Kahe maailma piiril

Livia Viitol

 

 

Dokumentaalfilm “Vaikelu naisega”, režissöör-operaator Kersti Uibo, monteerija Kersti Miilen. Produtsent Peeter Urbla, Exitfilm©2006, 52 min. Esilinastus on Kumu auditooriumis 27. V kl 18.

linastub 28. V – 1. VI kl 17 kinos Sõprus.

 

Kui Inglismaal elav eesti filmitegija Kersti Uibo oli sel talvel Eestis oma uut filmi monteerimas, kõneles ta vaimustunult sellest, kuidas ta Narva uut filmi tegema läks ja täiesti juhuslikult hoopis Jaanilinna kunstniku Vladimir Titovi ning tema naise Nataliaga kokku sai. Kohtumisest sündis film “Vaikelu naisega”.

Kersti Uibo linateost võiks pidada (topelt)­portreefilmiks, mille tegelased on kunstnik ja tema sõbrast, muusast, abilisest ning eluõpilasest naine, kelle portree maalimise meenutuslooga film algab ning portreega, millelt vaatab vastu toosama imestav-küsiva pilguga naine nagu tunnistaja, film ka lõpeb. Ent Kersti Uibo film on, nagu talle iseloomulik, ka piirilinnafilm. Kõik, mis filmis toimub, toimub piiril: kahe linna, Narva ja Jaanilinna, kahe maailma, ida ja lääne ning kahe maailmapildi, mehe ja naise omal. Ühtlasi ka reaalse ja irreaalse piiril. Mis ei tähenda, et Kersti Uibo sukelduks kuhugi unenäoilma. Hoopiski mitte, sest kõik, mis toimub, on tõsiselt ja päriselt. Nii nagu päriselt piirilinnades on, kui loete Madis Kõivu “Kolme tamme” Valga lugu või kõnnite Narva Hermanni kindluse vallidel, vaadates alla Narva jõele, mis on piir – seega ka pide –, aga äkki leiate te end ikkagi olevat mitmes ajas ja mitmes maailmas ühekorraga.

Sellest, mis kuskil toimub, saabki ehk aimu vaid ise kohal olles. Või filmi sisse justkui pildi (ka maalitu) sisse minnes. Kersti Uibo pakub välja veel ühe võimaluse: vaadata maailma filmi ja kunstniku peeglist.

“Vaikelu naisega” kõneleb kunstnikust, kes elab Jaanilinnas ehk Ivangorodis kummalise rohelise korrusmaja teisel korrusel. Enesesse süüvinud kunstnik elab oma maailmas ja ainult kunstile, jälgides vaid silmanurgast seda, mis toimub väljas. Väljas aga ei toimu mitte midagi erilist. Vähemalt pealtnäha. Terava pilguga kunstnik armastab ümbruskonnas jalutada, nagu kunstnikud ikka jalutavad. Aga see tundub kõrvalistele isikutele kahtlasena (kunstnik: inimesed umbusaldavad, mõtlevad, et käib päeval juttu ajamas, aga öösel tuleb vargile!). Inimeste umbusk ärritab kunstnikku. Kunstnik taandub oma ruumi – sedapuhku maalitud tuppa/tubadesse, oma piltide, värvide ja salatitegemise keskele (viimane on sõna-sõnalt kujundlik tegevus keset värve…)

Kunstniku elu seletab lahti tema uhke hoiakuga nägus naine. Film algab kaevult tuleva mehe ja süüa valmistava naisega. “Lee” kohal askeldav naine seletab elu. Seda, kuidas nad kokku juhtusid, kuidas nad algul head tuttavad olid, kuidas naine kunstnikku aitas ja temalt oma portree tellis ja kuidas ta portreed välja ostma tulles pudeli viina kaasa tõi ja lõpuks end kunstniku voodist leidis. Aga et nad jäävad koos elama, polevat naine küll arvanud. Naine kõneleb, nagu vaataks oma toonast portreed.

Kunstnik vaatab tihast aknal, naine kõneleb elust ja inimestest ning sellest, mis on elus tähtis. Ja tõdeb äkki, et kõik see, mis ta iga päev oma nn tühiaskeldustes kodus teeb, on vaid väline. Et tõeline elu kulgeb paralleelselt. Ja et see tõeline on silmaga nähtamatu ja just sellepärast tähtis.

Kumbki, ei naine ega ka mees, ei muutu (silmaga nähtavalt) aja jooksul, mil filmi on tehtud, peaaegu üldse. Maastikud, millel film võetud, on niisama maalilised kui kunstniku pildid, millest suurem osa abstraktsed. Kunstnik näitab oma maale õige mitmes kaadris; nauditav on jälgida, kuidas filmi autor esitab neid sünkroonis ümbrusega. Pildid pannakse kõnelema – ja nad kõnelevadki. Kunstnik kõneleb kunstist õige pisut, rohkem küll retseptsioonist. Sellest, et inimestele meeldivad nii-öelda valmisasjad ja et inimesed on liiga konservatiivsed ja inertsed, et mõelda. Viimast peab kunstnik nõukogude aja pärandiks ning ohkab. Kunstniku pildid kõnelevad filmis oma ja kunstniku lugu, naine kõneleb enda ja mehe lugu – nii nagu tema seda näeb ehk Teise peeglis. Mees püüab naisele aeg-ajalt vastu vaielda, kuid taandub. (Naine on tark ja teab kõik.) Sel ajal, kui mees tööd teeb (maalib või salatit lõikab), naine suitsetab ja kõneleb elust – need kaadrid toovad meelde vana hea Strindbergi… Kõneks tulevad mehe armulood, millest naine ammu üle saanud, laste üleskasvatamine, naise hirm meest kaotada, hirm elu ühetoonilisuse ees ja välise maailma muutumine ning muutumatus. (Naine: “Sisemine elu, see mida silmaga ei näe, on kõige tähtsam.”) Naine kõneleb mehe suhetest Jumalaga ning sellestki, et mehe ja Jumala suhted on keerulised: mehe arvates Jumal karistab teda kogu aeg.

Mehe arvates on maailm piirilinnas muutunud seesuguseks, et ei taha enam kuhugi minna: kõik kahtlustavad üksteist, kõik muretsevad ainelise maailma pärast. Sestap piltide rohkus, maalimine maalimise ja eneseidentiteedi pärast. Aga ka alateadvuses pesitseva hirmu ja kunsti pärast, mis on ainus võimalus põgeneda oma maailma.

Oma maailm ongi selle filmi põhilisi sõnumeid. See “oma maailm” jääb piiri peale, nagu on piirist ühel pool Narva ja teisel pool Jaanilinn, jõgi vahel. Kaadrid jõe ääres istuvate ja omavahel juttu ajavate, samal ajal jõele vaatava kunstniku ja tema naisega on selle filmi sümboolsemaid. Nagu maalitud seintega toad ja roheline maja.

Lõpp ja algus lähevad kokku. Kiindumus, kõik see, mis kaadrite vahel, toob meelde (loe: tõstab alateadvusest üles) Fellini “Tee”. Aga nii kaugele, kui “Tees” minnakse, selle filmi tegelased ei lähe. Piir tuleb ette. Tänu Kersti Uibole me teame, et seal elavad Titovid – kunstnik ja tema naine. Rohelises majas, teispool Narva jõge ja silda.