Kas Soome riik sündis 1809. aastal?

Kari Tarkiainen

Soomes ja Rootsis tähistatakse tänavu ühist ulatuslikku sündmust „Merkkivuosi 1809” („Tähtaasta 1809”). Eesmärgiks on meenutada 200 aasta taguseid sündmusi, mis tegid sellest aastast hetke, mil kõik tundus muutuvat. Aasta 1809, annus mirabilis, on kõigil Põhjamaadel piirikupits vanema ja nüüdisaja vahel. Eestis pole see nii, sel aastaarvul erilist tähtsust pole. Või siiski on?

Soome seisukohalt oli tähtsaim, et senisest Rootsi osast idaprovintsist sai ilma vähimategi ettevalmistavate sammudeta riiklik terviküksus, suurvürstiriik, millele loodi oma  meeste juhitud valitsus ning sellele oma juurdepääsutee valitsejani, kelleks oli Rootsi kuninga Gustav IV Adolfi asemel Vene keiser Aleksander I. Arvatakse, et sellega pandi alus riiklikule ja rahvuslikule arengule, mis tipnes Soome iseseisvuse väljakuulutamisega maailmasõja lõpu eel 6. detsembril 1917. aastal. Ometi juhtus aastal 1809 ka muud pöördelist.

Sel ajal jõudis lõpule kaks aastat kestnud verine sõda, mida Rootsi ja Soome armee oli pidanud Põhja-Soomes ja ka Rootsi aladel, Hamina väikelinnas sõlmiti 17. septembril rahuleping, mis nihutas Vene impeeriumi läänepiiri ühe hoobiga Kymijõe joonelt  Torniojõe ja Ahvenamereni. Sellest piirist sai ka esimene tõeline Soome-Rootsi riigipiir, varasemad olid olnud vaid niiöelda kohalikud piirid. Pisut hiljem, aastatel 1811-1812, liideti ka „Vana Soome”, Venemaa alla juba varem kuulunud Viiburi kubermang uue suurvürstiriigiga, millega Soome sai ka idapiiri vastu Vene keisririiki. Nende piiridega ümbritseti ala, kus valitses luteri usk, Rootsi ajast pärit seadused ja kombed ning soome või rootsi keel. Soome suurvürstiriik ei olnud seega mingi rahvusriik, vaid territoorium, millele anti valitsemise erikord Rootsi traditsiooni alusel.

Suurvürstiriigi piiril koguti  tollimaksu, mida maksid ka venelased. Soome „finantsriigi” alus oli sellega valatud ja see võimaldas võtta 1860. aastatel kasutusele oma raha. Need on olulised erinevused Eesti sama perioodiga kõrvutades. Kõige rohkem vaidlusi on äratanud küsimus, kas Soome riik tõesti asutati Porvoos maapäevadel, mis kestsid 1809. aastal neli kuud, märtsist juulini. Siin määrab tulemuse sõnade tõlgendamine. Maapäevade lõpul kuulutas Aleksander I prantsuskeelses riigisekretär Mihhail Speranski kirjutatud kõnes, et on „tõstnud Soome nüüd rahvuste hulka”. Kuid kas valitseja  pidas tõesti silmas seda, et Soome on nüüd kõrvutatav teiste Euroopa rahvusriikidega, või seda, et soomlased on võetud omaette üksusena Venemaa vähemusrahvuste perre? Tõlgendamist raskendab fakt, et XIX sajandi alguses ei olnud sõnal „konstitutsioon” veel täpset sisu.

Nii pidasid soome ajaloo uurija Johan Richard Danielson-Kalmari ja vene jurist Kesar Filippovitš Ordin veel sama sajandi lõpul, kui algas venestamine, maha ägeda võitluse selle üle, mida siis Porvoos ikkagi otsustati ja kas Soome oli riik või mitte. Praegune uurimistöö on enamasti võtnud seisukoha, et  Soome riigi moodustumine oli astmeline sündmuste ahel aastatel 1808–1819, milles oli mängus ka puhta juhuse ja hea õnne käsi. Kõik algas juba sellest, kui keiser andis detsembris 1808 Soomest Peterburi kutsutud seisuste esindajatele, keda juhtis krahv Carl Erik Mannerheim, oma valitsejatõotuse ning võttis vastu nende truudusvande. Samas lubas Aleksander I talupoegade rahustamiseks, et pärisorjust valdusse võetud maale ei laiendata. See nimetatud abinõu oli ülitähtis, sest just hirm pärisorjuse ees oli pannud rahva võitlema venelaste vastu alati, kui selleks avanes võimalus.  Sellega oleks võinud Soome „eriareng” piirdudagi ning maad oleks juhitud Peterburist kui tavalist provintsi, kui väga paljud soomlased ise poleks nõudnud hoopis enamat. Soomes ei olnud varem kohalikust omavalitsusest kõrgemat võimutasandit, nagu oli olnud rüütelkondade kujul Baltimaadel, kui need alistusid Vene võimule 1710. Seetõttu tuli uus keskvõim eraldi luua, mis aga polnud sugugi Porvoo maapäeva päevakorras.

Keskvalitsuse kujundamist mõjutasid ajalises järjekorras kõigepealt Venemaale läinud Soome emigrandid nagu hilisem kindralkuberner Göran Magnus Sprengtporten,  seejärel mitmed Vene armee Balti päritolu juhid nagu Friedrich Wilhelm von Buxhoevden ja Michael Barclay de Tolly ja lõpuks ning otsustavalt Rootsist Soome naasnud nn gustavlased, juhiks Gustaf Mauritz Armfelt, kes justnagu „transportisid” Rootsis juba hüljatud vana valitsemiskorra traditsioonid uude suurvürstiriiki. Nii loodi Soome võimuorganid, eeskätt kohalikest meestest koosnev valitsus ehk senat ja selle ettepanekuid Venemaa bürokraatiat vahele jättes Peterburis keisrile esitlev ministerriigisekretäri büroo. See organ, mille nimetus on sõnamonstrum,  võistles trooni ees läbi XIX sajandi edukalt mõjuvõimu pärast Soome võimusüsteemi kolmanda komponendi, venelasest kindralkuberneriga. On öeldud, et XIX sajandi süsteem ei tähendanud soomlastele ainult iseseisvuseks ettevalmistumist, vaid ka õpetust, kuidas suurriigis ellu jääda. Ka Rootsis oli 1809. aasta sündmusterohke. Soome sõjas saadud kaotus viis kõigepealt kuninga tagandamiseni 13. märtsil, ning Porvoo maapäevaga samaaegselt kogunenud Stockholmi riigipäev võttis vastu Rootsi uue põhiseaduse, mis kehtis 150 aastat.

Tagandatud kuninga onu, Karl XIII lühikese  võimuperioodi järel tõusis troonile uus Bernadotte’i dünastia ning, saanud lahti meretagustest aladest Soomes ja Pommeris, kuid ühendatud personaaluniooniks Norraga, leppis Rootsi riik eluga vähendatud kujul mitmekesisest sisemisest arengust märgitud XIX sajandil. Rootsi kuningale antud truudusvande iseeneslik tühistumine hõlbustas Porvoo maapäevadele kogunenud seisustel uue truudusvande andmist Vene keisrile. Niisiis tähistavad Soome ja Rootsi mõlemad 1809. aastat, kuid ei tunnusta seejuures täpselt samu asju. Rootsis on kaua vaadatud viltu sellele, et soomlased oma vanast impeeriumist Porvoos nii kergekäeliselt loobusid ja vandusid truudust Aleksandrile, kuigi rahu polnud veel sõlmitudki. See Porvoo maapäevade „reetlikkuse” rõhutamine ning seal toimunu pidamine pelgalt tseremoniaalseks ei ole Rootsist veel nüüdki kadunud. Rootslased on osutanud põhjusega ja õigesti, et venelased tõepoolest valdasid kõikvõimalikku ülesostmise kunsti – aunimetuste, aumärkide, palgatõusude ning aadlitiitlite tõelise paduvihma kujul. See „määrimine” tegi uute alamate meeleolu sündinud muutuste suhtes väga soodsaks. „Venemaa ei kujuta endast midagi muud kui ebamäärast  rahvaste kogu, mida hoiab koos vaid ühine korruptsioon,” kirjutas Hamina rahukõneluste Rootsi delegaat kindralmajor Anders Fredrik Skjöldebrand oma päevikusse.

Vaated suurele idanaabrile olid läbi XIX sajandi kaotusest kibestunud Rootsis hoopis teravamad kui Soomes, kus tsensuur sulges liiga avalikult tsaarivõimu kritiseerijate suu. Paljude meelest oli pealegi toimunud muutus paremuse suunas, ja kasvava fennomaania suunalt ei meenutatud Rootsi aega sugugi ainult hea sõnaga. Kuigi Eesti ja teised Venemaa Läänemere provintsid jäid Soome 1809. aasta sündmustest täiesti kõrvale, olid nad kahes  mõttes siiski selle osalised. Esiteks, kõik, mis juhtus Soomes 1809, oli Soome lahe lõunakaldal toimunud juba 1710. Rüütelkondade kapitulatsiooniaktid tähendasid sisuliselt sedasama, mida Porvoo maapäevadki. Kuigi Venemaa valitsuse alla sattumine ei olnud ajaloo pikas perspektiivis Eestile just õnnelik sündmus, talupoegadele aga lausa katastroof, oli see maade saksa ülemkihi jaoks pööre paremas suunas, täpselt nagu Soomeski. Selles mõttes on paralleel omal kohal. Mõlemal puhul tähendas muutus ka astumist pikkade sõdade ajajärgust püsiva rahu aega. Eesti poolel ei tähistanud rahu siiski pääsu  karmist nekrutivõtmisest, mis viis maalt kahesaja aasta jooksul sadu tuhandeid mehi Venemaa sõdadesse, pahatihti lõplikult. Autonoomia kaitse all pääses Soome täielikult samasugusest demograafilisest aadrilaskmisest.

Teine ühendav joon on Balti päritolu väejuhtide ja tsiviilametnike roll Soomes aastal 1809 ja selle järel. Seda pole palju uuritud, kuid tundub nii, et otsus asutada Soome senat oleks võinud jääda langetamata, kui suurvürstiriigi kindralkuberneriks poleks neljaks kuuks sattunud Barclay de Tolly. Olnud Soome eriõiguste jäik vastane ja maa Venemaa külge sulataja,  muutis ta ühtäkki ja ootamatult meelt ning temast sai senati asutamise tugev eestkõneleja. Miks? See on veel tõesti ajaloo uurimata ala, hall tsoon. Riigivahetus 1809. aastal tähendas soomlastele identiteedikriisi. Kes nad õigupoolest olid? Enne seda aastat oleks õige vastus olnud – rootslased. Kuid seda sõna ei tohtinud enam kasutada ka siis, kui emakeel juhtus rootsi olema. Ka venelasteks oli kiirkorras raske hakata, ehkki ajahetke kosmopoliitsus ja keisririigi rahvuslik kirevus oleks seda ehk võimaldanud. „Mina olen rahvuselt rootslane, kuigi Vene alam Uuest Soomest,”  esitles noor Erik Gustaf Ehrström end aastal 1812.

Alles tasapisi hakkas selguma, et probleemi lahendas ainult soomlaseks hakkamine, ja nii sai oma rahvuse loomine tasapisi hoo sisse. Soomes oli see kummaline protsess, kuna osa rootsikeelsest haritlaskonnast hülgas emakeele ning õppis selle asemele suure vaevaga selgeks soome keele, mis võttis terve inimpõlve aega, kusjuures osa naasis lõpuks ikkagi rootsluse juurde. Sellega sarnast keelevahetust pole mujalt teada, ei ole Eestistki. Keelevahetus oli täis täiesti hullumeelseid juhtumeid. „Üks mu vendadest on viiking ja teine mongol, aga mina ei ole veel  otsustanud, kes minust saab,” ütles üks aadlivõsu Soomes veel XIX sajandi lõpul.

Tõlkinud Kaarel Tarand