Kahtlased ülikonnaga mehed

MARIA MÖLDER

Viimasel Tallinn Music Week’il jahmatas tulevikumeedia vestlusringis repliik, mille autorit ei hakka ma viisakusest lugejale tutvustamagi. Tavalistel meediakonverentsidel käivat vanad ülikonnaga mehed, aga see noorhärra ei olevat kunagi näinud ühtki ülikonnaga vana meest muusikat tegemas. Olin tummaks löödud ega suutnud kohe täpsustavat küsimust moodustada.

Mind ei üllata, et too noormees ei ole käinud ühelgi kontserdil, kus esinejad kannavad ülikonda. Pigem hämmastab see, et ka klassikalise muusika heliloojad ja esitajad (just nemad on tänapäeval kontserdil kõige sagedamini ülikonda riietatud, ehkki nooremate nüüdismuusikat esitavate muusikute seas levib trend kanda ülikonda kombineerituna näiteks edevalt läikivate tossudega) kasutavad tänapäeval turundus­vahendina juba ammu YouTube’i ja ka teisi voog­edastusplatvorme, kuid too YouTube’i spetsialist polnud seda märganud. Midagi stereotüüpe kinnistavamat pole ma ammu kuulnud, kui, siis ainult TMW algusaegadel klassikalise muusika interpreetide suust: nad olid nimelt kindlad, et see festival on mõeldud ainult popmuusikutele, ehkki tagantjärele võime näha, et suured muutused muusikatööstuses on samamoodi mõjutanud ka klassikalist muusikat. Nemad lihtsalt eelistavad muusikatööstusega toimetulemisest rääkimiseks võtta eraldi toa. Kuna selliseid tube TMW-l enam ei ole, siis nähtavasti ei levi väga laialt ka info, et klassikalise muusika voog­edastus on samamoodi tõusu teel nagu popmuusika puhul (nt brittidel kasvas see 2018. aastal 10%).

Aga keda see huvitab, kui popmuusikas on hoopis uued mured (klassikalises muusikas räägitakse sellest ammu). Noored ei käi elavat muusikat kuulamas. Just nii ütles Tallinnas asuva underground-putka Sveta baari üks omanikke Luke Teetsov-Faulkner. Kui noortelt küsida, kui paljudel kontsertidel nad on käinud, siis on vastus sageli null, pigem käiakse praegusel elektronmuusika ajajärgul DJ-pidudel. Halb uudis, kuna plaadimüügitulu on ammugi ära kukkunud.

Kas see huvitab kedagi? Ilmselt näiteks Veiko Möldrit, kes on sel aastal võtnud ette käia 365 bändi kontserdil (vt Run for 365 Bands), kusjuures märtsi­kuu lõpuks oli kuulatud 112 kontserti. Kahtlemata huvitab see ka festivalikorraldajaid, kes peavad välja mõtlema üha uusi trikke, et publik kohale meelitada. Võib-olla mõtlevad nad pisut aeglaseltki, sest ühes Helen Sildna juhitud TMW vestlusringis tuletati meelde, et ainuüksi 2018. aastal pandi Eestis punkt tervele reale muusikafestivalidele, mõelgem kas või „Õllesummerile“ või festivalile „Weekend“, miks mitte ka „Into the Valleyle“, mis ei jõudnudki hoogu sisse saada.

Elava muusika kontsertide korraldajad soovivad, et meil oleks Eestis rohkem inimesi. Mina soovin inimestele ka rohkem aega kontsertidel käimiseks, katsetamiseks ja endale kõrvapärase leidmiseks. Kapseldumine ei vii edasi publikut ega ka kontserdikorraldajaid. Uusi elamusi tasub otsida ja eelarvamusi vältida. Mõne eelarvamuse järgi on teatud osa kultuurist vana ja surnud, lõhnab imelikult. Ja ühe levinud arusaama kohaselt käib õige klassikafänn kuulamas ainult klassikalise muusika kontserte, mingi teistsugune sort inimesi kuulab aga poppi, rokki või teab mida.

Selline sorteeriv ja klassifitseeriv korraldus on siiski muutumas, nagu võib näha kas või Klassikaraadio toime­tajate lühiintervjuudest, mida sai eelmisel nädalal Klassikaraadio sünnipäeva eel lugeda ERRi portaalidest. Kamba peale toodi esile väga mitme­külgset mitteklassikalist muusikat: nad otsivad muusikast tõepoolest hoopis midagi muud kui žanripiire. Andku nad meile kõigile eeskuju.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht