Kas lõpuks ometi tegelik poliitika?

Valle-Sten Maiste

Egge Kulbok korraldas läbi 1990. aastate Tartus festivali „Dionysia”, mis läks kümnendi lõpul kahetsusväärselt hingusele. Osalt küllap ka sellest valusast kogemusest tõukudes on Kulbok hiljem pühendunud kultuuripoliitikaalasele akadeemilisele uurimistööle. 1990. aastate kontekstis tundus „Dionysia” hinguseleminek ülekohtune. Olin mitmete muudegi üksikküsimuste puhul Kulbokiga sama meelt: meie kultuur tundus institutsionaalselt suletud, ebatraditsioonilise suhtes tõrjuv jne.  Aastatega tunduvad need vanad kultuuripoliitilised vaidlused üha vähem huvi pakkuvat. Tartus on täna Eklektika, Genialistide klubi, mitmetahulised draamafestivalid, Uus teater, teatrimaastikul valitsevad Krahl ja No99, tantsul on Kanut. Kultuuriga toimuv ei tundu ammu enam ülekohtune ja lootusetu. Kuid olen jäänud Egge Kulboki lugejaks lihtsal põhjusel, et inimesi, kes tegeleks kultuuripoliitikaga distsiplineeritult, sügavamalt kui päevapoliitilised mõlgutused, meil ülearu palju ei ole.

Institutsionaalne kultuur kipub tõepoolest kergesti moonduma hambutuks paraadkultuuriks ja lausa meelelahutuseks.  Kulboki kriitilisust kultuuripoliitika olematuse osas tuleb samuti osalt jagada. Ometi tundub kerglane pidada Savisaare avantüüri formaalseltki vääriliseks arutlusaineks, nagu Kulbok ette paneb. Kui minna kaasa Kulboki demokraatliku õhinaga, tuleb selle nimel kahe silma vahele jätta mitte pelgalt Savisaare enda antidemokraatlik eesrindlikkus ja selle tegelasega kõikjal kaasas käiv madalus ja populism. Mida siis Kulbok õieti tahab ja loodab? Et kord ometi oleks avalikult, bürokraatlike tagatubade susserdava vahenduseta vastakuti subliimse, õõvastava, eelarvamusi purustava avangardi võimalus ja tükike rutiinset  traditsiooni? Ei pea süvenema poliitikafilosoof Carl Schmitti enamusotsustuste kriitikasse, et mõista rahvahääletuse ebasobivust avangardkultuuri projektide vaagimisel. On esitatud pikki argumenteeritud kahtlusi, miks otsene rahva hääl on ebasobilik selliste vahetult kas lausa kõiki või paljusid puudutavate küsimuste nagu tuumaenergia või sõjalised missioonid arutamisel. Kuidas loodetakse laiade inimhulkade vahetu kohtumõistmise abil luua turvalist keskkonda avangardsetele pürgimustele, mis saavadki ehk mõistetavad olla esiotsa vaid äärmusliku eelarvamusevabaduse evijaile? 

Kultuuris on paljud uusaegses instrumentaliseeritud elukorralduses pettunud näinud viimast tegeliku vabaduse ja ka poliitika kantsi. Arvamust, et kultuuri kaudu tuleb esile see, mis teaduse ja tehnika ning demokraatia ja liberalismi tingimustes muidu oleks lootusetult maha surutud ning kinni kaetud, on ühel või teisel moel väljendanud Heidegger, Gadamer, Adorno, Lyotard, Bourdieu jpt. Nimetatud on uskunud, et ühiskond, mis tahab olla mõtlev, loovalt enesekriitiline ja mitte kedagi välistav, peab väärtustama kultuuri a priori, kuna vaid tugev kultuur suudab tasakaalustada moodsa maailmaga kaasnevaid ohte. Kultuuris on nähtud kõige otsesemalt sisulise mõtlemise ja tegelike valikute, seega ka poliitika väljajoonistumise pinnast. Kui nüüd kultuur ise savisaarlikult ainsa eluvallana eksemplaarselt üksikotsuste tasandil välistava poliitika objektiks teha – kas ei ole niisugune situatsioon kogu uusaegse eluvaldkondliku tööjaotuse karikatuur ja kindlaim tee alternatiivse mõtlemise marginaliseerimiseks ühiskonnas?

Kust peaks tulema Savisaare avantüüri taha poliitika, s.t välistava üksikotsuse taha printsiibid? Meie kultuuris on läbi viidud kultuuripoliitilisi radikaalseid välistavaid akte, kuulsaim  neist on kahtlemata NO99 loomine Vanalinnastuudio vabale turule saatmise hinnaga. Selgi puhul jäi poliitika, s.t printsiipide avalik teole juurdelisamine olemata. Kulbok heidab kultuuriinimestele ette, et need ei ole haaranud kinni võimalusest pidada sisulist debatti kahe eri tüüpi kultuuriasutuse üle. On väga alatu jätta poliitikani viivate printsiipide väljajoonistamine elu ja surma peale sundvalikusse seatud oponentide kujundada. Igasugune identiteet saavutatakse teadupärast paratamatult vastandudes teisele. Silmakirjalik on teha nägu, nagu oleks millegi headust võimalik põhjendada iseenesest ja  kontekstivabalt. Võimalik, et mitmeidki kultuuri sildi all toetatuid tuleks kannustada sisuliselt oma vajalikkust põhjendama. See puudutab nii etenduse- ja kontserditegevuse käibemaksusoodustuse saajaid kui ka mitmeidki teatri egiidi all tehtud ettevõtmisi jne. Võimalik, et paljudelt tuleks küsida, milliste printsiipide põhjal tegutsetakse, ja vaagida, kas sisu ikka vastab deklareeritule ja kas deklareeritud printsiibid on ka väärtuslikud. Kuid siis tuleks teotsejatele anda aega ja võimalust, et kujundada enesemõtestuse horisonti. Seda ei saa teha üleöö vägivaldse üksikvastanduse kontekstis. 

Valida saab siis, kui ei ole kahtlust, et valikuinitsiatiivi üles näidanu soov on valdkonda edendada. Savisaare nagu Ligigi kultuuripoliitiliste initsiatiivide puhul teeb kurvaks neis varjamatult prevaleeriv tung mitte kultuuri edendada, vaid kultuuri kui mingit suvalist ülearust ripatsit solgutades ja vaesestades mingit muud, jumal paraku, omaette võtteski küsitava väärtusega asja ajada. Kultuurikatla ja Linnateatri valik distantseeruda selgesõnaliselt vääritutest valikutest väärib eeskuju. Loodetavasti suudetakse poliittehnoloogiliselt hulga libedama Reformierakonnagi näotusi üha selgemini läbi näha. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht