Katkestus

Hasso Krull pakkus 18 aastat tagasi Eesti kultuuri alusmotiivina välja mõiste „katkestuse kultuur”* kui „eesti kultuuri iseloomuliku soodumuse”, eristades positiivseid ja negatiivseid katkestusi: „Esimene positiivne katkestus on lahtirebimine baltisaksa ja üldse saksa kultuurikooslusest, manifesteerides iseseisvust. Esimene negatiivne katkestus on ajalooline müüt muistse iseseisvuse kaotamisest. Kõik järgnevad on olnud suuremal või vähemal määral nende kahe põhikatkestuse variatsioonid.”
Krull väidab, et üheksakümnendatel aastatel tuli see motiiv jälle väga tugevalt esile: „Positiivset katkestust kehastab poliitilise iseseisvuse taastamine koos eelnenust lahtirebimisega, negatiivset langemine Vene võimu alla Teise maailmasõja käigus. Nende katkestuste rõhutamisel põhineb kogu praegune kultuuridiskursus.”
Ajal, mil Ukrainas käib „mitte-sõda” ning Eesti idapiirilt röövitakse riigiametnikke, lausa peab küsima: kas katkestuse motiiv on ikka ja jälle päevakorral ning kas sel aastatuhandel on toimunud peale Krulli nimetatute uusi katkestusi? Teisisõnu: kas Euroopa Liitu ja Natosse kuuluvale Eestile on iseseisvuse tagamiseks liitlastele (või vähemalt nende kõneisikute lubadustele) lootmine positiivne või negatiivne katkestus?
Kuulumine rahvusvahelistesse ühendustesse on selgelt vähendanud Eesti esinduskogude otsustusõigust ja -ulatust nii Euroopa Liidu kui Nato kasuks: Eesti on võtnud kohustuse viia oma seadusandlus kooskõlla liidu direktiividega ning agaralt täidetakse kohustust kulutada 2% SKTst kaitsele ja osaleda liitlasvägede missioonidel. Hindamaks, kas tegemist on positiivse või negatiivse suundumusega, tuleb kaaluda, kuivõrd suudavad võetud kohustused ära hoida järgmise selgelt negatiivse katkestuse, s. o Eesti iseseisvuse kaotamise, kui Venemaa meid rünnata otsustab. See ei tohiks ju olla vaid usu küsimus? Jah, lõplik teadmine saab tulla siiski alles reaalse sissetungi korral ning seda ei taha meist keegi ära oodata või näha. Seega tuleb ikkagi uskuda – sest mis meil muud üle jääb!
Iseasi, kuivõrd vajalik on sel uskumise perioodil iga hinna eest vältida kõiki vastuolusid, olgu selleks suhtumine kooseluseadusesse või Y-generatsiooni, nagu üha enam avalikus arvamuses tajuda on. „Praegu pole õige aeg seda teemat arutada” ei saa olla elujõulise kultuuri, isegi mitte ühe katkestuse kultuuri olulisim põhimõte, sest enesekriitikata pole eestvedajaid ning nendeta omakorda ei saa areneda eristuv kultuur.

* Hasso Krull, Katkestuse kultuur. Vagabund, 1996, lk 7.

alt

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht