Kas politseinikke on vähe või palju?

Priit Suve, politseiprefekt

Eelmise Sirbi juhtkirjas arutleb Kaarel Tarand muu hulgas, et tapmiste arv Eestis on suur, meie koht korruptsiooni tabelis on langenud ja Eesti politseinike arvu suhe elanikega on teiste Euroopa riikidega võrrelduna ebamõistlik. Ei ole suurt vaidlust selle üle, et tapmiste arv on ühiskonna tervise hindamisel heaks näitajaks. Samuti on korruptsiooni tase oluline näiteks riigiasutuste usalduse hindamisel. On märgatud, et korruptsiooni tase riigis ja inimeste usaldus politsei vastu on tugevas seoses. Politseinike arvu suhe elanikega on juba märksa keerulisem näitaja. Ükski arv ei saa olla iseenesest ei hea ega halb, arvandmeid tuleb vaadelda millegi kontekstis. Kahjuks ei piisa politseinike arvu üle otsustamiseks ainult selle võrdlemisest elanike arvuga. Vaja on veel midagi. Kuna turvalisus on inimestele väga hingelähedane, siis on politseinike arv üks lihtsamaid ja populaarsemaid küsimusi, mis võib kerkida seoses valimistega, reformidega või riigieelarve aruteludel. Kahjuks piirdubki vaidlus sageli rohkem-vähem-dilemmaga ning politsei olemusele lähedale ei jõuta. Iseäranis teravalt kerkib politseinike arvu ja võimekuse küsimus raskete kuritegude järel, olgu selleks Olaf Palme mõrv Rootsis, Norras Utøya saarel toimunud massitapmine või arveteklaarimine Türil. Üksiksündmustesse tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt, kuid sama tõsiselt tuleb hoiduda lihtsustatud üldistuste tegemisest.

Levib arvamus, et kui kuritegusid on palju, siis palkame politseinikke juurde ning olukord paraneb. Politseinike arvu ja turvalisuse vahelised seosed ei pruugi nii lineaarsed olla.

Kui kuritegevus ei ole politseinike arvu üle otsustamisel määrava tähtsusega, siis mis veel?

Kuritegevuse statistika ja politseinike arvu vahelistel seostel ma järgnevas ei peatu. Püüan arusaamist politseist veidi laiemalt lahti harutada ja näidata, et politseinike arv võiks olla meie soovide ja kokkulepete tagajärg ning suhtumine õiguserikkumistesse on pigem üheks arutelu komponendiks.

Politseile lähemale

Kui öeldakse „politsei”, siis harilikult peetakse sellega silmas kas konkreetset politseinikku, mingit üksust või politsei organisatsiooni. Rääkides politsei võimekusest arutatakse enamasti, kui suur või väike peaks organisatsioon olema ega jõuta selleni, milline peaks olema selle organisatsiooni filosoofia või milliseid väärtusi võiks see organisatsioon kanda.

Ühe levinuma arvamuse kohaselt võib politseid mõista kolmel tasandil: (1) politsei, kui sotsiaalne fenomen ehk tegevus, mis on mõeldud kollektiivse standardi kehtestamiseks (valitsemine laias tähenduses); (2) politsei kui funktsioon ehk see, kuidas politsei oma tööd teeb ja millist filosoofiat kasutab (vastab ühiskonna ja poliitikute seatud raamistikule) ning (3) politsei ise ehk politsei organisatsioon (milline on politsei ülesehitus, värbamis- ja karjäärisüsteem).

Nimetatud tasandid on politseinike arvu seisukohast kõik väga olulised. On selge, et totalitaarne režiim, mis tahab kõiki ja kõike kontrollida, esitab politseile teistsugused nõudmised kui inimestevahelise usalduse ja sidususe toetamisele keskenduv demokraatlik režiim. Kardan, et poliitilise konteksti küsimuse arutamine võib jääda pisut liiga teoreetiliseks või kaugeks, seetõttu keskendun järgnevas kahele viimasele ning poliitilisel kontekstil pikemalt ei peatu.

Missugust politseid me soovime

Politsei funktsiooni alusel on välja töötatud mitmeid tüpoloogiad, mida võib üldistada järgmiselt: (1) militaarset politseid iseloomustab sund, hierarhia ja sisemine distsipliin. Selline politsei on aruandekohuslik ainult iseendale. („Teed nii, sest mina ütlen.”) Professionaalsust iseloomustab ütlemine: kui on vaja teha otsus, siis leia reegel, kui ei leia reeglit, siis tee reegel; (2) legalistlik politsei keskendub seaduste täitmisele. Selline politsei sihistab oma tegevuse õiguserikkujatele ja nende karistamisele. Ennetamisele ei mõelda, tähtsaks peetakse kiiret reageerimist ja täpset normide täitmist. Inimeste arvamus ei ole oluline; (3) kogukonnakeskne politsei on suunatud kogukonna huvide ja ootuste rahuldamisele. Võtmesõnadeks on multifunktsionaalsus, kogukond, koostöö, partnerlus ja orienteerumine teeninduse kvaliteedile. Tegevus on sihitud konkreetsetele probleemide lahendamisele, õiguserikkumiste ennetamisele, elukvaliteedi parandamisele ja välisele aruandekohuslusele. (4) Avalik-era-partnerlusel põhinevas politseis püütakse saavutada minimaalse kuluga maksimaalset turvalisust ning jagatakse erasektorile võimalikult palju oma senistest ülesannetest. Oluline on väline kontroll, inimesi käsitletakse klientidena ja aktsionäridena, kelle soovidele peaks kiiresti reageerima. Politseitegevuse eesmärk on riskide maandamine ja võimalike kahjude vähendamine.

Ilmselt ei soovi me langeda aegadesse, kui spetsialiseeritud ja seadustes sõrmega järge ajav, inimestest kauge ning turvalisusest ainutõde omav politsei tegeles kõigega. Tänapäeva turvalisuse probleemid on muutunud keerulisemaks, neid on raskem defineerida, kuna on läbi põimunud paljudest eluvaldkondadest ja tasanditest. Niisuguste küsimuste lahendamine ei ole jõukohane ükskõik kui suurele politseiorganisatsioonile ning eeldab tarka ja kootööle orienteeritud politseid, kes arvestab inimeste arvamusega ning keskendub pigem ennetusele, riskide maandamisele ning võimalike kahjude vähendamisele, mitte jõule ja sunnile.

Politsei organisatsioon

On selge, et edukas organisatsioon peab sobituma oma tegevuskeskkonda. Politsei peab sobituma muu hulgas riigis valitseva režiimiga ning peab olema võimeline rakendama eespool lühidalt kirjeldatud filosoofiaid. Kuigi üheaegselt kasutatakse mitme mudeli või filosoofia detaile, on igal organisatsioonil oma raamfilosoofia, millest lähtutakse. Viimane esitab organisatsioonile nõudmised, millest päris mööda minna ei ole võimalik. Vastasel juhul valitud või välja kuulutatud filosoofia tööle ei hakka. Nõukogude miilits oli militaarne hierarhiline müstifitseeritud organisatsioon, mis põhines käsul. Inimestel ei olnud õigust huvi tunda selle töömeetodite vastu, miilits oli ühiskonnast eraldatud. Miilitsa eesmärk oli kaitsta režiimi. Aruandekohuslus oli sisemine, aru anti ülemusele. Tänapäeva demokraatliku riigi politsei on avatud, välisele kontrollile allutatud, inimõigustele keskenduv tsiviilorganisatsioon.

Organisatsiooni kontekstis võib nii üldisel tasemel toimuda arutelu siirdeprotsessis, kui toimub ühelt režiimilt üleminek teise. Stabiilses demokraatias on arutelu tase märksa detailsem, sest üldine raam (demokraatia) on põhialusena paigas.

Väga üldiselt öeldes tuleb organisatsiooni kujundamisel tähelepanu pöörata vähemalt järgmistele küsimusele: milline on organisatsiooni keskne osa, kas tippjuhtkond (administreeriv, kontrolliv, toetav), keskastme juhid (suur või väike autonoomia, käsu täitja, julgustaja, probleemi tuvastaja) või reatöötajad (formaliseeritud ja standardiseeritud, suure või väikese autonoomiaga, normi sisustaja); mille alusel toimub grupeerimine (turu-, funktsiooni-, piirkonna-, kliendipõhine); kui suur on tsentraliseeritus/detsentraliseeritus ehk kui kõrgel paikneb igapäevane otsustusõigus; aruandekohuslus (juhile, avalikkusele); milliseid koordineerimismehhanisme kasutatakse (vahetu järelevalve, oskuste või väljundi standardiseerimine); milline on tehnostruktuur (kas väike ja väheoluline või suur ja määrava tähtsusega nt analüüsi tagamisel); milline on otsustusprotsess (ülalt alla, alt üles, horisontaalne); jne.

Lisaks eelnevale, tuleks kindlasti eraldi küsida, millist politseinikku me soovime – kas tähenärijast kiiret käsutäitjat või avatud, loomingulist partnerit?

Niisiis saab organisatsioon sisendi nii poliitilisest kontekstist kui ka võimalikust politsei filosoofiast ning organisatsiooni (eri osade) suurus sõltub paljuski selle ülesehitusest.

Ideaal ei pruugi saabuda

Eelkirjeldatu on väga lihtsustatud ja idealistlik. Tegelikkuses mõjutavad politseinike arvu väliskeskkonna muutujad, mis nimetatud küsimustele vastuseid ei otsi. Kõige lihtsamad muutuste esilekutsujad on majandus ja õiguskord.

Esimesel juhul võib tegemist olla thatcheristliku neoliberaalse ideoloogiaga, mis näeb riigiaparaati väikese ja efektiivsena, kuid võib olla tegemist ka lihtsalt vaesusega, ilma suurema ideoloogiata. Majanduskriis ei pruukinud esile kutsuda ideoloogilisi muutusi, vaid seadis vähenenud eelarvega riigijuhid lihtsalt keerulisse olukorda. Niisuguses situatsioonis ei otsita vastuseid turvalisuse probleemidele, vaid püütakse leida odavamaid lahendusi. See mõjutab mõistagi ka politseid.

Õiguskorrast ajendatud muutused saavad sageli alguse mõnest raskest kuriteost, olgu selleks siis terrorismiakt, vägivald või vargustelaine. Mõlemal juhul oodatakse nii valitsejate kui elanike poolt kiireid lahendusi: kui raha ei ole, peab politsei saama vähemaga hakkama; kui kuritegevus muutub ülemäära häirivaks, peab politsei leidma kiiresti lahenduse. Pikemaajaliste mõjude üle ei juurelda.

Kui me ei soovi kuritegusid summutavat hirmul põhinevat politseid, vaid ennetusele ja elukvaliteedi parandamisele suunatud partnerit, siis tuleb selleks vaeva näha. See võtab aega ega pruugi olla kõige odavam, kuid usun, et kokkuvõttes on vaeva väärt.

Niisiis ei saa pealkirjas püstitatud küsimust, kas politseinikke on vähe või palju, üldse esitada. Kui küsime, millist politseid me soovime, siis tekib arv iseenesest. Siin on aruteluruumi piisavalt.
 
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht