Kaardikultuur ja rahvusatlas

Kaart kui universaalne infokandja, mis on igast küljest loetuna ikka õige, ei ole veel rahva üldsuse teadvuses oma õiget kohta leidnud.

TÕNU RAID

1960. aasta augusti lõpul lõppes minu geodeesia praktika Jõhvis, kus olin tööl tehnikuna Ahtme linnaosa geodeetilise alusplaani mõõdistamisel. Pärast palgaraha väljamaksmist tahtsin sõita Tartusse, kuid võta näpust, kõik selle päeva bussid olid juba läinud. Kõndisin piki Jõhvi-Tartu maanteed hääletama, et õhtuks ikka koju jõuda. Paari tunni jooksul ei liikunud selles suunas ühtki autot, kuid Puru lennuväljal seisis lennuk, ülatiivaline Jak-12. Otsustasin proovida, kas õnnestub teha lennureis Tartusse. Lennuväljal asuvas ajutises lennujaamas ütles räpakas vene tädi, et Tartu lend maksab kolm rubla, täna lendu ei toimu – ja üleüldse, kui tahan lennata, tuleb rääkida lenduriga. Leidsin meestehulgast lenduri, lubasin maksta riigihinna ja kaup oligi tehtud. Veerandtunnike ootamist ja kästi lennukisse ronida. Istusin kõrvalistmele, mis oli piloodi omast madalam, uudistasin olukorda ja vaatasin kogemata allapoole oma jalgade suunas. Põrandale pandud vineerplaatide vahelt paistis suur larakas rohelist muru. Lennuisu kadus ja tundsin, kuis ebamugavust hakkas asendama kerge hirm. Üks plaat oli kinni ja teist andis varbaotsaga liigutada. Lükkasin vaba plaadi servaga teisele peale ja katsusin selle põrandast tõusnud häiriva tõsiasja unustada. Lendasime umbes 300 meetri kõrgusel ja 1 : 100 000 kaardi järgi, millel üks sentimeeter vastas ühele kilomeetrile looduses. Kaardile olid tõmmatud lennumarsruudi jooned koos pööretega silmapaistvate maamärkide juures: Iisaku kirik, Rannapungerja tuletorn, Mustvee kirik, Kodavere kirik. Ilm oli soe ja päikseline, suurem osa viljadest võetud ja kuldkollased kõrrepõllud vaheldusid tumeroheliste metsadega. Lendur nägi, et küünitasin üha meie vahele asetatud kaarti vaatama, ning ütles, et võin selle oma kätte võtta. Küljeaknast nägin end liigutamata ettepoole selgelt umbes kilomeetri jagu, mis kaardil vastas sentimeetrile. Ühtäkki tundsin, et suudan kaardi ja maastiku samastada, näha maju, teeriste ja metsanurki nii maastikul kui äratuntaval moel ka kaardil. Ainult lendav toonekurg ülaltvaates tekitas kerge segaduse linnuriigi asukate suhtes. Küsisin pärast Kodavere kirikut, kas siit lähme otse Tartu peale, kuid lendur vastas, et lend toimub etteantud marsruudil üle Praaga, mis oli Emajõe suudmes. Sealt lendasime piki Emajõe orgu üle Kavastu parve, Luunja silla, Haaslava parve Porijõeni ja edasi Ülenurme lennuväljale. Alles palju aastaid hiljem, pärast Mattias Rusti lendu Moskvasse, jõudis minuni täie selgusega, et Tartu sõjalennuväli ei vajanud mingisuguseid otse lendajaid.

Sel õnnelikul päeval sain sügava elamuse. Kaardist oli saanud elav jutustaja ning kõik, mis sealt leida oli, asus ühtäkki ka maastikul ja oli täiesti võimalik need asjad omavahel kokku sobitada.

Pärast seda lendu jõudis mulle täiesti kohale see, mida rääkisid Eesti-aegsed mehed eestiaegsete kaartide kohta. Kaardid olid vabalt saada: poest võis osta nii teede-, maa- kui ka merekaarte, skautide matkakaarte või soovi korral koguni Eesti seinakaarte. Rahvas oli teadlik kaartidest, nende täpsusest ja vajalikkusest igapäevaelus. Oli tekkinud kaardikultuur. Pole siis mingi ime, et 1930ndatel tuli ülikooli geograafidel mõte välja anda rahvusatlas, mis sisaldaks umbes 400 kaarti ja hulga kartogramme Eesti maa ja rahva kohta. August Tammekann avaldas 1938. aasta Eesti Looduses (nr 1-2) isegi artikli, kus mainib, et Eesti iseseisvuse 20. aastapäevaks on Loodusuurijate Selts otsustanud alustada kartograafilise suurteose „Eesti kaardistik“ väljaandmist. Mis järgnes, on teada: meist suuremad sellist asja ei kannatanud.

Mis asi on rahvusatlas?

Maailma esimene kaardikogumik, mis sisaldab väga palju kaarte ainult ühe maa ja rahva kohta, valmis 1899. aastal Soomes, nimelt „Suomen kartasto“. Tegelikult peaks sellist teost eesti keeles nimetama riiklikuks või Eesti riigi atlaseks, sest atlasel ei ole rahvust ja atlas ei esinda ainult rahvast. Nüüd on see Eestis nimetatud rahvusatlaseks ja olgu nii. Internetist võib leida, et siiani trükitud rahvusatlasi ühendab tavaliselt järgmine sisu: atlases on esitatud konkreetse riigi pind, loogiliselt reastatud kaardid näitavad antud maa looduslikke, sotsiaalseid ja majanduslikke struktuure. Kaardid atlases on reastatud teemade järgi ja esitatud enam-vähem samas mõõtkavas. Põhiliselt esitatakse atlases riigi ja maa üldgeograafilisi, poliitilisi ja administratiivseid, looduse ja keskkonna, rahvastiku ja ühiskonna teemasid puudutavaid kaarte.

Rahvusatlase tegemise on igal pool algatanud riik või riiklikud institutsioonid ja neid finantseeritakse riiklikult. Sellest tulenevalt on rahvusatlas riigi nimekaart ja seda saab pidada riigi sümboliks koos lipu, vapi ja hümniga. Lähiümbruses on rahvusatlas olemas Taanil, Poolal, Saksamaal, Norral, Rootsil, Soomel, Leedul ja Venemaal. Soomlased on jõudnud oma rahvusatlast välja anda juba 6 trükki (1899, 1910, 1925, 1960, 1977–1994 ja 1999). Rootslaste rahvusatlase „Sveriges nationalatlas“ väljaandmist alustati 1990. aastal ja see ilmus koguni 17-köitelise raamatuna, eraldi rootsi ja inglise keeles. Naabritel Lätis seesugust atlast, mida saaks nimetada rahvusatlaseks, veel ei ole.

Veebi-rahvusatlasi on kirjastatud üsna vähesel määral, tavaliselt versioonis „ainult vaatamiseks“. Euroopast võib nimetada Austriat, Belgiat, Prantsusmaad, Hollandit, Saksamaad ja veel mõnda. Ilmunud on niisugused atlased ka Jaapanis, Kanadas ning Mehhikos.

Soove ja märkusi

Nüüd on geograaf Taavi Pae olnud mõnda aega atlasemõttest nõnda sisse võetud, et peamiselt ühe mehe ettevõtmisena see atlas ilmubki. Enne sõda algatatud hea asja sai alles paarkümmend aastat pärast riigi iseseisvuse taastamist uuesti üles soojendada. Riigi abist pole selle atlase puhul eriti juttu, ehkki tänapäeva projektiajastu kombe järgi on koostamist toetatud riiklikust programmist, seekord „Eesti keel ja kultuurimälu II (2014–2018)“. Headeks koostööpartneriteks on olnud rahvusraamatukogu ja rahvusarhiiv. Toimetuskolleegiumiks on atlases märgitud kaastöölised Tartu ülikooli geograafia osakonnast (nood tõenäoliselt küll end oma põhitööl palju atlase tegemise pärast segada ei lasknud). Atlase sisu on jaotatud kuude gruppi: üldised andmed, loodus, ühiskond, kultuur, ajalugu ja varia. See kõik on mahutatud ligi 400 leheküljele. Eriti kasutajasõbralikuks teevad atlase tema lõppu lisatud kaartide bibliograafia ja Heino Mardiste koostatud Eesti kartograafiakirjanduse bibliograafia.

Nõukogude tsensuuri jäljed. Edgar Valteri 1977. aastal joonistatud Lahemaa piltkaardi esimene versioon ei läinud rannajoone ja teede liigse täpsuse tõttu Glavlitist läbi. Avaldada sai ümber tehtud ebatäpse variandi.

Repro raamatust

Siinkohal mõned atlase sisusse puutuvad soovid ja üks märkus edasiseks. Metsanduse alajaotuses võinuks esitada ka esimese metsakorraldusliku kaardi aastast 1800, Saaremaa kreisi ja rüütelkonna maamõõtja Friedrich Christoph Sehrwaldi (1761?–…) loomingu. See on ühtlasi ka esimene kaart, millel on käsitletud ühe majandusharu, metsakorralduse arengu algust ja mis on suurepäraseks järelehüüdeks vabahärra Balthasar von Campenhausenile (1745–1800), kes metsade majandamise 1700ndate lõpus Eestisse tõi.

Alajaotuses „Varia“ tutvustatakse muu hulgas ka orienteerumiskaarte, näitena on toodud osa Kalle Remmi suurepärasest Vitipalu kaardist koos orienteerumise MM-võistluste lühirajaga. Orienteerujana meeldib mulle väga, et spordiala, mille harrastajateks on aastate jooksul registreeritud peaaegu 34 000 inimest, tutvustatakse veelgi laiemale kaardilugejate ringile. Samale leheküljele võinuks lisada geograafia osakonna orienteerujast üliõpilase Külli Kaljuse bakalaureusetööna 1995. aastal valminud ülevaatekaardi orienteerumiskaartide leviku kohta Eestis („Eesti orienteerumiskaartide andmebaasi loomine“, juhendaja H. Mardiste, töö põhines A. Kivistiku tehtud kaartide andmebaasil).

Atlase ülevaatekaartide osas on leheküljel 31 esitatud tuntud tarbegraafiku ja disaineri Guido Mambergi koostatud Eestimaa kaart. Selle kaardi ilmumisega on aga segased lood, nimelt on praeguseks teada, et Zvetkovi ja Kitzeli trükikoda ei töötanud sõja-aastail 1916–1919 ja ühtki trükist sealt ei tulnud. Seega on küsimärk ilmumise aasta 1918 taga täiesti õigustatud, kuid midagi asemele pakkuda pole veel võimalik. Need vihjed ei vähenda aga raamatu väärtust mitte kuidagi: mis on hea ja hästi tehtud, selleks ka jääb.

Kaardi koht ühiskonnas ja hariduses

Ilma kaartideta kasvas nõukogude ajal üles kaks põlvkonda. Iseseisvuse taastamisest möödunud kolmekümne aasta jooksul on lisandunud veel üks põlvkond inimesi, kes kaarti peaaegu ei tunne, sest nende nõukogudeaegsed õpetajad ei osanud kaartidest midagi tarka usutavalt rääkida. Alles viimasel ajal on olnud võimalik tasapisi saada piisavat õpetust kaartide lugemise ja tundmise koha pealt. Tundub aga, et üldsuse teadvusse pole veel jõudnud see, et kaart on avaliku info kandja ja pole enam salajane. Hästi varustatud raamatupoodidest saab vabalt osta nii kodumaiseid kui ka kaugete maade kaarte ja linnaplaane ning maakondi tutvustavad reisijuhidki on kaartidega põhjalikult varustatud. Riigi sees on paberkaardid vabalt kättesaadavad nii rahvusraamatukogus, rahvusarhiivis, maa-ametis, aga ka linnade ja maakondade infopunktides. Aeg-ajalt müügile ilmunud raamatud ajaloolistest kaartidest või linnaplaanidest on lettidelt kiiresti kadunud. Siiski tundub, et kaardikultuur pole veel õieti arenema hakanud, kuigi kaart on ainuke universaalne ja mitmekihiline teabekandja, mida saab lugeda igast suunast – ja loetu on ikka õige.

Loomulikult ei tea me täpselt, kui palju internetikaarte kasutatakse. E-kaarte leiab maa-ameti geoportaalist, statistika­ameti kaartide leheküljelt, samuti on kergesti leitavad veeteede ameti navigatsioonikaardid. Raamatukogudele, muuseumidele ja arhiividele kuuluvate kaardilehekülgede kasutamine internetis kogub aina populaarsust. Lisaks veel Google Maps, kaardid telefonides ja GPS-seadmetes, mis taskus ja uuemates autodes ning purjekatel. Õhtustes teleprogrammides kasutatakse tihti kaarte ja kartogramme info näitlikustamiseks ja igaõhtused ilmateated kaartide taustal on vaid murdosa sellest, kus ja kuidas kaarte kasutada saab. Jääb vaid loota, et meie rahva kaardikultuur jõudsalt edasi areneb ja esimene Eesti rahvusatlas annab sellele omapoolse vägeva lisatõuke.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht