Keeleaasta 2013

Mart Rannut

Meie keeleõiguskeskkond on armetu ning lausa nõuab korralikku keeleseadust.

Möödunud aasta oli keelesündmuste poolest üle keskmise, positiivset oli ilmsesti rohkem ja tublid olid nagu alati kirjakeele ja keelekorpusega seonduvad valdkonnad. Lähtun ülevaates maailmas harjumuspärastest keelekorraldusmõõtmetest, mida millegipärast võõristatakse isegi „Eesti keele arengukavas 2011–2017”. No küll see lääne teadus kunagi ka meieni jõuab.

Keelekorpuskorralduses aina töövõidud
Aasta algas ja lõppes paksude sõnastikega. Jaanuaris esitletud Silvi Vare kaheköiteline „Eesti keele sõnapered” sai õigusega aasta parima keeleteo tiitli. Aasta lõpus ilmus „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013”, mille veebiversiooni on lubatud veel selle nädala sees. 2006. aasta ÕSi uustrükis on umbes 2000 uut sõna ja värskemaid normingumuudatusi, ent on ka välja jäetud käibelt kadunud sõnu, nii et paksust on tulnud juurde vaid kaks lehekülge. ÕS on ametliku keelekasutuse mõttes kirjakeele normi alus ning see normeeritud keel lõpeb ära sõnaga yuppie elik pintsak­lipslane. Raamatut telliti ette üle kahe tuhande eksemplari, mis näitab selle olulisust eesti keeleruumis. Eesti Keele Instituudi direktori Urmas Sutropi esitlusel väidetusse, et eesti rahvas on ÕSi usku, peaks siiski suhtuma metafoorselt: 1997. aasta piiblitõlget on müüdud ligi 50000, varasemat, 1968. aasta oma üle 200000 eksemplari. Nii et usulist arenguruumi veel on.
Ka kohanimetöö jõudis järjekordse vahetulemuseni uute hüdronüümide näol: Nõukogude ajal pandust sai korrastatud ligi 600 jõe ja oja nimi, tuleviku- kavas on veel ulatuslikumaid muudatusi tänu siseministeeriumi juures tegutseva kohanimenõukogu agarale tööle.
Wiedemanni keeleauhinnaga pärjati teenekat eesti vana kirjakeele uurijat Valve-Liivi Kingiseppa. Vana kirjakeel on tekstide ja trükiste järjepideva kirjastamise toel üha nähtavam. Möödunud aastal ilmus osa Urvaste pastori Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelsest piiblitõlkest aastatest 1647–1657; tollal jäi see küll käsikirja, ikka kohaliku kultuuri­eliidi omavahelise riiukiskumise tõttu. Nii tegid lätlased meile järjekordselt ära, nende piiblitõlge ilmus juba 1694, rääkimata soomlastest (1642). Oleksime võinud küll vähemasti lätlastest ees olla, kuid 33. koht trükitud piiblitõlgete kronoloogilises arvestuses maailma keelte hulgas pole ka paha.
Sel kultuuripärandi aastal ilmus mitmeid kultuuriloolisi raamatuid, eraldi mainin siin „Mulgi sõnastikku”: Alli Laande ning Triin Todeski koostatud raamat annab mitmekülgse ülevaate omapärastest mulgi sõnadest, mis iseloomustavad erilist Mulgimaa loodust, rahvakultuuri ja -kombeid.
Juba mitu aastat järjest laieneb võitlus selge keele eest, eestvedajateks EKI ja Tallinna ülikool. Mujal maailmas on paljud suurfirmad lasknud oma kliendisuhtlusega seotud dokumendid kõik üle vaadata ning mõnedki riigid annavad siin välja auhindu. Ehk tasuks järele teha?
Uudis ka Inimõiguste Instituudist, kus otsustati hakata korrastama inimõigusterminoloogiat. Kuna selles valdkonnas puudub vastutaja ning ühtne korrastaja, on Eestis käibele läinud paralleelterminid, osa paremad kui teised. Tarvitusel on hulk uusi, mille sisu ja vorm kokku ei käi, nt kõiksugu vihakõned, -meilid jm, mil vihaga suurt seost ei ole. Asjaosaline võib seda lausa nautida, küll on aga tegu vaenuga. Leviterminiga homofoobia kiputakse lausa eesti rahvast kollektiivselt süüdistama. Foobia saab tekkida alles pärast traumaatilist kokkupuudet vastava sättumuse vms kandjatega, kuid neid on meil siiski liialt vähe, et kogu rahval sellist vaimutõbe tekitada. Muide, foobia ülekasutust on täheldatud ka mujal, nt Saksamaal on moslemid süüdistanud islamofoobias kogu saksa rahvast.
Tõlke vallas kajastati meedias 1991. aastal Riias asutatud keeletehnoloogiafirma Tilde masintõlketehnoloogiat, mida katsetas ka meie president. Uus programm andvat väikeste keelte tõlkimisel paremaid tulemusi kui Google Translate. Ise pole Tilde oma küll katsetanud, kuid on üsna selge, et indo­euroopa keelte struktuurist lähtuv Google Translate korrektse tõlkega eesti keelest või eesti keelde hakkama ei saa.

Keele staatus
Eesti keele staatus, selle funktsioonid ja maine oli eelmisel aastal üks kesksemaid teemasid. Teema võttis rahvusvahelisel tasandil üles riigikogulane Yana Toom, kes kuulutas eestlasi ja venelasi vastandades eesti keelele ja rahvusele-kultuurile peatset lõppu. Midagi uut selles sõnumis polnud, seda on ta teinud ennegi. Küll aga tuleb positiivseks pidada, et seekord teema teravalt üles võeti ja solvuti: seega on piisavalt neid, kes ei põe rahvuslikku vähemuskompleksi ning peavad sellist lajatamist inetuks. Rahvusliku vaenu ja sallimatuse teemal jätkas südi proua kohalike valimisteni venekeelse videoklipi toel. Nagu selgus, toimib eesti rahva vastane tegevus valimiste kontekstis suurepäraselt – hääled aina tulevad. Kindlasti on Euroopa parlamendi valimistel järge oodata.
Edukalt püsis venekeelses Eestis pildil Mihhail Kõlvart, kes sai nii vene koolide kakskeelse õppe kui ka kaitsepolitsei aastaraamatu teemal kohtus lüüa ning saavutas venekeelsete valijate hulgas märtri aupaiste, tasuks igati edukas valimistulemus. Parema eesti keele oskuse vastu võitleb tulemuslikult ka Narva volikogu. Ka 25 aasta pärast ehk põlvkond pärast ENSV esimese keeleseaduse vastuvõtmist 1989. aasta 18. jaanuaril pole iseseisvuse taastanud riik julgenud tagada eesti keele oskustaseme tõstmise kaudu vene koolide lõpetajatele eesti koolide lõpetajatega võrdseid võimalusi. Meie vaenuõhutajaid-poliitikuid aga ei huvita, kuivõrd paljude inimeste elu on rikutud segregatiivse vastanduse õhutamisega. Just masuaastatel tuli tööbörsile keskeas mehi ja naisi, kes olid jäänud venekeelsest töökohast ilma ning eesti keele oskuseta konkurentsivõimetud. Kõrgharitudki pole venekeelses meedias vohava propaganda mõjul pidanud eesti keele õppimist vajalikuks: küll omad aitavad ja „õiguste” eest võitlevad! Aga tegelikult? Praxise ja Balti Uuringute Keskuse möödunudaastase uuringu kohaselt kannatab oma keeleliste valeotsuste tagajärgede all üle poole meie venekeelsest elanikkonnast!
Siit kerkib esile sõnavabaduse ja vaenuõhutamise tasakaalu probleem. Kui eestikeelses meedias jälgitakse kommentaare hoolega ning võetakse sobimatud maha, siis Eesti- ja eestivastast vaenu ja sõimu on meie venekeelse meedia kommentaarides kuhjaga. Kas seal ei peaks kehtima samad reeglid?
Eestis leiab ka muid inimõiguste rikkumisi. Nimelt on igaühel vastavalt Eesti keeleseaduse §-le 8 õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele ja teabele. Selle tagamiseks on riik kehtestanud osas ametites keeleoskusnõuded, mille täitmata jätmisel tuleb vastav töötaja töökohalt vabastada. Narva linn otsustas aga teisiti ja jättis keelenõuetega kimpus direktorid ametisse. Ka endine politseiameti peadirektor Küüt soovis Ida-Viru politseinike keelenõuetele „leevendust” ehk teisisõnu jätkuvat inimõiguste rikkumist. Selle peale tugevama õiguskorraldusega riikides isegi ei tulda.
Meie keeleõiguskeskkond on ikka armetu küll ning lausa nõuab korralikku keeleseadust. Aastal 2011 enne riigikogu valimisi kiiruga vastu võetud keeleseaduses suudeti eelmise keeleseaduse paragrahvid õigesse järjestusse panna, suure lärmiga alustatud avaliku keelekasutuse regulatsioon taandus helgeks soovituseks head tava järgida. Nüüd läheneb jälle valimisperiood, kus osa erakondi tahab oma isamaalisust, teised jälle selle vastasust demonstreerida. Keeleseaduse korrastamine võiks olla poliitikutele hea võimalus kõike seda näidata.
Aasta lõpus tunnustas Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed ehk MISA meie tublimaid lõimijaid: arendusstipendium anti Tallinna keskraamatukogule Eesti teiste rahvuste kultuuride tutvustamise eest ning VeniVidiVicile eesti ja vene koolide õpilasvahetuse korraldamise eest. Meediastipendiumi sai Evelyn Turovskaja Raadio 4 saatesarja „Hõbeniit” eest, Irina Tokareva Ida-Virumaa kultuuri- ja rahvusvähemuste tegevuse kajastamise eest ning Ljudmila Gluškovskaja ajakirja Võšgorod väljaandmise eest. Seekord on märgatud meie mitmekultuurilisuse rikastajaid, kuid rõhutan, et otseselt edendasid lõimimist just õpilasvahetus ja ajakiri Võšgorod. Igal juhul on tegu hea valikuga, jaburused nagu umbkeelsete pitsiheegeldajate esilõimijateks kuulutamine ja muu säärane on ilmselgelt lõppenud.
Kahjuks kipub see olema positiivse poole pealt kõik, mida MISA ja lõimumise kohta öelda. Möödunud aastaga lõppes ka senine lõimimiskava ja praegu peaks kehtima uus, kuid mida pole, seda pole. Uue kava „Lõimuv Eesti 2020” tutvustus detsembri alguses jättis katastroofi mulje: seni pole isegi lõimimise eesmärki paika saadud, rääkimata indikaatoritest. Visandis välja pakutud lõimimise edendamine ei saa olla lõimimise eesmärk! See-eest valmivad aga juba rakenduskavad. Kogu tekstis puudub sõna segregatsioon ning meetmed selle kõrvaldamiseks, kuigi see on praegu kogu integratsiooni põhivalupunkt.
Statistiliseks aluseks on võetud 2011. aasta vägagi ebaühtlane integratsiooni monitooring. Nii mõnedki tulemused ja järeldused on seal upakil, alates kodakondsuseta noorte arvust ning lõpetades arvuka muulasrühmaga, kuhu kuuluvad noored inimesed, kes eesti keelt valdavad, aga on hästi vastalised. Tegelikult pole sellist rühma olemas, olen seda analüüsiviga üle-eelmise aasta ülevaates juba selgitanud („Keeleaasta 2011”, Sirp 26. I 2012).
Uue lõimimiskava koostamisel on jäetud paljudes tegevusvaldkondades alus­uuringud tegemata, millegi­pärast ei kasutata ei rahvaloenduse ega Innove-EKK andmeid. Integratsioonianalüüsides on välja toodud saamatu juhtimine, aga just seda ei taheta mitte kuidagi uurida. Ka eelmisel aastal Saar Polli uuringus selgunud keeleõppeprogrammi arulage juhtimine ei pannud kedagi kulmu kergitama. Ilmselt seetõttu venivadki MISA menetlustähtajad (ja seetõttu väljamaksed teenusepakkujatele) pool aastat ja rohkemgi üle lubatu. Kahtlemata on asutusele meeldiv, kui riik omanikuna ei tunne töö tulemuslikkuse ja kvaliteedi vastu vähematki huvi, pealegi läheb sotsiaalseid ja poliitilisi ametikohti alati vaja. Tundub, et meie valitsus lõimeasjades ja Leedu oma raudteevärgis on päris ühtemoodi.
Ootan huviga, millal jõuab uus lõimimiskava lõpuks üldrahvalikule aru­telule. Loodetavasti ei lähe nagu eelmine kord, kui kava tunnistati ametkondlikuks saladuseks ning avalikustati alles pärast valitsuses kinnitamist. Saamatu lõimimiskava tulemused on nüüdseks käes, hulk raha ja aastaid lihtsalt tuulde lastud.

Keeleõpe
Ka keeleõppes oli mitmeidki positiivseid nihkeid, kuigi strateegilistes küsimustes tammuti tuimalt kohapeal.
Aasta lõpus tekitas kahinat naaberriigi president Putin, kes oma fraasiga „Tere-tere, vana kere!” oli eesti keele oskuse poolest rahvaloendusandmete alusel parem kümnetest tuhandetest Eesti elanikest. Siinkohal tuleb ümber lükata statistikaameti väide, et loenduse andmetel on paremast õpetamisest hoolimata 20aastaste muulaste keeleoskus veidi halvemgi kui 40aastaste oma. Põhjus on hoopis psühholoogiline: inimeste enesehinnang kipub tegelikust parem olema eriti siis, kui kokkupuude valdkonnaga on vähene või hoopis puudu. Meie 20aastased muulased on aga pidanud juba koolis mõnd ainet eesti keeles õppima, ka muud kooli keelenõudmised on palju karmimad. Tööturgki on keeleoskuse suhtes järjest nõudlikum ning uuel vähese eesti keelega tööotsijal karjäärivõimalused ahtad. Sellest ka erinevus oma keeleoskuse määratlemisel. Eestis on seda ennegi täheldatud, nt Narvas hakkas elanike subjektiivse keeleoskuse näitaja 90ndate alguses eesti keelega järjest rohkem kokku puutudes vähenema, sama lugu oli kutseõppeasutustes eestikeelse õppe rakendumisel mõne aasta eest.
Rõõmu tegid PISA 2012. aasta uuringu tulemused, mille kohaselt on Eesti 15aastaste põhikooliõpilaste tase funktsionaalses lugemises maailma parimate seas (11. koht) ja Euroopa tipus (jagame 3. – 6. kohta). Tublisti aitasid siin kaasa venekeelsed koolid, kes on kuue aasta taguse PISAga võrreldes teinud läbi tähelepanuväärse arengu: vene noorte tulemused on kasvanud kaks korda kiiremini kui eesti õpilastel ja taseme vahe tänuväärselt vähenenud. Ilmselt on abiks olnud tõhusam eesti keele õpe. Oleme teinud siiski sohki, sest meil tegid nad teste emakeeles, mida mujal immi­grantpäritolu õpilastele ei võimaldatud.
Oluline sündmus oli Euroopa Kooli avamine Tallinnas möödunud sügisel. Euroopa Liidu institutsioonides töötavate vanemate lastele mõeldud kooli eesmärk on anda mitmekeelset ja mitmekultuurilist haridust eelkooli, põhi- ja keskhariduse tasemel. Praegu õpib selles süsteemis 8 ELi riigis (Belgias, Hollandis, Saksamaal, Suurbritannias, Itaalias, Hispaanias, Eestis ja Luksemburgis) kokku umbes 25 000 õpilast 15 koolis. Tegemist on seega suure sammuga edasi täisväärtusliku ja arvestatava Euroopa mitmekeelse akadeemilise linna suunas, kuigi koduleht sunnib selles kõvasti kahtlema: hoolitsetud on küll nägemispuudega inimeste eest, kel aga inglise keele puue, sellele pole mingit abi ette nähtud. Õppigu õige keel selgeks ja sellest piisab! Isegi keeleseadus pole suutnud kooli mitmekeelsuse suunas kallutada.
HTMi kavandatud eesti keele sektsiooni asutamine Brüsseli 2. Euroopa Koolis tähendab ka eesti keeles õppele uusi võimalusi ja kõrgemat staatust. Sellesse kooli on HTM seni lähetanud noorema ja vanema kooliastme eesti keele õpetaja, omakeelne sektsioon tähendab aga palju kõrgemat keeletaset. Praegu puudub 7-l ELi riigil omakeelne sektsioon, Eesti peaks nüüd sellest seltskonnast tegijate hulka saama sel sügisel.
Üle-eelmise aasta lõpus arutatud kõrgkoolide võõrkeelsete õppekavade poliitika andis jutuainet pikemalt. Ingliskeelsed õppekavad on maailmas paljude kõrgkoolide rahapump, kuid võimalik omakeelsete õppekavade piiramine seab ohtu meie kõrgkoolide eestikeelsuse. Teadus meil juba on rahvusvaheline, samuti doktoriõpe, järg on madalamate kraadide käes. Osava planeerimise korral on võõrkeelsetest üliõpilastest aga abi nii rahas kui ka uurimistöös, mida saab unikaalsemate erialade toetamiseks ära kasutada. Kõik kipub ikka mõistuses kinni olema.

Mida uuelt aastalt oodata?
Uue integratsiooni monitooringu puhul on kohane manitsussõnad peale lugeda, sest eelmistega leitud olematud kümned tuhanded kodakondsuseta alaealised ning imaginaarne eesti keelt valdavatest Eesti riigi vastastest noortest venelastest koosnev rühm viitavad kehvale teadustasemele. Need väärtulemused leidsid muide viitamist mitmetes Eestit halvustavates rahvusvahelistes aruannetes, seega tasuks tellida mõni asjatundja tulemusi kontrollima. Miks ei ole tehtud sisulist demolingvistilist analüüsi rahvaloendusandmete alusel, milleks siis neid koguti?
Kultuuriministril on jäänud õigeaegselt koostamata lõimimiskava, millest oli juba juttu. Seda ei saa küll uue ministri kaela ajada, andkem teisele viisakalt sada päeva. Siis aga peaks see tõesti valmis, korralik ja asjalik olema: taganeda pole enam kuhugi, selja taga on Moskva. Seni on olnud kultuuriministeeriumis toimuv pettumus – kas integratsiooni vallas töötamiseks peabki üks tõeline udupasun olema?
Praeguse valitsuse aega ongi jäänud veel see aastake, edasi on juba valimiskampaania. Keelevaldkonda kureerivate haridusministri ja kultuuriministri töö ei ole olnud eriti produktiivne. Mõistetamatuks jääb haridusministri enam kui tagasihoidlik panus hariduskorralduse keeleliste kitsaskohtade kõrvaldamisse: vajadus õppekava ümber teha, kõrvaldada segregatsioon ja tagada võrdsed võimalused on jäänud siiani idee tasandile. Tõenäoliselt on keeleteema kui ajaliselt valitsus- või valimisaastatest ulatuslikum reaalpoliitikas lihtsalt kolmandajärguline, mistõttu peamegi silmitsi seisma ülesannetega, mis oleksid pidanud tehtud olema juba 1990ndatel. Tulemuseks on hulk frustreerunud teiskeelseid ning piinlik olukord aina kestab, rahuloluks pole igal juhul põhjust. Kohaliku poliitmökutamise paistel on naaber Venemaa meie vene koolide õpilastele silma heitnud, pakkunud nädala jagu tagasi omakeelset ja omameelset haridust keset Eesti riiki. Millise äratuskella peaks haridusministrile kinkima?
Jätkuvalt läheb meil tarvis keeleseaduse järelevalvet. Politseinikud on loodetavasti nüüd kõik keele selgeks saanud, kuigi uudislõikudest kuuldu põhjal käib tööalane suhtlemine oma neljajalgsete sõpradega ikka vene keeles. Kas koertel on ka mingi keelepuue?
Ka meie rongisõit ja sellega kaasnev peatuste teadustamine kipub mitmelgi liinil venekeelne olema ning kui rongijuht meile midagi teatab, teeb ta seda tihti vene keeles. Seevastu meie kultuurisaated on täis teoste, projektide, reklaamide jmt ingliskeelseid nimetusi. Ei kõlba tänapäeval eestikeelse pealkirjaga laul ega tants, kuigi lauljaks-tantsijaks me oma rahvas. Ju nii on kultuursem. Siin me pole üksi, ka Aafrikas arvatakse nii.
Kokkuvõtteks: keelega on meil nagu rongidega: kõik nõuavad progressi, kuid keegi ei armasta muutusi.