Kaks pöördumist emakeeletundide asjus

Eesti Kirjanike Liit, Eesti kirjanikumuuseumid

Eesti Kirjanike Liidu avalik pöördumine eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähendamise asjus  Kuigi pealiskaudsel vaatlusel pole justkui tegemist radikaalsete muudatustega Eesti riigi arengu ja säilimise plaanis, osutub, et need muudatused võivad siiski olla ohtlikud, lausa saatuslikud.

 

Põhiseaduse järgi eksisteerib Eesti riik selleks, et hoida eesti keel ja kultuur alles kõigiks aegadeks. Eesti Vabariigi otsustajad ei ole vist seda meelt. Eesti on just nii (piisavalt) väike, et me panus iseenda säilimiseks peab olema pisut suurem kui suurtel. Kahjuks ei ole see praegu nii. Kas haridusametnikud, jättes õpilastele vabaduse mitte valida/õppida eesti keelt ja kirjandust, annavad endale aru, et eestlased on maailma väikseim oma keele, kultuuri, ülikooli ja riigiga rahvas mannermaal? Näib, et mitte.

Eesti keel ja eesti kirjandus on ainsad, mis defineerivad, eristavad eestlase muust maailma hajuvast hulgast; ei ole teist säärast valdkonda, mis sama teeks. Eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamise ainus põhjendus võiks olla see, et kõik kooli lõpetavad eestlased valdavad seda viimseni hästi. Me teame, et praegu see ei ole nii. Kui siit veel samm edasi astuda, võime küsida: milleks me üldse eestlased oleme? Ilma hea keeletajuta, oma kultuuri ja kirjanduse tundmiseta võime ka muud ohjad rahulikult Brüsselisse, kas või Moskvasse ära anda: sest nagu teada – Eesti raha ei tee veel Eestist Eestit.

Kirjandustund pole ju teoste pähetuupimise koht. Kirjandustund õpetab, kuidas olla inimene, vahendab eetilisi ja moraalseid väärtusi, arendab noore inimese eneseväljendusoskust. Kirjanduses sisaldub keel, ajalugu, filosoofia, kultuur, religioon. Kirjanduses on kõik olemas – et inimesest kasvaks inimene. Ja et seda ruumi on niigi vähe, pole siin, mida mängu panna. Ega vajadustki mängida. Ega luba selleks.

Eesti Kirjanike Liit on seisukohal, et eesti keele ja kirjanduse tunde ei saa enam koomale tõmmata. Vähendada gümnaasiumi emakeele tunde veerandi võrra (420 tunni asemel 315) on vastutustundetu samm kogu eesti rahva ees. Isegi venestamispoliitika kõige karmimatel aegadel (1970.-80. aastatel) oli emakeele tundide arv märgatavalt suurem kui praegu. Vaadates ühiskonda me ümber, tuleb tõdeda, et pigem peaks eesti keele ja kirjanduse osakaalu õppekavas suurendama. Alus selleks on olemas: põhiseadus. Kui me tahame rääkida teadlikust eestlasest või eestlusest mõnekümne aasta pärast, ei saa me praegu lubada endale säärast eksperimenti. Kui siiski juhtub kõige halvem ja haridusametnikud leiavad, et eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamine on vajalik ja ainuõige, teame vähemasti, kelle valitsusajal see juhtus, millisel teel ja millise suundumusega on täna Eesti riik.

Me soovime, et Eesti riigi tee ja suundumus põhineksid eesti keelel.

Pole ju palju palutud.

Eesti Kirjanike Liit, veebruar 2009    

 

*

Eesti Vabariigi Valitsusele Haridus- ja Teadusministeeriumile

Eesti kirjanikumuuseumide pöördumine

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 29 lõike 5 punkt 3 järgi väheneb kõigile õpilastele kohustusliku õppe maht eesti keeles ja kirjanduses 9 kursuseni. Seega väheneb eesti keele ja kirjanduse õppimise maht kokku 105 tunni võrra. Eesti kirjanikumuuseumide üks eesmärke on eesti kultuuri, keele ja kirjanduse säilitamine läbi aegade.

Eesti  kirjanikumuuseumide veendumuse järgi on emakeele- ja kirjandustundide vähendamine vastuolus eesti rahvuskultuuri jätkusuutliku arengu taotlusega. Emakeeleõppe mahu vähendamine toob kaasa noorte lugemuse ja väljendusoskuse vähenemise, sellega seoses väheneb laste loovus ja kultuuri mõistmise ning kultuuris orienteerumise võime.

Emakeeletundide arvelt käiakse ka muuseumides, kus kinnistatakse koolis õpitut ning omandatakse süvendatult teadmisi eesti kirjandus- ja kultuuriloo kohta. Emakeeletundide vähenemise korral jõutakse järjest vähem teistesse  keskkondadesse (muuseumidesse). Oleme veendunud, et ei tohi alahinnata keelt ja kirjandust kui esteetiliste ja eetiliste tõekspidamiste kujundajat, ühiskonda integreerijat ja maailmapildi avardajat.

Peame hädavajalikuks eesti keele ja kirjanduse kohustuslikku õpet gümnaasiumis vähemalt senises mahus.

Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum

Lydia Koidula Memoriaalmuuseum

Liivi Muuseum

Eduard Vilde Muuseum SA

A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel

A. H. Tammsaare Muuseum (Kadriorus)

Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum

Oskar Lutsu Majamuuseum

Betti Alveri Muuseum

Muhu Muuseum 24. II 2009