Kas Ida-Euroopas on privilegeerituid?

Kas privileegidest saab rääkida piirkonnas, kus need, kes on praegu poodiumil esireas, võivad peatselt olla esimesed mahalaskmisnimekirjas?

VAHUR KOORITS

Eesti on osa Ida-Euroopast. Meie pangad pesevad raha, meie poliitikud on äraostetavad ja meie majandus on Põhjala majanduse ripats. Ida-Euroopa on vaene ja mahajäänud, imiteerib rikast läänt ja on pahane, et jõukus pole ikka lääne tasemeni jõudnud ja lugupidamist ei paista kusagilt.

Eesti kui tüüpilise Ida-Euroopa riigi kultuur koosneb üksteisele laotud laenu­kihtidest: sakslastelt, soomlastelt, venelastelt ja praegusel ajal ameeriklastelt on laenatud nii palju, et selle päris oma eesti kultuuripärandi otsimisega tuleb näha palju vaeva. Ega väljaspool talupojakultuuri seda ülemäära palju olegi – üksnes laenud ja tõlgendused.

Ida-Euroopas pole raske olla originaalne. Tuleb lihtsalt tutvuda oma valdkonna kogemusega lääneriikides ja seejärel see kohalike oludega kohandada. Ühiskonnas käib seetõttu kummastav debatt, kus eestikeelseid tekste lugedes kumab selle alt läbi ingliskeelne tekst. Tõlkimisele osutab seegi, et kasutatakse palju ingliskeelseid termineid.

Margus Ott on mitmes Sirbi numbris üritanud dekonstrueerida sellist nähtust nagu vehm ehk valge eesti heteromees. Mõistagi on selle taga angloameerika kultuuriruumis laialt kasutusel sõnapaar „valged mehed“ (white men), kellele ka omistatakse kõikvõimalikke ebameeldivaid omadusi. Ott on sellel teemal kirjutanud mitu artiklit, mis on kõik ühiskonna plaanis laias laastus toortõlked. Sellega jõuame nüüd esimese ja suurima küsitavuseni, milleks on „privileegist“ rääkimine Ida-Euroopa kontekstis.

Angloameerika tähenduses on sõna „privileeg“ ja termin „privileegipimedus“ kasutusele võetud seetõttu, et klassiühiskond Suurbritannias ja rassism USAs on niivõrd sügavalt juurdunud, et need tunduvad seadustatud privileegidena. Mõlemas riigis tuleneb ebavõrdsus paljuski päritolust, mistõttu sotsiaalne mobiilsus on madal ja sama sotsiaalne muster kordub põlvkonnast põlvkonda.

Ida-Euroopas lagunes seisuslik ühiskond Esimese maailmasõja järel ning järgnenud sajandipikkune ebastabiilsuse periood pole tänini lõppenud. Esimese maailmasõja järel, Teise maailmasõjaga ja kommunismiürituse kokkuvarisemisega seoses toimus kolm suuremat muutust, mille käigus võeti vanalt eliidilt peaaegu kõik ja jagati uuele eliidile. Ida-Euroopat iseloomustav eliidi ebastabiilsus ei piirdu siiski üksnes sellega. Peaaegu kõigis Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahele jäänud riikides tuli kahe maailmasõja vahel ette riigipöördeid, millega kaasnes samuti väiksemat sorti eliidivahetus. Eriti dramaatiline oli Ida-Euroopa eliidile Teine maailmasõda, kui paljudest riikidest käis kordamööda üle Saksa ja Nõukogude sõjavägi, harvendades iga kord jõudsalt kohaliku eliidi ridu. Just eliit, sh kommunistid, kannatasid ka sõjajärgsete repressioonide tõttu, nii et kõik hingasid kergendatult, kui repressioonid lõppesid ja võimult langenud võimumehed ei lõpetanud enam vangilaagris, vaid tagasitõmbunult oma suvilas.

Pärast kommunismiürituse kokkuvarisemist unistasid idaeurooplased igavast kodanlikust ühiskonnast, aga ka selleni pole veel õnnestunud jõuda, vaid piirkonda ähvardab peale Venemaalt lähtuva ohu ka autoritaarsuse tagasitulek, millega võidakse eliit, võim ja raha jälle jõuga ringi jaotada. Siinjuures tuleb eristada angloameerika ja Ida-Euroopa populismi. USAs ja Suurbritannias on kõik kontrolli all: populiste mängivad miljonärid ja miljardärid, parimate suguvõsade eliitkoolides õppinud võsukesed. Need inimesed on kogu aeg võimul olnud ja nii ka jääb, nimetagu nad end siis populistideks, toorideks, demokraatideks, vabariiklasteks või leiboristideks.

Ida-Euroopas ähvardab võimul eliiti tihti alternatiivne eliit, inimesed, kellel on olnud vana võimuga vähe kokkupuuteid. EKRE on sellekohane hea näide. EKREs on vähe inimesi, kes oleksid enne olnud edukad, pigem koondab see ikka inimesi, kes on tahtnud eliidi sekka pääseda, aga pole suutnud. EKRE puhul tuleb ära märkida veel üks idaeuroopalik teema, nimelt kommunismivastasest võitlusest tulenev legitiimsus. Kõigil peavooluerakondade vanadel juhtpoliitikutel on ette näidata teened Eesti taasiseseisvumise ajast, aga EKREs on väga vähe neid, kes sel ajal üldse mingit olulist rolli mängisid. Sellega kaasneb väga oluline legitiimsuse puudujääk, mida kompenseeritakse vihase populismiga. Üsna sarnane lugu on Poola praeguse sisulise juhi Jarosław Kaczyńskiga. Tema mängis kommunismi kokkuvarisemisel Poolas palju tähtsusetumat rolli, kui oleks tahtnud. Kui ta agressiivse populistliku programmi toel võimule sai, üritas ta ümber jaotada ka ajaloolist kuulsust, tõstes enda ja vähendades Solidaarsuse juhi Lech Wałęsa rolli.

Eestit kui tüüpilist Ida-Euroopa riiki iseloomustab pigem ühiskonna vähene stabiilsus ja suur sotsiaalne mobiilsus. Viimast peetakse reeglina heaks näitajaks, aga vähe tähelepanu saab selle varjukülg, nimelt kõrgelt kohalt kukkunud inimeste edasine saatus. Eestis on kerge jõuda kõrgele, aga sama kergelt sealt ka kukutakse, kusjuures erinevalt stabiilsematest ühiskondadest võib nii tõusmine kui ka kukkumine inimesele osaks saada üllatavalt noores eas.

Kuidas sobitub see kõik angloameerika privileegidega? Väga kehvasti. Riigikogu sisehoovis on suur tahvel riigikogu liikmete kohta, kelle Nõukogude võim pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal represseeris. Nii juhtus peaaegu kõigi riigikogu liikmetega, kui NKVD nad kätte sai. Sama saatus tabas ka peaaegu kõiki kaitseväe ja kaitseliidu ohvitsere, kaitsepolitsei töötajaid, valitsuse liikmeid ja tippametnikke. Teadmine, mis juhtus nende eelkäijatega pärast 1940. aastat, on meeles kõigil praeguse kapo töötajatel, paljudel poliitikutel ja ametnikel. See allhoovus mõjutab iga päev nende tööd ehk seda, kuidas Eestit juhitakse.

Võtan nüüd Oti vehmi detailsemalt ette. Kõige kummastavam on v-täht ehk viide valgele inimesele. Eestis õigupoolest puudub kohalik tumedanahaline kogukond, kelle suhtes saaksid valged end privilegeerituna tunda. Milleks siis seda rõhutada? On aga tõsi, et praegusi trende vaadates võib ka Eestis tekkida oma mustanahaline alamklass. Sel juhul saame olla täpselt nagu lääs oma migrandigetode, rassismi ja privileegi-diskussioonidega. Tore, onju, saame olla nagu teised, ei pea end imelikuna tundma.

Väga keeruline on lugu ka e-tähe ehk eesti meestega. „Kumb oli 20. sajandi jooksul Eestis privilegeeritud grupp, eestlased või venelased?“ küsisin Otilt ühismeedias. „Viimase tuhande aasta perspektiivis võiks ütelda, et sakslased on Eestis privilegeeritud grupp,“ vastas ta. On tõsi, et enne Esimest maailmasõda olid baltisakslased tõesti seadustatult eesõigusi nautiv grupp Eestis. Meenutagem siis, mis neist Baltimaadel sai. Esimese maailmasõja ajal ja järel langesid paljud neist nii tsaarivõimu kui ka punaste repressioonide ohvriks, seejärel võtsid uued rahvusriigid neilt nende maaomandi ära, paisates nad vaesusse. Lõpuks pidid nad lahkuma Saksamaale, kus nad on etnilis-kultuurilise grupina praeguseks sisuliselt kadunud. Eesti on Ida-Euroopa, siin juhtuvad sellised asjad.

H-tähega on lihtne. Hetero on parem olla kui homo. Tants kooseluseaduse ja LGBT ümber on hea turvaline tegevus, märk sellest, et inimestel on kõht täis ja natuke vaba aega. See on selline juba jõukama ühiskonna värk.

M-täht ehk mees. Kui NKVD hakkas pärast 1940. aastat Eesti eliiti hävitama, siis lasti üsna tihti mehed maha, naised koos lastega saadeti Siberisse. Kummad neist privilegeeritumad olid? Kas need, kes kohe kuuliga kuklas vaevast pääsesid, või need, kes pidid Siberis nälga taluma ja pahatihti nägema, kuidas lapsed nälga surevad?

Eesti on Ida-Euroopa, minevikust võib siin peatselt saada tulevik: miski pole päriselt seljataga, kõik võib uuesti korduda. Vene imperialism on elus ja terve ja kogu Ida-Euoopa on täis pisikesi diktaatorihakatisi, kes unistavad võimust ja sellest, et saaks lõpuks oma vaenlastele korralikult kätte maksta. Kogu Ida-Euroopa on täis riike, kus inimesed loodavad, et äkki Venemaa rahuneb või vähemalt ei ründa; et järgmine majanduskriis ei too võimule hulle, kes kord võimule saanuna sealt enam lahkuda ei kavatse; et saaks nagu läänes rahulikult rääkida homoabielust, pensionisüsteemist ja kliima soojenemisest.

Teine häda vehmiga on see, et nii viiakse teema eemale majanduspoliitilistest vaidlustest, mis on Ida-Euroopas alati debati keskmes. Inimtüüp, keda Ott üritab kirjeldada, on üsna selgelt populistlike erakondade tüüpvalija. Kuigi populistid jauravad lõputult identiteedist, võitlusest ja vandenõudest, kaebavad nende valijad tihti majanduspoliitiliste murede, kodukohas suletavate asutuste ja kadunud võimaluste üle. Populistide tüüpilist valijat Eestis on üsna raske kirjeldada kui privilegeeritud isikut. Kui eesmärk on positiivne muutus, tuleb tegeleda inimeste tegelike murede, mitte küsimustega, milline on inimese seksuaalne orientatsioon. Viimane asi, mida Eesti vajab, on see, et parempopulistid ja nende vastased hakkavad inglise keelest tõlgitud identiteedipoliitilisi seisukohti Eesti poliitikas põrgatama, risustades sellega avalikku debatti ja viies tähelepanu eemale majanduspoliitilistelt küsimustelt, mille puhul on tegelikult võimalik mingile kokkuleppele jõuda.

Lõpetuseks on raske vältida muljet, et vehmi mõiste loomise taga on soov teatud inimrühm ühte kasti paigutada ja seda seejärel halvustada. Mõne aasta eest tuli kasutusele sõnapaar „onu Heino“, mis viitab teatud käitumismallile ja sellega kaasnevatele uskumustele. Ent kui „onu Heino“ jätab hiliskeskeas meestele võimaluse end mitte puudutatuna tunda, sest „ma pole ju selline“, siis „vehmi“ puhul ei ole see võimalik. Kui oled sellisena sündinud, siis oledki selline ja jutul lõpp. Huvitav, kas kusagil sõprade võitmise ja inimeste mõjutamise õpikus on kirjas, et kui inimene ikka korralikult läbi sõimata, siis ta mõistab oma viga ja hakkab heaks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht