Kaitsepolitsei ja Vene teema

Enn Soosaar

  Foto: Piia Ruber

Kaitsepolitsei ehk Kapo kaitseb meid ja meie riiki. Nagu ütleb nende nimigi. Aga kuidas? Seda me paraku ei tea ega peagi teadma. Ei, päris nõnda too asi siiski pole. Üht-teist nende tegemistest ja toimetamistest annavad meile teada Kaitsepolitsei aastaraamatud.

Värske aastaraamat 2005, mis ilmus ja mida presenteeriti möödunud kuul, on kaheksas omasuguste reas. Tegemist on filtreeritud enesetutvustusega. Suureformaadiline vihik heal paberil ning arvukate värvifotodega pakub peadirektori eessõna järel kümme teemaarendust 36 leheküljel. Millest jutt? Arvata pole raske. Eks ikka vastuluurest, majandusjulgeolekust, riigisaladuse ja põhiseadusliku korra kaitsest, rahvusvahelisest terrorismist, korruptsioonivastasest võitlusest. Lood on anonüümsed. Aastaraamatuga seotud Kapo enda meestest-naistest identifitseeritakse ainult kaks: peadirektor Aldis Alus ja koostaja Toivo Kamenik.

Teiselt poolt on hea rõhutada, et kuigi meile ei anta teada kogu tõde – mida oodata oleks naiivne –, on kirjutised meeldivalt konkreetsed. Pidevalt mainitakse kuupäevi ning kohti ja nimepidi isikuid ning organisatsioone, kellest-millest käib jutt. Umbmäärasust on välditud. Mida on öelda otsustatud, see öeldakse keerutamata välja.

Vene teema läbib punase joonena möödunud aasta kogumikku – nagu eelmisigi. See on mõistetav ja ootuspärane. Lõppude lõpuks on tegelemine väljastpoolt tulevate peibutuste, survete ja ohtudega Kapo esmaülesandeid. Täpsemalt: nende kaardistamine ja analüüsimine, nende eest hoiatamine ja nende tõrjumine, nendega võitlemine. Mul ei ole käepärast kõiki kaheksat raamatut. Küll aga torkab nelja viimase lehitsemisel selgesti silma, et tegemist on probleemiga, mis pälvib aastaraamatutes iga aastaga järjest ruumi.

Peadirektor nendib kohe hakatuses: “Möödunud aastast rääkides ei saa mööda vaadata meile peavalu valmistavast Venemaa agressiivsest Eesti-suunalisest tegevusest.” Madal ei ole VFi eriteenistuste (GRU, SVR ja FSB) aktiivsus olnud ühelgi meie taasiseseisvusejärgsel aastal, kuid kasvas – nagu toonitatakse mitmes kirjutises – veelgi just mullu. Põhjusi oli mitmeid, nii otseseid kui ka kaudseid.

 

Pribaltija on “lähivälismaa”

 

Aasta 2005 märkis Eesti esimest täisaastat NATOs ja Euroopa Liidus. Otsesõnu sellest kirjutistes ei räägita, aga ei ole vist küll kellelgi raske ära arvata, et väikeriigi vastu, millest on nüüdsama saanud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa majanduspoliitilise suurühenduse täisliige, tunnevad igast ilmakaarest saabuvad karvased ja sulelised erilist huvi. Suure idanaabri askelduste intensiivistumine ei ole üllatus. Liiatigi on Eesti, samuti Läti ja Leedu, endised sõltlasriigid, kelle triivi läände ei ole Moskva kunagi päriselt aktsepteerinud. Pribaltija liigitamine lähivälismaaks ei ole venelaste juhuslik sõnavalik. Too semantiline viide peab kinnitama omadele ja kahtlemata ka muule maailmale (meile kaasa arvatud), et Läänemere idakallas on, hoolimata seal kanda kinnitanud Washingtonist ja Brüsselist, endiselt Moskva huviala ja mõjusfäär.

Ent mitu teistki viimase aja arengusuunda on tõstnud VFi eriteenistuste agressiivsust. Balti riikide eeskuju nakatab. Gruusia, Ukraina, teatud määral isegi Moldova tahavad sättida oma asju ja suhteid naabritega teistviisi, kui need siiani olnud. Ma ei tea, kui tõsiseks saab pidada jutte nende kolme lahkumisest SRÜst ja liitumisest NATOga, aga Musta mere kaks kallast käärivad ja ärritavad deržava taastamise vaevades heitlevat Venemaad. Tegutseda on vaja, tovarištši! Senisest hoopis tõhusama haarde, sekkumise ning sõjakusega! Ja pöörata erilist tähelepanu kolletele, kust nakkus levib. Teatavasti on jäme ots Kremlis nihkunud meeste kätte, kelle arusaamist maailmas toimuvast kujundasid nõukogude luurekoolid (juurdekuuluva ajupesuga) ning sarnane tõus karjääriredelil.

Kui Kapol on aimu eespool mainitud kolme eriteenistuse struktuurimuudatustest ja organisatsioonilistest ümberkorraldustest, siis meid nendesse ei pühendata. Küll on aga pikemalt juttu tolle jäämäe veepealsest osast, eriti VFi Presidendi Administratsiooni uuest struktuuriüksusest – Välismaaga Regioonidevahelise ja Kultuurisidemete Arendamise Valitsusest (VRKAV). See loodi möödunud aasta veebruaris ja selle juhiks määrati infoportaali Regnum.ru endine peatoimetaja Modest Kolerov. Eesti-vaenulikkus, mille tavaväljenduseks alusetud süüdistused, iseloomustas ta väljaütlemisi varem ja iseloomustab ka uues ametis.

Kapole on silma hakanud VRKAV mitmed katsed mõjutada nn lähivälismaa riikide sisepoliitilist olukorda Venemaale kasulikus suunas. Muudetud on kaasmaalaste rahalise toetamise korda. Uue hooga on asutud rõhutama ehk teoreetiliselt õigustama Moskva vana postulaati: suhtlemisel naabritega tuleb siduda majandusküsimuste lahendamine poliitiliste küsimuste lahendamisega. Enne mulluseid kohalike omavalitsuste valimisi tegi Kolerovi amet korduvaid kaitseid ühendada Eesti venekeelsed poliitilised jõud. Esimene üritus läks aia taha. Aga kas saame olla kindlad, et näiteks Konstitutsioonipartei jagab varasemate vene erakondade saatust? Kui Modest Kolerov novembris Lätit külastas, oli tal kaks põhisõnumit. Esiteks, Venemaa kaasmaalaste-poliitika ei kuulu vaidlustamisele ja, teiseks, ajalooga seotud küsimustes Venemaa Läti (nagu ka teiste Balti riikide) ees ei vabanda.

 

Euroopa Vene Partei loomine

 

Moskva näikse viimasel ajal panustavat järjest rohkem “legaalsele võitlusele”. Abistatakse varasemast heldemalt ja tulemuslikumalt mitmesuguseid kaasmaalaste organisatsioone, liikumisi, ülesastumisi. Soov killustatust vähendada on ilmselge, mis ei tähenda siiski, et toetus ja koostöö äärmusgrupikestega (nagu barkašovlased ja limonovlased Lätis) oleks välistatud. Nõukogude okupatsioone õigustavad ja tolleaegseid ajaloovõltsinguid taaslevitavad MTÜ Ühiskondlik Liit Uusfašismi ja Rahvusliku Vaenu vastu (alias Antifašistlik Komitee) ja veteranide rühmitused. Vahest kõige ambitsioonikam ettevõtmine on Euroopa Vene Partei loomine ja sellele kandepinna valmistamine ka Eestis. Eesmärgiks on koondada Euroopa Liidus asuvad venelased ühe mütsi alla, et nad oleksid võimelised juba 2009. aasta valimistel saatma arvestatava esinduse Euroopa Parlamenti kaitsma seal iseloomulikke vene – ja arusaadavalt ka Venemaa huve.

Teistes riikides elavaid kaasmaalasi üritas Nõukogude luure värvata oma teenistusse esimestest välisaktsioonidest peale. Ajad on muutunud, inimesed on teised. Aga endiselt toimitakse läbiproovitud mallide järgi. Praegu loeb Venemaa oma diasporaa suuruseks umbes 25 miljonit. Kui nii, siis elab igast viiest-kuuest venelasest üks välismaal – suurem osa neist, tõsi küll, nn lähivälismaal: Ukrainas 10, Kasahstanis 6 miljonit jne. Eestis oli 2000. aasta rahvaloenduse järgi ennast venelaseks pidavaid isikuid 350 000 ringis.

Kaitsepolitseil on hulk hoiatusi. Ta hoiatab Venemaa kapitali liigse sissevoolu eest ning täpsustab: 2005. aastal täheldati (a) “Eestis diplomaatilise katte all tegutsevate SVR-i ohvitseride aktiivsust just majandussfääris” ja (b) “Venemaa poliitilistes ringkondades kasvavat survet kasutada Eesti poliitiliseks mõjutamiseks majanduslikke hoobasid.”

Veel mõned tsitaadid: “Venemaa Tallinna suursaatkond juhib otseselt või kaudselt kõige olulisemaid kaasmaalaste organisatsioone, nagu Eestis Asuvate Venemaa Kaasmaalaste Ühingute Liit koos allorganisatsioonidega ning Inimõiguste Teabekeskus /…/. Nende organisatsioonide liidrid omavad peaaegu igapäevaseid kontakte Vene saatkonna ja välisministeeriumiga, kust saavad juhiseid edasiseks tegevuseks ning rahalist toetust oma ürituste läbiviimiseks. /…/ nad koostavad saatkonnale ülevaateid ja analüüse, mida kasutatakse Venemaa edasise välispoliitika kavandamisel.”

“Kaitsepolitsei andmetel tehti lähenemiskatseid välismaal lähetuses töötavatele Eesti sõjaväelastele ja diplomaatidele. Samuti üritas FSB jõuliselt värvata isikuid, kellel on sidemeid riigiasutuste ja poliitikaringkondadega.” Siit tungiv hoiatus Venemaale reisivatele Eesti kodanikele: teie saabumine ja isik ei jäta Vene eriteenistusi külmaks. Aastaraamat toob “ühe Eestiga seotud ärevusttekitava näitena” 2005. aastast “koostöökohtumise, kus Venemaa delegatsiooni kuulunud kuuest ametnikust viis olid luurekindrali auastmes mehed!! ” Loomulikult teeb säärane kahte hüüumärki vääriv tase Kapo ärevaks. Aga nähkem asja ka teisest vinklist. Eesti ei ole ammu enam pabertiiger.

Kapo hoiatab samuti eestlaste rahvuslike ja mitterahvuslike äärmusrühmituste ning nende liidrite eest. Tegevus, mida nad harrastavad, on parimal juhul ambivalentne. Pahatihti aga käib nende mäng ühte väravasse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht