Kas Molotovi-Ribbentropi pakt lööb NATO Baltikumist välja?

Meie senine geopoliitiline minevik ja selles peituvad võimalused on uurimise all mõlemal pool rindejoont.

TIIT RIISMAA

Balti riikide saamine NATO liikmeks ärritas venelasi. Aga kui neisse riikidesse hakkasid saabuma võitlusvõimelised NATO väeosad, tekkis uus olukord, mis ajas venelased marru. On selge erinevus, mida tähendab „Balti riigid NATOs“ ja mida tähendab „NATO Balti riikides“. Kuuba kriisi ajal ei saanud Vene raketid jääda paarisaja kilomeetri kaugusele Florida rannikust. Nii ei taha ka venelased lubada vastaste lennumasinaid Peterburist kõigest mõne lennuminuti kaugusele. Tavaliselt lahendatakse sellised vastasseisud nii, et algab mõlemapoolne relvastuse kuhjamine ja olukorra pingestamine. Kahe püssirohutünni otsas istumine sisaldab alati riske mõlemal pool rindejoont. Siis tuleb õige aeg istuda läbirääkimiste laua taha ja sõlmida relvastuse piiramise leping, mille järgi see relvastus toimetatakse suure kära saatel silma alt ära ja pannakse vaikselt üles kusagil mujal. Siin kujunenud uut olukorda ainult relvastuse piiramisega pole võimalik muuta. NATO vägede Baltikumis viibimise põhjused jääksid sellise lihtsustatud käsitluse puhul alles. Põhjustest saab vabaneda ehk ainult siis, kui Balti riikide senine kahe näoga geopoliitiline minevik ümber hinnatakse.

Meie ja meie liitlaste senine seisukoht on, et Eesti Vabariik on loodud Tartu rahulepinguga. Venelaste seisukoht on, et me 1940. aastal astusime vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu ja venelased andsid meile teist korda iseseisvuse 1991. aastal. Seda venelaste versiooni ei ole rahvusvaheline üldsus omaks võtnud. Venelaste paturegister siin päikese all on pikk ja neile ei meeldi, kui seda alatasa nina alla hõõrutakse. Eriti pahuraks lähevad nad siis, kui neile püütakse kaela määrida midagi niisugust, mida nad pole teinud. Teist maailmasõda ettevalmistav Molotovi-Ribbentropi pakt sõlmiti 23. augustil 1939. aastal. Pärast maailmasõja lõppu sai Nõukogude Liit enam-vähem needsamad alad, mis olid talle selle lepinguga ette nähtud, ja võitja õigusega ka selle, mis paktiga oli ette nähtud Natsi-Saksamaale. Sõjaga venelased kahekordistasid lepingu tulemuse.

Hoolimata sellest, et läinud sajandi üheksakümnendatel kuulutati pakt õigustühiseks alates sõlmimise hetkest, mõjutab see dokument sõlmimise hetkest alates sadade miljonite inimeste käekäiku juba üle kolmveerand sajandi. Pakt andis mõlemale lepinguosalisele kokkulepitud territooriumil vabad käed. Ilma selle paktita ei oleks Eestit 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud. Okupandil oli kaasokupant. Aga kui nii, siis saab siinkandis iga teise NKVD-lase kuklalasu ja iga teise lagastatud majapidamise kirjutada kaasokupandi arvele. On paradoks, et vabatahtliku ühinemise versioon jätab venelased süüdi, aga okupatsiooni põhjendamine Molotovi-Ribbentropi paktiga tooks nad kehvast seisust puhtalt välja. Okupandile see täiendavaid kohustusi ei tooks, sest vastasel korral tuleksid samasugused kohustused ka kaasokupandile.

Okupatsiooni tunnistamine võtaks venelastelt täisokupandi staatuse. Ilma kõrvalise abita ei oleks tolleaegne Nõukogude Liit Balti riike okupeerinud ega hiljem annekteerinud. Pildil nõukogude ja Natsi-Saksamaa sõdurite kohtumine okupeeritud Brestis 1939. aasta septembris.

Wikimedia Commons

Kõlab veidralt, aga okupatsiooni tunnistamine võtaks venelastelt täis­okupandi staatuse. Nagu öeldud, ilma kõrvalise abita ei oleks tolleaegne Nõukogude Liit Balti riike okupeerinud ega hiljem annekteerinud. Või nagu ütleksid venelased: ilma kõrvalise abita poleks Eesti Venemaaga vabatahtlikult ühinenud. Näib, et sedasorti venelastele antud kõrvalise abi eest oleme nüüd kaitstud, sest silmapiiril ei ole ühtegi kaasokupanti. Teatavasti saabusid NATO väed Eestisse meid kaitsma selle eest, et meid ka tulevikus ei annekteeritaks, venelaste sõnastuses – et me jälle vabatahtlikult Venemaaga ei ühineks. Järelikult ei oleks siis NATO vägede viibimine Balti riikides kuigi põhjendatud.

Muretsemiseks annab siiski põhjust venelaste väärtussüsteemi kuuluv ja läänest erinev tasaarveldus. Kui neilt on midagi sellist ära võetud, mida nad enda omaks peavad, siis võtavad nad selle tagasi kusagilt mujalt ja loevad probleemi lahendatuks. Peale selle peab Venemaa end slaavlaste eestkõnelejateks ega talu, kui sekkutakse slaavlaste omavahelistesse asjadesse. Just selliselt käsitletakse sündmusi Kosovos ja Ukrainas.

Seni pole meie meeste mehine müttamine Moskvas ega tiibhaarangud mõjukate liitlaste kaudu venelaste seisukohti kõigutanud ja tulemusi andnud. Ükskõik kummalt poolt Peipsi järve ka ei vaata, nendes küsimustes on aeg veerandsajandiks justkui seisatanud. On teada, et igasugune riikidevaheline leping loob uue olukorra, aga tavaliselt venelased ei sõlmi uut lepingut enne, kui senisest olukorrast on kõik välja pigistatud. Ka seekord on nad ettenägelikult uue piirilepingu sõlmimata jätnud.

Kuid on veel märke, mis osutavad, et meie senine geopoliitiline minevik ja selles peituvad võimalused on uurimise all mõlemal pool rindejoont. Partii näib olevat pooleli mõlemapoolsete võimalustega keerulises seisus. Teatavasti NATO väed Eestis ja Vene transiit läbi Eesti välistavad üksteist. Et kui NATO on sees, siis Vene transiidi rullbiskviidi otsast lõigukest ei saa. Ometi on püha reliikvia seisusesse kerkinud Rail Balticu veoste mahust ebatavaliselt suur osa planeeritud Vene transiidile. No kui Vene transiit on tulemas, siis järelikult on NATO minemas.

Neid märke on rohkemgi. Konstantin Pätsist reeturi maalimine ja kõige ajamine Molotovi-Ribbentropi paktilt tema kaela on vägagi edukalt käivitatud. Päts on muidugi ideaalne patuoinas – surnud mees, kes ei saa anda tunnistusi, miks ta nii toimis, nagu ta toimis. Usutav patuoinas, sest kirjutas ju alla. Ja kui kirjutad alla, siis ära imesta. Pätsist süüdlase tegemine on oma sisu poolest taganemine Tartu rahulepingust ning üsna pikk samm Venemaaga vabatahtliku ühinemise poole aastal 1940. Just see, nagu Hando Runnel kirjutas: „… mille kohta ringi käib üks loll legend nagu meie ise oleks tapnud end“. Pätsi tegelik „süü” seisneb selles, et ta lõpuks ikkagi kaotas. Oli mängujuht ajal, mil võita ei olnud võimalik. Pätsi ei jäetud ellu mitte sellepärast, et tema tegevus oli venelastele kasulik. Ta pidi ise oma kaotuse viljad omal nahal ja täies mahus ära nägema. Venelaste silmis on mängu ilu hoopis kõrgemas hinnas kui lääneriikide võimukoridorides. Maha lüüa niisugust oli vähe, ütleksid selle valdkonna klassikud.

NATO loodud uues olukorras on meie idanaabril nüüd kaks valikut: Eesti vabatahtlik ühinemine Nõukogude Liiduga aastal 1940 ja NATO väed Eestis või Tartu rahuleping ilma NATO vägedeta. Olukorrad võivad teinekord muutuda vägagi ootamatult, kiiresti ja põhjalikult. Siinkandis on seda juhtunud iga veerandsajandi tagant. Võib arvata, et meie mõjukad liitlased ei taha midagi teada Natsi-Saksamaa osast Eesti annekteerimisel, on tõenäoliselt valmis ajama kõik meie endi kaela ja võivad asuda kaitsma meie vabatahtlikku ühinemist oma kunagise lepingupartneriga. Venelastest, kes tahavad lahti saada NATO vägedest Peterburi all, võivad saada Tartu rahulepingu ja Eesti õigusliku järjepidevuse tulised kaitsjad.

Aga eestlased, kes said hakkama oma riigi taastamisega, ei oska nüüd sedasama riiki kuidagi täiustada. Ükskõik kui hästi viisi ka ei pea, ühislaulmine enam edasi ei vii. Kõik on nii süsteemselt kinni mätsitud ja tasakaalu viidud, et ei hakka kusagilt hargnema. Iga vähegi suurem parandus mõjub võõrkehana ja lükatakse tagasi. Katsed ükshaaval midagi ümber korraldada lõpevad üksteise järel ebaõnnestumisega. Reforme ei suudeta mitte kuidagi panna õigesse järjekorda. Ja siis võibki tekkida kiusatus parandada ühe suletõmbega, kuulutada välja uus Eesti riik ja reformida jälle kõike korraga. Teadagi, et õigusliku järjepidevuse tingimustel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht