Kaksikkirves: “Laokooni plaat” ja südametunnistuse vabadus

Hasso Krull

  “Kui Moraal oleks Kristluse sisu, siis oleks Sokrates Lunastaja.” Nõnda kirjutas William Blake 1820. aastal ühele oma gravüürile, mida tuntakse “Laokooni plaadina”.

See lause meenus mulle sageli, kui lugesin möödunudaastasi väitlusi usuõpetuse üle koolides. Kohustusliku õppeaine kaitsjate kulunumaid argumente on ju see, et kristlik religioon kehastavat “eetilisi põhiväärtusi” ja nõnda saab päästa väetid lapsukesed väärtuste kriisist, kuhu meedia ja turumajandus nad on paisanud. Mine tea, ehk õnnestub isegi taastada vana patriarhaalne pere, kus issi on väike kodune jumal ja pühapäeviti käiakse kirikus pastori manitsusi kuulamas.

Paljude usuõppe pooldajate motiivid on kindlasti head, puhtsüdamlikud ja omakasupüüdmatud. Kõikidel kindlasti mitte, sest usuõpetus (või religiooniõpetus, usundilugu jne) on kiriku jaoks oluline äriprojekt, mis tulevikus tõotab püsivat käivet. Mõnede poliitikute jaoks on see ka hea võimalus vabaneda tumedast minevikust ja kehastuda ümber “puhtaks poisiks”, kes esindab aina ideaale ja põhiväärtusi. Hoolimatutest seiklejatest saavad äraseletatud näoga ilmasambad. Sellest kiriku, raha ja võimu uuest liidust anti selgelt märku 29. oktoobril, kui Euroopa Komisjoni aseesimees Siim Kallas sai Tallinna toomkoguduse Maarja medali, mis õigupoolest peaks olema hoopis kultuuripreemia. Aga edukas rahandustegevus, millele õigel ajal lisatakse mõned kristlikud hüüdlaused, ongi mõne kirikutegelase meelest kõige vahvam kultuur.

Seda kõike võiks võtta lihtsalt ühe tendentsi ilminguna. Kahjuks on aga sedapuhku löögi all eesti rahva kõige usaldavam ja kaitsetum osa – kooliealiseks saanud lapsed, sest kohustuslikku religiooniõpetust tahetakse alustada juba teisest klassist. “Miks löögi all?” küsib nüüd keegi. Kas siis lood Issandast Jumalast, Moosesest ja Jeesukesest pole just parasjagu lapsikud, et rääkida neid koolis mõne muu muinasjutu asemel? Kellele see kurja teeb? Ja kas pole kõrgkooli lõpetanud teoloogid piisavalt vastutustundlikud, et arvestada laste eripära?

Võib-olla tõesti. Aga õpetaja võimetel on piirid. Kohustuslik usuline algõpetus ründaks südametunnistuse vabadust isegi siis, kui enamik eesti lapsevanemaid oleks kristlikule teoloogiale vastavate veendumustega. Küsitlused on aga näidanud, et see nii ei ole. Eestlaste religioossus on teistsugune, ja kui mõned kristlased võtavad seda halvustada, jäägu see nende eraasjaks. Religioossus ei pruugi väljenduda mingi ametlikult registreeritud konfessioonina. Niisama julm oleks võõra usu pealesundimine juutide, muslimite või mustlaste lastele, keda praegu kõiki tahetakse lüüa ühe ja sama “eestimaalase” lauaga. Usuõppe kaitsjate arutlused põhinevad kolmel teesil, mis paraku kõik lähtuvad vigastest eeldustest. Esimene neist samastab religiooni ja eetika. Kohustuslik religiooniõpetus olevat vajalik selleks, et muuta kodanikud eetiliseks! Jätame praegu kõrvale tõsiasja, et eetika on traditsioonilisele kristlusele võõras mõiste ja viitab hoopis “paganlikule” filosoofiale. Veel jahmatavam on ju see, et religioonis nähakse tühipaljast tööriista heade kommete pealesundimiseks, justkui piitsa ja prääniku meetodil. Tõsi, vanasti tavatsesid pastorid igal pühapäeval kantslist moraaliepistlit lugeda, aga see ei pannud küll kedagi “eetilisemalt” käituma. Loetagu pisut XIX sajandi romaane. Eetika omandatakse ikkagi isiklike eeskujude kaudu, seda võiksid ju näidata ka meie poliitikud ja äritegelased. Religioon, olgu kristlik või mõni muu, annab aga inimesele teatava müütilise mõõtme, mis toetab teda isegi siis, kui inimene teiste või iseenda silmis eetiliselt ei käitugi.

Teine vigane väide on see, nagu oleksid eesti kultuuril “kristlikud juured”. Juba see sõnapaar ise on absurdne. Kristlus pole kunagi püüelnud kultuuri “juurte” säilitamise poole. Vastupidi, kristlik usutunnistus eeldab varasemate juurte läbilõikamist, teatavat katkestust. Kristluse enese juured on muidugi vanemates usundites, kuid nende tunnistamine ei kuulu kristliku kreedo juurde. Eesti kultuuri juured on aga meie keeles, pärimuses, ajaloos, kultuurisuhetes ja mentaliteedis. Siia kuulub muuhulgas kannatlik kooseksisteerimine indoeuroopa vallutajatega, kelle ideoloogiat toetas kristlus. See ei tähenda aga, et “juured” ise oleksid kristlikud.

Kolmas vale väide puudutab kristluse suhet haridusega. Õhtumaa ajaloos on kristluse roll nii suur, et kristliku kultuuri ideed omandatakse paratamatult koos kõigi humanitaarainetega: kirjanduse, kunsti, muusika, ajaloo ja õigusteadusega. Et seda kultuuripärandit võimalikult sügavalt tuntaks, peaks igaühel olema õigus tasuta kõrgharidusele. Just seda õigust on aga praegu valitsevad poliitikud eitanud. Selle asemel tahetakse kristlust, või koguni “maailma usundeid” selgeks teha algklasside õpilastele! Üks kahest: kas on siin tegu võimatu, üle jõu käiva ettevõttega – või siis tahetakse “usundiloo” sildi all ikkagi peale suruda ühtainust konfessiooni, rünnates sellega otseselt südametunnistuse vabadust ja rikkudes jämedalt Eesti Vabariigi põhiseadust, inimõigustest rääkimata.