Keele saar

Hasso Krull

Ma tahan midagi öelda, aga ma ei oska seda öelda. Ma tahan midagi öelda, aga ma ei saa seda öelda. Ma tahan midagi rääkida, aga ma ei saa sõna suust. Ma hakkan rääkima, aga ma ei tea, mis ma ütlen. Ma räägin ja räägin ega oska kuidagi lõpetada. Ma räägin seda uuesti, aga ma ei mäleta, mida ma õieti rääkisin. Ma räägin millestki muust, aga taipan äkki, et räägin jälle sedasama, mida ma ennegi rääkisin. Ma ei oska seda öelda, aga ütlen ikka. Ma räägin palju asju, millest ma varem ei teadnud. Ma räägin ja räägin  ja saan teada, mida ma tahtsin öelda. Ma räägin ja räägin ja saan teada, mida ma ei tahtnud öelda. Aga ma ei oska seda öelda. Ma ütlen seda uuesti.

Keel on nagu lainetus, mis mind kannab, või nagu tuulehoog, mis puistab mu mõtted laiali. Ma ei oska ette näha, kuhu see tuul nad viib, kuhu mõtted viimaks jõuavad. Ma ei tea täpselt, kuhu see laine on teel, kas ta kannab mind veel kaua või vaibub äkki ühel rannal, mida ma enne ei tundnud. Aga siis äkki olen kohal. Olen kohal ja vaatan ringi: see on nagu saar. Keele saar.  Keele saarel tekib imelik küsimus: kas see saar on elus või mitte? Kas ta on omaette olend? Kas tal on vaim? Muidugi, ta on „avatud süsteem”, temas toimub lakkamatu ainevahetus: kogu aeg tuleb keelde väljastpoolt midagi juurde, ja kogu aeg kaob midagi keelest ka ära, kuigi me ei tea täpselt, kuhu see läheb. Muidugi, ta on ebakindel, pidevalt tasakaalust väljas, aga ka omamoodi püsiv, „dünaamiliselt stabiilne”. Ja ta uueneb iseenesest, kohaneb kõigega, parandab ise oma rikked ja lapib oma augud – kõik just nõndamoodi, nagu Ilja Prigožini koolkonna järgi üks elusolend  peaks tegema.

Võiksime siis öelda, et keel on elus. Keele saar on elus saar. Aga sellel saarel on kindlad piirid. Ma olen täiesti kindel, et mõned asjad juba on sellel saarel, et nad on siin olnud nii-öelda mäletamatutest aegadest peale (s.t ma ei tunne isiklikult kedagi, kes mäletaks). Aga ma olen ka täiesti kindel, et mõnesid asju sellel saarel lihtsalt ei ole, sest nad on hoopis mõnel teisel saarel, mis on ka ise teistsugune ja asub hoopis teises kohas. Seal räägitakse teistsugust keelt. Seal on teistsugune elu. Sinna randa jõuavad teised lained, ja  see kõik ei puudutaks mind üldse, kui mõned asjad poleks sellel saarel samasugused kui minu saarel. Veel enam, need ongi tegelikult samad asjad. Võib-olla on need asjad minu saarelt pärit. Aga võib-olla on minu saarel palju asju, mis on pärit hoopis mõnelt teiselt saarelt. Näe, sealt nad juba tulevadki. Mis neil kõik kaasas on: kirved, klaashelmed, püssid, lihakonservid, õllepurgid … Võib-olla raamat, võib-olla televiisor. Algab kaubavahetus. Algab tõlkimine. Kõike saab millegi vastu vahetada, omandada, ära anda, asendada. See pole küll päris see, aga  on ikkagi midagi, midagi uut ja huvitavat, midagi muud. Pärast seda ei ole saar küll enam päris see, mis ta enne oli, aga see-eest on mul nüüd teistsugune saar, mida enne ei olnud. See, mida enam ei ole, ununeb varsti ära, ja see, mis on, võidakse välja vahetada.

Aga midagi jääb igatahes alles. Tõlkimine näib olevat kasulik tegevus. Maailmafilmi festivalil näidati Tartus filmi, kus Põhja-Paraguay metsadest tuleb välja väike ayoreo hõim, et hakata elama koos valgete inimestega (Lucas Bessire, „From Honey to Ashes”). Ayoreode põhilisi toite on metsmesi, mida  kogutakse puude otsast, ronides sinna osava köietehnika abil. Ootuspäraselt on ayoreo keeles metsmee liikide kohta väga palju sõnu, mida loetletakse erilise mesimagusa tooniga, mesimagusalt naeratades. Peagi aga selgub, et neli kuud pärast metsast väljatulekut on ayoreode keelest juba kadunud sõna, millega tähistati metsa üleüldse. Selle asemel öeldakse metsa kohta „selva”, nii nagu räägivad kõik hispaaniakeelsed inimesed. Võib küsida, kas siin on midagi pöördumatult kaotsi läinud? Kindlasti. Võib ka küsida, kas see näitab metsahõimu  suurt paindlikkust ja kohanemisvõimet?

Kahtlemata. Veel võiks lapselikult arutada, kuhu see sõna kadus ja kas ta veel kunagi tagasi tuleb? Ja kui tuleb, kes tunneks ta siis ära? Selle küsimuseni jõudes tunnen, et hakkan enda silmis naeruväärseks muutuma. Kuhu sa mu kandsid, laine, millega mu köitsid, keel? Aga keel vaatab mulle otsa nii tõsise näoga, et mul jääb enda üle naermatagi. Keel vaatab mulle otsa ja ütleb: „Ma tahan midagi öelda, aga ma ei oska seda öelda. Ma tahan midagi öelda, aga ma ei saa seda öelda. Ma tahan midagi rääkida, aga ma ei saa sõna suust.” 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht