Kapitalismiga on nagu naise ja tiigriga

Valle-Sten Maiste

Judti paks hariv raamat aitab päevi mööda saata märkamatult ja mõnuga.

Tony Judti arusaamad elust ja poliitikast ei vasta mitmeski mõttes varakapitalistlikus Eestis levinud stereotüüpidele. Judt on vaoshoitud konservatiiv, kellest kiirgab humanismi, empaatiavõimet ja sotsiaalset hoolivust. Suurimaid puuslikke, millega Judt läbivalt polemiseerib, on arusaam, et see, kes ei ole nooruses olnud sotsialist, ei oma südant. Seda arvukate XIX ja XX sajandi riigitegelaste ja mõtlejate poolt varieeritud loosungit, mille teine pool ütleb, et neil, kes jäävad sotsialistiks ka hiljem, pole aru peas, ei ole Judt küll otse maininud. Kuid Judti ikka ja jälle esile kerkiv sarkastiline külmus hipi- ja muude revolutsiooniliste romantikate suhtes laseb mõista, et Judti arvates tuleb halva vältimiseks arukust omada juba eos.

Judt on skeptiline maailmamuutvate ideede teednäitava rolli osas. Selles osas on ta vastandlik Jeremy Rifkinile, kes tajub end kulgevat kuuekümnendate ideaalide sihis ja kelle arvates tuleks selle võitluse nimel täna ameerika ideele vastandada mingi euroopa idee. Judt on küllap Euroopa patrioot, kuid see ei takista teda suhtumast lugupidavalt Ameerika panusesse XX sajandi maailma inimväärsemaks muutmisel, Euroopa ülesehitamisel jne. Ent kuigi Judt esitab õigustatult küsitavas valguses eurooplaste, sh eriti prantslaste Ameerika põlguse paljusid aspekte, jääb üksnes Euroopa kontekstis antud pilt II maailmasõja järgsest USAst ühekülgseks. Globaalne vaade oleks üksjagu problemaatilisem.

Judti arvates ei vaja me humanismi ja sotsiaalse hoolivuse eest seismiseks  mingit erilist ühiskonda või  maailmaparanduslikku ideed. Nii vastandub Judt ka Varraku poolt varem eestindatud monumentaalsele XX sajandi ajaloo autorile Eric Hobsbawmile (kellelt õppimist ta küll eessõnas väärikalt mainib), kes väikese töötava inimese eest seistes ei saa lahti erutusevärinast, mille tekitas üks võimuhaaramine, mille käigus idee nimel pool maailma segi paisati. Hobsbawmi nägemus, mille kohaselt kogu uusaja ajalugu on lahterdatav piki Prantsuse ja Vene revolutsioone kulgeva progressiivse telje ning sellele vastanduvate reaktsiooniliste jõudude võitlusena, saab Judtis kõige järgi otsustades tekitada vaid judinaid.

Judt peab 1968. aasta veretut uusvasakpoolsete rahutuste lainetki mitte ainult kodanlasevõsude teatraalseks ennastimetlevaks narruseks, vaid ka kahetsusväärseks jätkuks “tüüpilisele prantslaslikule ahvatlusele vägivalla abil maailma parandada”.  Hobsbawmi jaoks on Vene revolutsioon XX sajandi saavutuste nagu heaoluriik ja inimnäolisem kapitalism peamiseks tugipostiks. Nii näib Hobsbawm, kes kaldub maailma jaotama vaid fašismi vastasteks ja selle pooldajateks ja kes kirjutab imetlusega revolutsioonilistest vägivallatsejatest üle kogu planeedi, kehastavat kõike seda, mille eest Judt püüab meid hoiatada.

 

Antifašism kui tühi tähistaja

Näidates, kuidas antifašismist on saanud tühi tähistaja, mille vastu koondudes maandatakse jumal teab mis änge, ning kuidas Venemaa sellele terminile oma muidu näruse käitumise taustal üle poole sajandi on püüdnud oma mainet rajada, jõuab Judt läbinägelikult eesti lugejat erutavate teemadeni. Selline lähenemine tekitab juudi päritolu autori puhul usaldust tema empaatiavõime vastu, kuigi pole võimatu, et oma osa on siin ka sellel, et Judti juured ulatuvad otsapidi ka Venemaale ja Leetu. Judti jaoks ei ole antifašism moodustanud kunagi sellist ühtset selgepiirilist ülemaailmset rinnet, nagu Hobsbawm seda püüab kujutada.

Suhtumises väikerahvastesse on Hobsbawmi ja Judti kontrastid eriti silmatorkavad. Hobsbawmi jaoks näib eristus tagurliku natsionalistliku separatismi ja eesrindliku koloniaalimpeeriumide lagunemise vahel jooksvat sedapidi, kuivõrd järgitakse verise maailmarevolutsiooni ideaale. Neid mitte järginud rahvusriikide teke – olgu XX sajandi alguses või lõpus – näib talle olevat vaid üks iganenud rahvuslikele ideedele tuginev rahurikkuv egotsentrism. Kõik see on solvavalt lahmiv mitte ainult baltlaste, vaid ka soomlaste jpt jaoks.

Tagamaks inimlikkust ja sotsiaalset hoolivust, tuleb Judti arvates lihtsalt olla empaatiavõimeline ja hooliv – siinsamas, meie õhtumaises heaoluühiskonnas.  Nii süüvib Judt detailitundlikult ja armutultki Euroopa lähiminevikku. Juhtum juhtumi haaval tervemõistuslikult ajaloo kulgu analüüsides sealhulgas ka koletuslikkusele, kurioosumidele jms ebamugavusest hoolimata otsa vaadates kujuneb Judti arvates elamisväärne ühiskond, mida tuleb tükk tüki haaval igapäevase hoolega koos hoida. Identifitseerudes siiliga tuntud ratsionaalsete maailmaparandusskeemide kriitiku Isaiah Berlini rebase ja siili metafooris, mille kohaselt rebane teab palju asju, siil aga ühte tähtsat asja, sedastab Judt: “Mul pole esitada mingit tänapäeva Euroopa ajalugu käsitlevat teooriat, mingit ühte kõikehõlmavat teemat ega jutustada ühtainsat kõikehaaravat lugu. Siit ei järeldu aga, et Teise maailmasõja järgse Euroopa ajaloos pole oma teemasid. Nii nagu rebane, teab ka Euroopa palju asju.”

Kui Judti lähenemisele otsida mingit ühist nimetajat, siis võiks selleks ehk olla mõtlemine üksikisiku õnne ja kannatuste vältimise peale. Kuivõrd nii mastaapse raamatu puhul üldse saab mingist läbivast teemast rääkida ja nii kohatu, kui selline määratlus sajandile, mida mitte ainult Hobsbawm ei pea inimajaloo koletuimaks, ka ei ole. Judt ise märgib, et vajaduse uue Euroopa ajaloo järele tingis II maailmasõja järgse külma vastasseisu sulamine, uue ajastu künnis, mis nõuab mineviku ülevaatamist. Kommunismi lõputud lõppemised ja küsimus, kuidas sellesse (nagu ka natsismi) vastuolulisse pärandisse suhtuda, on Judil vaibumatult esil – samuti juutide saatus ja sellega seotud eurooplaste ebamugavustunne ja ning lähiajaloo sileda koore all viirastuvad enesepetmised. Palju neid paikkondi ei jää, millel Judt luukeret kapis ei näe. Jõhkrana mõjub kirjeldus Põhjamaa heaoluühiskondades inimkvaliteedi nimel läbi viidud tõupuhastuslikest steriliseerimistest.

Judt arutleb, kas mäletamine on alati hea või oleks parem nietzschelikult unustada, nagu seda järgisid de Gaulle’i Prantsusmaa, Austria jne.  Arvamata, et mälu võiks kord “reaalsusega, nagu see tegelikult oli” kokku sulada, peab ta oluliseks ricourilikku mälutööd, selleks et unustatud traumaatilised sündmused ei hakkaks olevikku kummitama. Kirjutades sõjajärgse aja kohta: “Vaikus seoses Euroopa äsjase minevikuga oli hädavajalik tingimus, et hakata rajama Euroopa tulevikku” ning rõhutades tänaste probleemide murrangulist teistsugusust, näib Judt lähenevat hermeneutikas ja ka uuemas ajaloos kohati esinevale arusaamisele, et ajalookirjutus algab paljuski tänastest küsimustest.

Lõppeks hoiab Judt mõttes siiski ühte läbivat küsimust: kuidas tänases Euroopas ja eurooplasena maailmas inimväärselt elada ja seda inimväärsust hoida? Niisugune küsimus hoiab Judti arutlusi koos ja annab neile mõtestuse. Küllap on Hobsbawmgi teinekord detailides Judtist sügavutiminevam. Näiteks kirjutab ta lahti, miks just kommunistidel olid head eeldused kujuneda paljudes maailma paikades fašismivastase vastupanuliikumise eestvedajaiks. Üldiselt koondab Hobsbawm oma teksti aga tervikuks revolutsioonilistest ideaalidest lähtuvalt, millega varjutatakse ajaloo sisemist orgaanikat. Nii on paljud Hobsbawmi kirjeldused positivistliku loetelu moega, vaatamata sellele, et ka Hobsbawmis on nähtud nihet subjektiivselt mõtestatud ajalookäsitluse suunas. Judt ei pürgi küll kuidagi XX sajandi teoreetiliste pöörete apologeediks. Annaalide koolkonnast ei räägi Judt vaenulikult, kuid siiski kohati halvasti varjatud irooniaga kuuekümnendate moeteooriate raamistikus. Judt ei ole ehk teenäitaja mentaliteedi- või sotsiaalajaloo barrikaadidel, kuid sõjaliste ja poliitiliste daatumite ja nimede asemel domineerivad Judti raamatus põnevalt mõtestatud ja esile toodud inimlikud ja sotsiaalsed detailid, elukeskkonna ja hoiakute kirjeldus ning ideede orgaaniline esitus. “Pärast sõda” on kirjutatud silmatorkavalt heas stiilis. Kui lähiajaloo käsitlused olnuksid ka viieteistkümne-kahekümne aasta eest judtiliku jumega, oleks ehk ka siinkirjutajast ajaloolane saanud.

 

Kultuur kui positivistlik ripats

Markantselt erinev on näiteks see, kuidas Judt ja Hobsbawm kirjeldavad XX sajandi kultuurinähtusi. Judt pöörab kultuurile tähelepanu enamasti vahetult, kui see on inimlikke ja sotsiaalseid keerdkäike kuidagi mõjutanud või neid kõnekalt avab. Hobsbawmil on kultuur aga traditsioonilistele ajalooõpikutele omaselt poliitiliselt ja majanduslikult tähtsa sabas tulev ripats, kohustuslikus korras eraldi alajaotuses ära toodud elutu faktide loetelu. Kusjuures kunst liigendatakse sisulisi tagamaid avamata progressiivsesse vasakpoolsesse ja tagurlikku konservatiivsesse-fašistlikku lahtrisse. (Tõsi, kohati toob ka Hobsbawm oma kirjutusse tabavaid ilmestusi kultuurisfäärist.)

Ka nt põllumajandusliku töö marginaalseks muutumisele pühendab Hobsbawm märkimisväärselt ruumi. Lugejani tuuakse see aga kiretult kui üleminek ajaloo vähemprogressiivsetelt vormidelt progressiivsematele. Judtil jagub Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika veidruste esiletoomise kõrval tähelepanu ka selle tagamaadele, kuigi konservatiivse ilmavaatega autorilt oleks ehk oodanud empaatilisemat sissevaadet sellesse, mida tähendab põllumajandus traditsioonilise eluilma ja -keskkonna seisukohalt. Judti on palju kiidetud selle eest, et ta pöörab suurt tähelepanu Ida-Euroopale ja ka muudele äärealadele (teda on ka kritiseeritud, et ta ei piiritle ega põhjenda kuidagi neid geograafilisi raame, milles ta Euroopat vaatleb), ilmutades siin harvanähtavat asjatundlikkust. Seevastu moeteemade osas nagu ökoloogia või naised olevat Judt nõrk.

Kuigi Judti raamatus on paeluvaid kultuurialaseid mõttearendusi, on ka Judti vaade XX sajandi kultuurile siiski ülekohtuselt ühekülgne. Valdavalt näeb Judt XX sajandi kultuuris punkarite ja hipide nartsissistlikku ja pealetükkivat infantiilsust. Judt on liialt rafineeritud, laskumaks roppkonservatiivide räigeimate süüdistusteni, mille kohaselt avangardistlikud purkisittujad ja elustiiliperverdid kannavad vastutust perekondade lagunemise ja kuritegevuse lokkamise eest ning on löönud mõrad muidu toimiva majanduse ja ühiskonnamudeli õitsengusse. Judt ei arva, et anaalseksi eest võlla saatmine lahendaks kõik eluprobleemid, kuid põhimõtteliselt esindab Judt sarnast mõttelaadi. Kuid kontrakultuur ja XX sajandi avangard on vaid üks romantilise laine avaldumisvorme. Idealistliku kamraadluse ja armastuse otsingutel ning mõttearendustel, mis kulgevad ülemaisuse ja infantiilsetegi illusioonide sihis, on sügavad juured õhtumaises eluolus ja kultuuris. Judti püüd seda paari üleõla sülitusega ülearusena kõrvale heita muudab autori enda selles osas mitte tõsiselt võetavaks.

Judti paks hariv raamat aitab päevi mööda saata märkamatult ja mõnuga. Kui ta kord läbi saab, tekib siiski küsimus, kas kaartide panek ainult alalhoidliku terve mõistuse peale aitab alati ja kõiges inimliku ühiskonna poole püüdlemisel. Ühelt poolt ei usu Judt kuidagi konservatiivsuse ühte põhitõde, et igasugune eluilm püsib pigem vanadel armsatel illusioonidel kui tervemõistuslikkusel. Selliseid argumente ei võta Judt isegi kaaluda, kui kaine arvestus ja arukus nõuavad oma. Ajaloo inetuste, kihistumiste ning lõhestumistega kokku puutudes näib Judt aga liigagi uskuvat, et need taanduvad lihtsalt ja kergelt pelga tähelepanujuhtimise ja maailmas siiski lõpuks võidutseva hea tahte jõul.  

 

Süüdi on hipid

Kui küsida, kellel oleks põhjust Judti pealtnäha ülisooja ja kõigi suhtes empaatilist lähiajalugu eriti kiita, siis paistab, et uuskonservatiivsel neoliberaalil. Väljakujunenud (olgu põllumeeste või kaevurite) eluilmade hoidmispüüded ja kultuuri, kui see ei paku just mõnd kapitalistliku kitšiga sobivat pilti inimlikkusest, viskab Judt prügikasti. Kui ühiskonnas on probleeme, ebakindlust ja toimetulematust, siis kirjutatakse need esimeses järjekorras hipide arvele (lk 484) ja küsimus kas Teise maailmasõja järgne kokkulepe üldise heaolu suunas (mida Judt kõigiti kiidab) on globaliseerunud maailmas mõranemas, ei võta Judt sisuliselt arutadagi. Nii tundub, et Hobsbawmita, vaatamata kõigile tema puudustele, siiski ei saa. 70ndate kriisikümnendeid käsitledes räägib Hobsbawm kõigepealt tänavatele taastekkinud kodutute armeedest ja mitte Judti kombel sellest, kuidas riigijuhid püüavad aidata ja ettevõtjad olla head. Üleilmastumine ja kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel on väidetava rahvusvaheliste suhete alase tasakaalu kadumise kõrval Hobsbawmi peaargument, miks maailm vajab muutusi.

Vahel tundub, et radikaalsus, millega Hobsbawm ja nt Slavoj Žižek vastustavad globaalset kapitalismi ja kapitali võimutsemist, on ülearune, liialdatud. On meil ju siin Eestis tänaseks kõigil tõepoolest enam-vähem hästi läinud. Kuid siis kuuled Rein Kilki raadios rääkimas, et kas me üldse kujutame ette, kuidas on meditsiin arenenud: palgad on tõusnud 10–15 aastaga enam kui 10 korda. Ja mõtled, et kas see mees kuidagi ka saab aru, et tavalise inimese võimalus arsti juurde pääseda on sellele vaatamata halvenenud kordi ja kordi. Samuti mõtlesin mehele, keda kord sõimasin, kuna ta ei mõistnud oma lõrisevat koera kinni hoida ja ma pidin ta koera ootamatusest ja hirmust lööma, mis – nagu kogu see juhtum mulle – väga valu tegi. Mehel polnud sõimust, mille peale mina ise oleksin püksid täis teinud, aga sooja ega külma. Hiljem seletati mulle, et lihttöölisena saavat ta oma ametis iga päev mitu korda sedasi sõimata. Siis meenusid mulle need lapsepõlvekaaslased, sõbrad ja kaaskondsed, keda veel mitte väga hiljuti koheldi toitlustus- või ehitusettevõtetes ümbrikupalkade peal kui ühekordseks kasutamiseks mõeldud salvrätikuid – firmade omanikeks meie kahe liberaalse partei linnapeakandidaadid või suurtoetajad jne. Meenusid liberaalide ammused jutud, kuidas alla 10% tööpuudus olevat majandusele kahjulik (niisiis on majandus asi iseeneses ja iga kümnes meie seast määratudki olema väljatõugatu) või meie konservatiivide hiljutine plaan tõsta pensioniiga kõrgemale keskmisest elueast. Kas tuntud kohalik liberaalist libelõug, kes oma personaalpidudel “humanistlikke” hitlerivastaseid karnevale viljeleb ja kõiges sotsialistlikku pläma näeb, kas temasarnased ikka tajuvad ära, kui kapital kord vahekorras inimlikkusega üle piiri läheb, nii et taas tuleb töölisliikumisi ja revolutsioone karta?

Judti armastus sõjajärgse Euroopa heaolu ja rahu vastu võib olla suur, kuid kas ei armasta Slavoj Žižeki ja Hobsbawmi taolised ähvardajad, kes nõuavad kapitali ohjes hoidmist ja põhjavad majanduse väljajäämist poliitikasfäärist, meie aja status quo’d omal moel siiski rohkem? Kas ei seista just selliselt meeleheitlikult marksistliku ajalookäsitluse vastu, mille kohaselt kapitalism mõraneb oma sisevastuolude tõttu ja ei võidelda selle eest, et kestaks illusioon, et juhid juhivad ja töötajad töötavad ja litsid löövad litsi ühises rindes ühise asja eest. Kapitalismiga on nagu meesšovinistlikus anekdoodis naise ja tiigriga – sa võid teda armastada ja usaldada, lasta end fastsineerida uhke looma peibutusest, kuid püsimaks harmoonias, hoia fantaasiad peas ja revolver tagataskus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht