad kirjakeele normidele vilistada? Või pannakse kõik nende vead piirkondliku erikuju alla, sest see on lubatud? Erandid lubatakse lahkelt kunstilise teksti suhtes. Mh. Nagu ma aru olen saanud, on seaduse remontijatel õilsad eesmärgid kaitsta eesti keelt võõraste keelte pealetungi eest. Kui keegi tahab tõepoolest leida keelekasutust, mis lausa hävitab eesti keele aluseid, siis tuleb tal just nimelt minna kunstilise teksti juurde. Võtke kaupluses mõni ajaviitekirjanduse  tõlge ja lugege seda.

Ma kirjutan tihti ajalehtedes. Ja mu tekstid ei ole kindlasti kunst. Keeletoimetajad on seal aastaid osa kõnekeelt kirjakeeleks teinud ja osa alles jätnud. Selle seadusega algab uus ajastu. Sest kui ajaleht peab hakkama minu eest trahve maksma, siis teeb ta mu teksti nii kirjakeelseks, et ma ei taha selle all oma nime näha. Kui aga vastutama pean ma ise, siis ei kata mu honorarid kardetavasti trahve ära. Tänan, ma parem ei kirjuta enam, vaid räägin.

Aga tutkit, brat. Selle katse kõrvale hiilida on seadusetegijad targalt  ette näinud. Tele- ja raadiosaadetes tuleb samuti kasutada normikeelt. Ma tean, et suurem osa püha eesti keele valvureid järgnevat ei usu, aga jään siiski oma suulise keele uurimisel saadud teadmiste juurde. Nimelt erineb suuline keel kirjakeelest väga palju ja spontaanselt kõneldes rikub igaüks igas tekstis kirjakeele reegleid, kui see tekst pole just „Jah, härra! / Ei, härra!”. Aga usun, et seaduseandjad leiavad ka siin abinõu. Omalt poolt pakun mõne lihtsa, osalt juba nõukogude ajal läbi proovitud variandi. 

Üks võimalus on lihtsalt loobuda meedias otsesaadetest ja lõigata inimeste keel normi. Aga kahjuks sellest ei piisa. On hulk inimesi, kelle keelt ei saa parima tahtmise juures kirjakeelseks lõigata. Näiteks mitte-eestlased. Need tuleb lihtsalt telekast ja raadiost eemal hoida. Ja igal juhul peab Aktuaalne Kaamera kohe lahti laskma ka oma Saaremaa korrespondendi, kelle hääldust ei saa ka parima tahtmise juures normiks pidada. Ja lisaks on mul ettepanek normida ka eesti kehakeel. Kaua võib kesta see anarhia, et ametiisikud žestikuleerivad teleris ilma norminguteta. 

Asi pole ju selles, hüüab seaduseandja! Seaduse eesmärk on muus: jõuda selleni, et avalikus elus kõlaks selge ja arusaadav keel. Nüüd pean ma minema hetkeks kõrvale. Eesti kirjakeeles on hästi normitud morfoloogia ja ortograafia. Aga nende reeglite rikkumine annab väga harva ebaselge teksti. Selguse juured on süntaksis. Aga seal on norminguid väga vähe ja needki mõjutavad harva selgust (nt sihitise käänded). Seda ala juhivad hoopis stilistika ja retoorika soovitused. Teisisõnu, selget teksti saab väga hästi teha kirjakeelest väljaspool ja kirjakeele reeglite järgimine  ei tee teksti pea üldse selgemaks. Ja avalik või ametlik elu ei puutu üldse asjasse. Aga seadusega reguleeritud stilistika on midagi, mis ajab hirmujudinad peale.

PS Ah jaa. Käesoleva lehe peatoimetaja nõudis eelmises numbris konstruktiivset ja edasiviivat kriitikat. Panen siis kirja, ilma igasuguse irooniata.

1. Visata seadusest välja kõik suulist spontaanset keelekasutust puudutavad osad, sest siin ei saa normingulisust põhimõtteliselt saavutada.

2. Visata välja kõik mitte-ametliku keelekasutuse alad,  eeskätt ajakirjanduskeel, sest siin viiks seadustamine vastuolude ja demokraatiapiiranguteni.

3. Teha selge vahe normingutega ja soovitustega kaetud keeleosade vahele ja jätta viimased seadusest välja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht