„Kasutute“ sotsiaalteaduste kaitseks
Britid on üritanud oma sotsiaal- ja humanitaarteaduste vahetu ja kaudse kasu välja arvutada ja leidnud, et iga nael teenib päris kenasti tagasi.
Avalikes debattides kõlab aeg-ajalt väiteid, et sotsiaalteadused, nagu sotsioloogia, riigiteadused, antropoloogia, demograafia jne, on kasutud ning selliste pehmete poolteaduste rahastamist tuleks riigil senisega võrreldes kõvasti koomale tõmmata. Nii jätkuks rohkem ressursse meie majandust tegelikult turgutavatele täppis- ja loodusteadustele, millest sõltuvad innovatsioon ja idufirmad.
Ehkki sotsiaalteadlastel on oma tegevusest tõusva vahetu majandusliku kasu ettenäitamisega raskusi, on ka see täiesti olemas. Ühiskonnateaduste tegelik tähtsus seisneb siiski pigem selles, et nende toimel avarduvad meie arusaamad ühiskonna toimimisest kogu selle keerukuses ja mitmekesisuses ning tugevneb väärtusbaas, milleta on demokraatliku ühiskonna sujuvat toimimist raske ette kujutada.
Neoliberaalse küsimuseasetuse piiratus
Meenub üks Tallinna ülikooli vestlusring, kuhu olid kokku tulnud väga erinevate teadusharude esindajad. Ajaloolane Marek Tamm küsis seal: „Miks peavad alati humanitaarid ja sotsiaalteadlased tõestama ja õigustama, et nad on kuidagi ühiskonnale kasulikud? Miks ei nõuta sama täppis- ja loodusteaduste esindajatelt?“ Tõepoolest, sõjajärgsel ajal (umbes 1945–1975) rahastati läänemaailmas sotsiaalteadusi enamasti võrdlemisi heldelt. Keegi ei tulnud selle peale, et küsida sotsioloogidelt ja politoloogidelt, kus on nende vahetu panus rahvamajandusse.
Seesugune mõtlemine, et igal asjal peab olema hinnasilt juures ning kasum otsa ette kirjutatud, võttis võimust alles pärast neoliberaalsete mõttemallide kinnistumist 1980. aastatel ja kestab suuresti siiamaani. Briti sotsioloog John D. Brewer, kelle teosele1 olen seda artiklit kirjutades suuresti toetunud, väidab, et sotsiaalteaduste väärtust ei saa mõõta üksnes majandusliku kasuga, vaid see ilmneb palju laiemalt ja mitmekihilisemalt. Utilitaarse kasu (impact) asemel tuleks kõnelda pigem ühiskondlikust väärtusest (public value). Viimasel pole selgelt defineeritavat hinnasilti küljes.
Sotsiaalteaduste majanduslik kasu
Ühiskonnateadustel on siiski olemas ka üsna selgelt mõõdetav rakenduslik ja majanduslik väärtus. Viimane ei seisne küll panuses tehnoloogilisse innovatsiooni ning idufirmade asutamisse, ent sotsiaalteadustest võib olla abi ühiskonna strateegiliste otsuste tegemisel. Poliitika teadmisepõhine kujundamine võib (kuid alati ei pruugi) tõsta suuresti meie igapäevaelu mõjutavate otsuste kvaliteeti, olgu haridussfääris, sotsiaalhoolekande korraldamisel, linnaplaneerimises, kuritegevuse ja narkosõltuvusega võitlemisel, sisserändajate integratsiooni, rändevoogudega toimetuleku jne puhul. Arukatest ja teadmisepõhistest otsustest võib sündida üksjagu kasu rahvamajandusele, isegi kui see mõju on kaudne ja seda pole kohe silmaga näha.
Eestist võib näitena esile tõsta kolm valdkonda (kuigi neid on muidugi kõvasti rohkemgi), kus sotsiaalteadlaste panus strateegilisse poliitikakujundamisse on olnud märkimisväärne: vene vähemuse lõimimine (sotsiaalteadlaste roll oli eriti oluline just esimeste integratsioonistrateegiate väljatöötamisel 1990. aastatel, kuna poliitiline eliit oli ise nõutu, mida siinse vene vähemusega peale hakata), riigihalduse korrastamine (näiteks viimase haldusreformi kavandamisel oli riigiteaduste ekspertiisil väga oluline osa), rahvastikuprotsesside prognoosimine ja rändega seotud väljakutsete hindamine (ühiskonnateadlased osalesid aktiivselt viimase rahvastikustrateegia kujundamisel, sest tuli välja, et ametnikel ja poliitikutel nappis selles valdkonnas teadmist).
Eesti e-riigi edust ei tasu rääkidagi: kui IT-spetsialistide loodud tehniliste lahenduste juurde ei oleks riigiteadlastel (ja vastava haridusega ametnikel) olnud pakkuda arusaama, kuidas tänapäevane riik toimib ja mil viisil kodanikud riigiga suhtlevad, siis oleks meil Eestile tuntust toonud e-valitsemise projekti asemel olnud lihtsalt hunnik kasutuid algoritme. Jah, me võime öelda, et Eesti integratsioonipoliitika, rahvastikupoliitika, viimane haldusreform ja e-riigi areng pole täielikult meie ootusi täitnud, kuid kahtlustan, et neis Eesti jaoks vaieldamatult tipp-prioriteediga valdkondades oleks seis ilmselt märksa nutusem, kui poleks saanud kasutada sotsiaalteaduste kodumaist know-how’d.
Ühiskonnateaduste praktiline kasu ei piirdu siiski vaid meie elu paremaks muutmisega strateegiliste otsuste ja poliitikakujundamise kvaliteedi tõstmise kaudu. Mõtelgem rahvusvahelistele kontaktidele, info- ja kogemuste vahetusele (nii praktilisel kui ka akadeemilisel tasandil), mis puudutab kõikvõimalikke ühiskonna ja valitsemisega seotud probleemküsimusi. Kas ei tõuse sellest otsest kasu või teki uusi oskusi ja teadmisi näiteks rändekriisiga toimetulekuks, riigihalduse optimeerimiseks või sotsiaalhoolekande inimesesõbralikumaks korraldamiseks?
Mõelgem ka konverentsiturismile – kui palju külalisi siia ühiskonnateadustega seotud üritustele tuuakse ja kui palju nad siin kulutavad? Mõelgem välistudengitele, kelle seas on sotsiaalteaduste erialad endiselt väga populaarsed ja kes saabuvad siia samuti piltlikult öeldes rahakott puuga seljas. Mõelgem ametnikele, kes saavad sotsiaalteadusliku kriitilise mõtlemise toel teha riigiametis üldjuhul adekvaatsema ühiskonnatunnetusega otsuseid, kui puhtalt loodusteaduste taustaga teenistujad jne. Kui kõigele eeltoodule üritada summa taha kirjutada, siis arvestades, kui tagasihoidlikult Eesti riik sotsiaalteadusi rahastab, tundub olevat tegemist üsna tulusa investeeringuga. Britid on üritanud oma sotsiaal- ja humanitaarteaduste vahetu ja kaudse kasu välja arvutada ja leidnud, et iga ülikoolidesse paigutatud nael teenib päris kenasti tagasi.2
Vaadakem otsesest kasust kaugemale
Tegelikult tuleks meil sotsiaalteaduste väärtuse üle mõeldes majanduslikust kasust kaugemale vaadata ja näha laiemat lisandväärtust, mida need ühiskonna toimimise ja enesemõistmise seisukohalt pakuvad. Toon siinkohal välja viis olulist momenti.
Esiteks, sotsiaalteadlased aitavad meil tänapäeva ühiskonnas toimuvat mõista ja seletada, pakkudes vastava mõisteaparatuuri. See funktsioon pole sugugi nii vähe tähtis ja seda eriti modernse, järjest keerulisemaks ja mitmekesisemaks muutuva üleilmastuva ühiskonna puhul. Ka tavainimene küsib, miks tõusevad esile Trumpi-sugused populistlikud poliitikud, miks ikkagi toimus Brexit, miks Aafrika on jätkuvalt vaene, miks just nüüd on Euroopa Liit rändekriisiga silmitsi ja kuidas ta sellega hakkama saab, miks Hiinas pole demokraatiat, miks me kliimamuutuse ohtu siiani tõsiselt ei võta, kas astmeline tulumaks lahendab vaesusemure jne.
Loodusteadused siin vastust ei paku. Me teame ajaloost hästi, mis juhtus siis, kui ühiskonna protsesse hakati seletama puhtalt loodusteadustest laenatud teooriatega. Meenub rassiteooria ja sotsiaaldarvinism, mis pakkusid 1930. aastatel kõigile suurtele küsimustele lihtsa ja loogilise lahenduse. Ilmselt selle tõttu sündiski sõjajärgses maailmas arusaam, et sotsiaalteadusi on vaja arendada iseseisva teadusvaldkonnana. Selle kõrval ei tasu unustada ka terminivara aspekti: mul on raske ette kujutada, kuidas me seletaksime praegusi ühiskonna- ja poliitikaprotsesse ja peaksime sisukaid diskussioone, kui me ei kasutaks selliseid termineid nagu „demokraatia“, „klass“, „ränne“, „heaoluriik“, „kodanikuühiskond“, „kapitalism“, „globaliseerumine“ jne.
Teiseks, sotsiaalteaduslik mõte panustab avalikku debatti. Millised oleksid Eestis näiteks riigivalitsemist, rännet, tööturupoliitikat või isegi majandusarengut ja innovatsiooni puudutavad avalikud arutelud, kui seal ei osaleks sotsioloogid, majandusteadlased, demograafid ja riigiteadlased ning meil poleks kasutada nendes teadusvaldkondades kogutud fakte ja andmeid? Jah, debatt käiks ka ilma ühiskonnateadlasteta, kuid tõenäoliselt domineeriks seal puhtalt emotsioonidel mängivad poliitikud ning oma kogemuse ja kõhutunde pealt argumenteerivad ajakirjanikud.
Kolmandaks, ühiskonnateadustel on ka üsna oluline eneseabi pakkuv roll. Siinkohal ei mõtle ma vaid psühholoogide kirjutatud eneseabiraamatuid, vaid laiemat mõistmist: kes olen mina, millised on minu probleemid, kus on nende probleemide juured ja kas ma saan midagi olukorra parandamiseks ette võtta? Ühiskonnateaduslik mõtlemis- ja arutlemisvõime (isegi kui see on kaudselt koolihariduse ja meedia toel omandatud) tuleb selliste küsimuste esitamisel ja neile vastamisel kasuks.
Näiteks, kui mu laps on narkosõltuvuses, siis paneb ühiskonnateaduslikku tüüpi arutlemine mind mõtlema järgmiste asjade peale: kas selle probleemi juured pole kuidagi seotud ka minu enda eluvõimaluste ja sotsiaalmajandusliku seisundiga; kas tegu on ikka ainult minu isikliku möödalaskmisega või on see hoopi laiem ühiskondlik valupunkt; ja kui nii, siis kas ma saan olukorra parandamiseks midagi ka ise koos sama murega inimestega ette võtta? Tänapäeva sotsiaalteaduses pannakse tugevalt rõhku kodanikuteadlikkuse ja -aktiivsuse kasvatamisele, mistõttu „kaasamisest“, „osalusest“ ning „kodanikuühiskonnast“ on kujunenud olulised märksõnad.
Demokraatliku ühiskonna võimaldamine
Viimane tähelepanek viib meid neljanda tähtsa punkti juurde: kodanikuharidus (see on kõikjal siiani üsna tugevalt sotsiaalteadusliku rõhuasetusega) kultiveerib inimeste väärtusi, mõtlemis- ja arutlemisviise, mis teevad tänapäeva demokraatliku ühiskonna sujuva toimimise võimalikuks. Kõigepealt ehk üldisem arusaam, kuidas demokraatlik ühiskond toimib, millistel väärtustel ja institutsioonidel see põhineb. Teiseks, sallivus teistsuguse suhtes ja oskus ümber käia inimestega, kellel on muu kultuuritaust ja kes ei mõtle nii nagu mina – ilma tolerantsita ja kompromisside tegemise oskuseta pole tänapäevane demokraatlik elukorraldus lihtsalt kujutletav.
Kolmandaks, mis vahest kõige olulisem, arendab sotsiaalteadusliku tuumaga kodanikuharidus kriitilist mõtlemist ja sotsiaalset närvi: oskust kriitiliselt ühiskonnas ja poliitikas toimuva üle arutleda, läbi näha demagoogiat ja propagandat, otsida ühiskonna ja poliitikaprobleemide kohta mitmekülgset lisainfot, paneb märkama sotsiaalprobleeme ja ebaõiglust meie ümber jne.
Nurjatud probleemid
Ja lõpetuseks, Breweri järgi hakkavad ühiskonnateadused just XXI sajandil täitma üliolulist funktsiooni, mis käiks loodusteadustele kindlasti üle jõu, nimelt tegelevad nn nurjatute probleemidega. Need on niivõrd keerukad ja mitmetahulised, et tihti pole uurijatel isegi konsensust nende olemusest, rääkimata sellest, et oleks varnast võtta elegantne lahendusviis.3 Nurjatud probleemid ongi iseenesest lahendamatud, kuigi nende uurimine ja sügavam mõistmine võimaldab nende negatiivse mõjuga siiski veidigi paremini toime tulla. Sellised on näiteks ühiskonna vananemine, kliimamuutus (ennekõike selle poliitilis-ühiskondlik dimensioon), rändekriisid, ebavõrdsus ja vaesus, tehnoloogilistest muutustest tingitud töö olemuse teisenemine jne. Sotsiaalteadused on teiste teadusharudega võrreldes nende probleemidega tegelemiseks kõige paremini ette valmistatud. Brewer rõhutab oma raamatus korduvalt, et nurjatute probleemidega tõsisemalt tegelemiseks peab toimuma muutus sotsiaalteadustes endis. Tuleviku ühiskonnateadused peaksid olema senisest palju interdistsiplinaarsemad ja erialade silotornid tuleks märgatavalt madalamaks lõhkuda.
Eestis on uut tüüpi interdistsiplinaarse ja nurjatute probleemidega rinda pista suutvate sotsiaalteaduste poole veel pikk tee käia. Ometi, seemned on mitmes ülikoolis ja uurimisasutuses juba külvatud ja idanemisvalmis. Sotsiaalteadusi sihilikult marginaliseerides ja peaasjalikult ainult loodusteadusi eelistades võib aga juhtuda, et ikaldub saak, mis võiks tulevikus üsnagi suur olla.
1 John D. Brewer, The public value of the social sciences: an interpretative essay. Bloomsbury Publishing, London, New York 2013.
2 British Academy. Past, Present and Future: The Public Value of the Humanities and Social Sciences, 2010. https://www.britac.ac.uk/past-present-and-future-public-value-humanities-and-social-sciences
3 Brian W. Head, Wicked problems in public policy. – Journal of Public Policy 2008, nr 3(2) , lk 101–118.