Kätepesemise eellugu

Küllap teab igaüks, et „Dekameroni“ puhul on tegu nilbete lugudega, kuid kõik ei tarvitse teada, et kirjutamist olevat Boccaccio alustanud epideemia haripunkti aegu.

ILMAR VENE

Praegu on tavaks tuletada meelde, et käsi tuleb pesta võimalikult sageli. See toob meelde kätepuhtuse kontrolli Nõukogude Eesti koolides, pannes ühtaegu arvama, et pärast viimast suurt sõda sündinud inimesed peaksid kõnealuses küsimuses olema sama meelt: mida puhtamad käed, seda parem! Aga see ajavahemik ei ole nii pikk, et hügieeni väärtustamine saanuks meeldejääva talletuse keeles. Olen sunnitud tunnistama, et mulle ei meenu ühtki sellekohast ütlust.

Küll aga tuleb robinal meelde eneseväljendusi, kus käte puhtus esineb ülekantud tähenduses. Pilatus pesi oma käed puhtaks, et kõik näeksid: temal pole ristilöömise asjas vähimatki süüd. Balzaci romaanis „Isa Goriot“ võtab Rastignac teadmiseks Vautrinilt tuleva õpetuse: peab käsi määrima, kui tahad hästi süüa ja hästi juua. „Käed olid tal veres,“ ütles Andrei Voznessenski vestluses Urmas Otiga, pidades silmas seltsimees Hruštšovi ja lähendades vasaku käe sõrmed paremale küünarnukile, et kuulajad mõistaksid tema sõnu õigesti: käed olid riigimehel veres küünarnukkideni. Värsikogu hakkab iga tõeline luulesõber lugema ikka puhaste kätega. Nii ütles Paul Viiding. Midagi säärast on Aleksandr Herzen poetanud ka uue testamendi lugemise kohta.

Toodud näited veenavad, et käte puhtust on hinnatud kõige erinevamatel aegadel, kuid seda tehti üldisemas, nii-öelda tõelises tähenduses. Hügieen ja tervishoid ei ole nimetamisväärset tähelepanu pälvinud. Ei tea me täpsemalt, millal hakati käte pesemist seostama tervishoiuga. Ja siitpeale annab endast märku meie möödapääsmatu piiratuse üldisim ja peamine põhjus: suudame otsustada teiste üle ainult iseenda, omapoolse suhtumise najal, kuid sageli põhjustavad väliselt samaseid nähtusi sootuks erinevad ajendajad. Uues testamendis näiteks heidetakse Kristuse jüngritele ette, et nood söövad pesemata kätega, kuid sedapuhku ei käi jutt hügieeni, vaid religioosset laadi eeskirjade eiramisest: kellelegi poleks aasta­tuhandete eest pähe tulnud, et pesemata kätega söömine võib põhjustada haigestumise. Sakraalset laadi sätete tähendusest ei suuda me aga taibata vähimatki.

Tõrjuv suhtumine pesemisse

Erilised kitsaskohad kerkivad siis, kui ammune hoiak osutub praeguse suhtes äraspidiseks. Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate keskpaiku näidati ENSV televisioonis saatesarja „Telekool“, mille siht seisnes kooliõpilaste silmaringi avardamises. Muule lisaks sain ühest saatest kuulda, kuidas Prantsusmaal elati XVIII aastasajal, kusjuures eriliselt talletus mu mällu lause: „Pesemist peeti väga ebahügieeniliseks.“ Aastakümneid hiljem tuli mul raamatuid lugedes veenduda, et pesemise suhtes oldi uusaja esimestel sajanditel tõepoolest tõrjuv, kuid hoiaku põhjus jäi mulle endistviisi mõistatuseks. Alles nüüd arvan taipavat, et põhjusest polnud teadlikud ka pesemise vältijad: nad ainult kartsid, et pesemine haigestumist soodustab. Vetel ei saanud head mainet olla. Juhtus taud laiemalt levima, siis peatselt arvati tuntuks ka põhjus: juudid on kaevud ära mürgitanud! Kui isegi õhku võidi haiguste levitajaks pidada, siis mida arvata veest, mis ju pesemisel puutus inimkehaga kokku palju vahetumalt? Seejuures oli välistatud ka ühetähenduslikult eitav hoiak: kõik ometi teadsid, et vett kasutamata pole igapäevane elu võimalik.

Ka kõige erapooletum hindaja on sunnitud möönma, et varasemate aegade meditsiin polnud praegusega võrreldav ning mõnigi hindaja on piirdunud lapidaarse otsusega: see oli segu religioonist, nõmedusest ja šarlataansusest. Pildil Euroopa esimene meditsiinikool Scuola Medica Salernitana.

Wikimedia Commons

Vahest oleks lubatud arvata, et vanim kõikidest teadustest on meditsiin. Eks ole teada, et püüdlus abistada isendit, kes viga saanuna ei suuda enam endale toitu hankida, annab endast märku isegi mõningate loomaliikide puhul (hüaanid!). Seda tõenäosem tundub, et samalaadne soov pidi ilmnema ka homo sapiens’i puhul. Ei olnud meie kaugetel eellastel pääsu kehalist laadi hädadest ja neil puhkudel püüdsid terved haiget toetada. Mõnedest arvati, et nad sellise tegevuse jaoks sobivad iseäranis ja tasapisi nood taidurlikud tervendajad koondusid omaette seisuseks. Lisamatagi peaks olema selge, et see ei toimunud kõikjal ja üheaegselt. Ainult üks kurioosum olgu siinkohal mainitud: Rooma avalikku raamatukogu teenindava personali hulka kuulus ka arst! Ju siis kogemused olid tõendanud, et ülemäärase lugemise õhinas võib mõni uurija oma tervist kahjustada.

Kuid juba sajandeid varem hakkas muistses Kreekas sugenema meditsiinilise sisuga kirjavara ja tagantjärele hakati seda, et austada tollastest arstidest kuulsaimat, nimetama „Hippokratese kogumiks“ (Corpus Hippocraticum). Kirjavara kogumaht pole kuigi suur, igatahes jääb see tublisti alla Avicenna „Arstiteaduse kaanonile“, saavutusele, mis kujundas kristlikul ajastul arstiteadust määravalt.

Arstide halvustamine oli trafarett

Meditsiiniteaduste doktori ja üldtuntud kirjaniku Rabelais’ tegevusest peale on teada, et kreeka keelt oskamata ei saa haiguste tõelisest ravimisest mõeldagi (isegi noorel Karl Ernst von Baeril tuli veel kuulda seda laadi tarkusi), kuid antiikkultuuri hiilgus ja tervise taastamine on siiski täiesti erinevad asjad. Üks „Hippokratese kogumisse“ kuuluvatest pisiteostest algab küll tõdemusest „meditsiin on tõesti õilsaim kõikidest kunstidest“, kuid tõsiasjaks jääb, et iseäranis aulist seisundit pole ravimisoskus varasematel aegadel saavutanud. Arstide halvustamisest sai ajapikku trafarett. Ka Petrarca ja Molière ei jätnud kasutamata ühtki võimalust, et meedikuid halvustada, ja veel Tolstoi võis jäägitu tõsimeelsusega kirjutada: ja kuigi teda ravisid arstid, ta ikkagi paranes.

Oleks ju meeldiv, kui saaksime ennist öeldu kanda odavate naljade rubriiki, kuid täiesti põhjendatud selline teguviis poleks. Ka kõige erapooletum hindaja on sunnitud möönma, et varasemate aegade meditsiin polnud praegusega võrreldav ning mõnigi hindaja on piirdunud lapidaarse otsusega: see oli segu religioonist, nõmedusest ja šarlataansusest. Kellele otsus karjuvalt ebaõiglane tundub, rahuldugu F. Mauriaci, kõike muud kui meelevaldse halvustaja määratlusega „sünge bufonaad“ (viimane sõna osutab ravivahendite veidrusele, „sünge“ aga esineb täiendusena sellepärast, et arstimite toel saavutati kõike muud kui naljakas tulemus.)

Õnneks pole me täielikult ilma võimalusest suhtuda tusaseks tegevasse olukorda mõistvamalt. Ja hädade põhjuseks osutub sedapuhku, kui raske ka on seda tunnistada, just see, milles pikki sajandeid on nähtud inimese suurust, et mitte ütelda jumalikkust: jutt, endastki mõista, käib mõtlemisvõimest. „Puhta mõtte jõul“ saab teha mõjusaid järeldusi igavese elu, universumi lõputuse ja isegi kõlbeliste normatiivide kohta, kuid võrratu võime põhjustab üldreeglina eksimusi, kui selle najal hakata selgitama nähtusi, mida õpitakse tundma üksnes vahetute kogemuste kaudu. Vereringe näitlikustab, kui raske on jõuda kogemuste kaudu omandatavate teadmisteni. Aastatuhandeid tegutsesid miljardid inimsoo esindajad planeedil nimega Maa, tegutsemise võimaldajaks viis liitrit kehas kurseerivat verd, kuid alles XVII aastasajal jõuti äratundmiseni, et see veri, hinge kandja, käib iga inimese kehas lakkamatult ringi.

Ei suudetud sellise avastuseni jõuda aastatuhandeid tagasi, sest kauges minevikus tegutsenud arstid olid inimkeha ehitusega üldjoontes tuttavad, kuid tervislike hälvituste põhjusi selgitades pidid nad möödapääsmatult toetuma esmajoones üldistamisele, s.t mõtlemisvõimele. Ootuspäraselt tulid seejuures kasuks tollaste tarkusearmastajate üldisimat laadi avastused. Vaatlused tõendasid, et nähtav kõiksus püsib tänu nelja elemendi ehk mulla, vee, õhu ja tule harmoonilisele koostoimele; inimeses, teadagi mikrokosmoses, pidid korduma makrokosmoses ilmnevad seaduspärasused. Kõik neli elementi olid inimkehas esindatud, kuid teisele nendest, veele, kuulus kaheldamatu juhtosa: lahkamine ometi tõendas, et peaaegu kõik on inimkehas niiske. Nii ilmus kujutlus element vee neljast teisendist: verest, mustast sapist, kollasest sapist ja limast. Nendel neljal, nagu teada, rajaneb ka tänini käibiv kujutlus, mille kohaselt jaotatakse inimpsüühika kandjad laias laastus koleerikuiks, sangviinikuiks, flegmaatikuiks ja melanhoolikuiks.

Tasakaal ja harmoonia kuuluvad kõige positiivsemate nähtuste hulka: oli nelja nimetatud elumahla (veri jt) koostoime laitusest vaba, siis tundis inimene end tervena, õige proportsiooni kadudes jäi ta haigeks. Tasakaalu ennistumisele aitas kaasa eritumiste soodustamine, näiteks ajutise verejooksu esilekutsumine. Eritisi (uriin, väljeheited) uuriti hoolikalt ka ammuse ravikunsti piires, aga iseasi on, mida ja kui palju osati tollal täheldada.

Teaduseta läks paremini

Oleks väga rumal näha humoraalpatoloogias (nii nimetatakse üldistavalt õpetusi haigustest, mida põhjustab elumahlade rikutud tasakaal) ammendavat kokkuvõtet ravikunsti arengust, mis on aastatuhandeid jätkunud, kuid niisama põhjendamatu oleks ka ennist toodud visandi täielik eiramine. On ümberlükkamatu tõsiasi, et veel XIX sajandi lõpupoole Robert Koch, olles avastanud koolera tegeliku põhjustaja, ei suutnud piisavalt mõjutada iidset traditsiooni eelistavaid arste – nood ju teadsid, et ohter eritumine peaks kaasa tooma haige tervenemise. Niisiis võeti aastatuhandete jooksul tunnistatud tarkust nii-öelda teaduse viimase sõnana ja see tähendas epideemia tõrjumise seisu­kohalt suremuse kõrgendamist. Haigetel, kelle kannatusi püüti leevendada teaduslikkust arvestamata, läks paremini. Üldse tuleks vist möönda, et tagantjärele ilmub elumahlade tasakaalustamine ka võhikule pentsiku ravimisviisina. Mida head selles ikka, kui organismi, haiguse läbi nõndagi nõrgestatut, verelaskmise või kõhulahtisusega veelgi rohkem nõrgestada?

Teadagi ei mõju seni räägitu rõõmustavalt. Mõni ehk isegi arvab, et kehvakesed saavutused tulenesid hoolimatust suhtumisest, kuid see ei vastaks mingil juhul tõele, kuna võimalus kauem elada on alati leidnud kõrget hindamist. Meditsiini arendamist soodustati kogu suutmist mööda. Seda võiks näitlikustada Galileo Galilei, kelle töötasu matemaatikaprofessorina oli samas ülikoolis töötanud meditsiiniprofessori omast kakskümmend korda väiksem. Jääb mulje, et matemaatika edenes arstimisest hõlpsamini.

Georges Simenon, kelle riiulil leidus ohtralt meditsiinisõnastikke, tavatses korrata: meditsiin pole teadus, meditsiin on kunst. Mingil määral peab see paika, kuna tegemist on ülikeeruka, täppisteaduslikkusele mitte kuuletuva valdkonnaga. Niihästi haiguste ilmumine kui ka haigete tervenemine võib mõnikord jääda lõpliku selguseta, mistõttu asjaosalistel tuleb piirduda oma teadmiste paikapidavuse uskumisega. Nii oli juba ammustel aegadel. Ühel Rooma ajaloolasel leidub selle kohta näitlikustus: oli üks tseesar pärast kümblusi külmas vees tervenenud, muutus see ravimisviis populaarseks, aga kui teine valitseja pärast karastavaid protseduure suri, siis sellisest arstimisest enam ei hoolitud.

Inimene kuulub elusolendite hulka ja see tähendab, et sündimine ja olevaks saamine tagab eelseisva olematustumise, kuid olemisega harjunule ei saa olla midagi hirmsamat. Selles suhtes ei erine nüüdisaegse eurooplase hoiak mütoloogilistel aegadel valitsenud arusaamadest. Igatahes saab väita, et surmanuhtluse keelustamine teisendab äraspidiseks vanakreeka tarkuse, mille kohaselt suremine magades, see tähendab teadvusetus seisundis, märkis õndsustest ülimat. Küllap loobuti ka surmanuhtlusest sellepärast, et teadlikkus eelseisva surma vääramatusest tundus karistusena ebainimlikult julm. Iseäranis meeldejäävalt on sellest rääkinud Dostojevski, kelle meelest polevat lootusest ilma isegi ohver, kelle kohal röövel hoiab oma tapariista; üksnes seaduslikus korras langetatud surmaotsus kaotavat lootuse täielikult.

Epideemiate ajal on ju ikka loodetud, kuid pidev teadlikkus lootuse katkemise võimalusest on haiguse ülemvõimu all veedetud perioode varjundanud nii määravalt, et nonde suurhädade ühesest kujutlemisest ei maksa mõeldagi. Ei räägigi teadmatusest, millega ammuseist asjust huvitumisel tuleb alailma leppida, kuigi seda, kahju küll, ei taheta pidada endastmõistetavuseks. Suuremat poolehoidu leiavad teadjad, kes püüavad pärimusi ja legende halvustades jõuda objektiivse, et mitte ütelda teadusliku tõeni. Aga kuidas on objektiivsuseni jõudmine võimalik, kui asjaosalised ise, kellelt epideemiate kirjeldused pärinevad, suutsid suurhädade põhjusi kõigest oletamisi kujutleda?

Mõistusevastasus epideemiate valitsedes

Ei olnud neil aimu sellest, kuidas haigus ilmus, mispärast levis ja missuguste asjaolude toimel oma vägevuse lõpuks kaotas. Mõistuspärasuse seisukohalt tundub ju kõige ootuspärasem, et taud saab hääbuda alles pärast viimase hingelise kadumist. Mida muud kui mitte haiguse vägevuse võimendumist saaks epideemia avardumine märkida? Oleks jabur kujutleda teda pahaloomulise elusolendina, kes oma hävitustööst lõpuks tüdib. Kuid ometi on selline mõistusevastasus epideemiate valitsedes alailma avaldunud ja mitte keegi pole suutnud nähtusele kõiki rahuldavat seletust leida. Huvitugem näiteks, mismoodi seletatakse musta surma tegutsemisjõu lakkamist 1350. aastal. Esimese oletusena tuleb, et vahest tegi inimeste immuunsüsteem läbi olulise muutuse, ja teiseks pole välistatud, et ajapikku kadusid rotid, kohutava haiguse levitajad.

Ei saa öelda, et teadlikkus nondest jubedustest meid praegu talumatul määral häiriks. Seda võib tõendada Boccaccio „Dekameroni“ maine. Küllap teab iga raamatusõber, et tegemist on nilbete lugudega, kuid kõik ei tarvitse teada, et nende kirjutamist olevat autor alustanud 1348. aastal, seega epideemia esimese haripunkti aegu. Mõistagi tohime seda tõsiasja võtta ka positiivses tähenduses: olukord ei saanud lootusetult halb olla, kui Boccacio just sellistes tingimustes oma novella’de jutustamist alustas.

Kuid mida ütleb meile sõnapaar „lootusetult halb“? Ainus võimalus määratleda peaks seisnema samalaadsete nähtuste kõrvutamises, kuid sellinegi teguviis pole põhjendatud. Mis mõtet saaks olla musta surma kõrvutamisel praeguse hirmuga külmetushaiguse ees? Tollane olustik erineb praegusest sellisel määral, et võrdlemiskatse kujuneb naeruväärseks. Niisama veider oleks, kui üritaksime end kujutleda Ameerika avastamise aegadesse, mil Uuest Maailmast Vanasse, lisaks kartulile, tomatile ja tubakale, jõudis ka süüfilis, inimkonna ajaloo kõige kohutavam haigus, kui juhinduda Tammsaare hindavast otsusest. Juba XVIII aastasajal andis Gotthold Ephraim Lessing teada, et ta suutvat näidata suguhaiguse euroopalikku päritolu, kuid laiemalt see seisukoht käibesse ei tulnud.

1508. aastal avaldati Baselis Gregor Reischi „Tarkusearmastuse pärlitera“ („Margarita philosophica“) uustrükk. Kahe aasta pärast näitas Veneetsias oma vägevust katk ja teiste seas suri ka Giorgione (käis jutt, et ta nakatus armastatu seltsis aega veetes). Elu ja surma ning neid vahendava armastuse dialektiline ühtekuuluvus on laialdaselt tuntud, suurnähtus andis endast märku juba tsivilisatsiooni koidikul. Egiptuses harrastati mumifitseerimist, millele eelnes surnukehade lahkamine. See pidanuks meditsiini tõhusalt edendama, kuid paraku oli sealne vaimuelu orienteeritud sealpoolsusele. Meditsiinilist laadi saavutuste asemel saame hoopis kuulda: noorte naiste surnukehal lasti enne mumifitseerimisele saatmist mõnda aega rikneda, et see ei toimiks seksuaalse peibutisena.

Sugulise võimekuse kasvatamine on tähtsal kohal hiina meditsiinis: potentsi tõstvaid vahendeid on seal kaugelt rohkem, kui Euroopas oli barokiajastul lahtisteid. Sajandeid vaenas kristlus seksuaalsust ning jälgi sellest õõnestamistööst võib märgata ka praegu, kuid postkristlikel aegadel on ammused tabud oma kunagise seisundi minetanud. Või siis markii de Sade’i klassikalises sõnastuses: „On Jumal mulle andnud suguelundid, siis tuleb mul neid kasutada“. 1889. aastal süstis aga Charles Edouard Brown Séquard (surn 1894), seitsekümmend kaks aastat vana, endasse loomse päritoluga munandite ekstrakti (Hoden­extrakt), et seejärel täheldada üldise võimekuse (die allgemeine Leistungs­fähigkeit) kasvamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht