Ka kõige halvem rahu on parem kui sõda

Ahto Lobjakas ja Andrei Hvostov: Süürias läheb kahtlemata elu edasi, nii nagu mis tahes oludes – kummalisel kombel elavad inimesed kuidagimoodi ka Somaalias, Lõuna-Sudaanis ja Liibüas.

VALLE-STEN MAISTE

2011. aastal puhkenud Süüria kodu­sõjast on kujunenud XXI sajandi laastavaim konflikt, mis puudutab rohkem või vähem kõiki Lähis-Ida riike, on tugevasti mõjutanud Euroopa Liidu sisepoliitikat ja -kliimat ning on muutunud suurriikide vahelise geopoliitilise võitluse üheks peamiseks tandriks. Näib, et al-Asadi režiim on Venemaa toel Süüriat oma kontrolli alla saamas. Mis saab edasi?

Iisraeli ja Palestiina konfliktiga võiks sotsiaalselt erk inimene kaasa mõelda ja vaid silmakirjalik eestlane saab elada halva järelmaitseta suus, rääkides meie osalusest USA Iraagi ja Lähis-Ida poliitikas. Kas eksin, et oleme harva kaugete koledustega nii seotud kui Süüria sõjaga? Tubli osa meie peaministripartei valijaid lapib konflikti toel NSVLi varisemise alandust, sõjakahjud ületavad lääneliitlastele Teises maailmasõjas osaks saanut, lähenedes nn veremaade omadele, sõjapõgenike osakaal on meie 1940. aastate omast suuremgi. Eesti ühiskonnas pole ent mingit valmisolekut mõelda nende inimeste aitamisele, vastupidi …

Ahto Lobjakas: Kõige lähemal on Eesti olnud sõjakoledustele siiski Gruusias ja Ukrainas, Afganistanis ja Iraagis, kui meie välispoliitika on olnud instrumentaliseeritud tunnetatud julgeolekuhuvi teenistusse. Yana Toomi käigud Süüriasse ja selle võimalik mõju vene valijale Eestis ei ole võrreldav probleem. Tegija on Süürias siiski Vene võim, kõik muu on kiibitsemine. Eesti probleem seoses Süüriaga on ehk igasuguse visiooni puudumine leevenduse osas, rääkimata lahendustest, aga võib-olla ongi niimoodi parem. Sama ei kehtinud aga Afganistani ja Iraagi puhul, kui meie toonased valitsused võtsid pardale USA neokonide agenda koos saba ja sarvedega. Osalus sealsetes avantüürides võis näida sundseisus tehtud käiguna, kuid miski ei kohustanud Eestit omaks võtma demokraatia- ja riigiehituslikku retoorikat. See, et Afganistan ja Iraak on kohad, kus ei ole võimalik lääne mallide järgi neile võõraid ühiskondlikke struktuure luua ilma kolonialistlike pingutusteta, milleks tänane Lääs enam ammu valmis pole, pidanuks olema selge algusest peale. Küsimus, mida meil pole esitatud ning mis peaks olema meie edasiste võimalike (sõjaliste) välisretkede filosoofiline alustala, on järgmine: kas ilma meie (ükskõik kui imepisikese) osaluseta Afganistanis ja Iraagis on sealsete inimeste elu parem?

Süüria inimesi aitama peaks südametunnistus meid või meie riiki kohustama küll. Süüria konflikti praegusel kujul poleks, kui Iraagi interventsiooni käigus poleks kogu piirkonda lootusetult destabiliseeritud. Me osalesime selles operatsioonis, osaleme jätkuoperatsioonides. Süüria (nagu ka Iraak) on lõhutud, nagu seda saab teha vaid sõda. Mõlemas riigis oli enne sõda võim repressiivse režiimi käes, kuid tavalise inimese elu oli praegusega võrreldes palju kergem ja vabam. Süüria seisab silmitsi verise despoodiga, kes asub kodusõja lõppedes arveid õiendama. On selge, et potentsiaalsete põgenike hulk ulatub miljonitesse. Igal sekkujal on valida meie jaoks halva ja veel halvema vahel: kui need inimesed jäävad Süüriasse või selle lähikonda, destabiliseerib see (veel enam) kõigepealt Liibanoni ja Jordaaniat, lumepalliefekt haarab kogu piirkonna. Kui süürlased jõuavad uuesti massiliselt Euroopa piiridele, on praegune paremäärmuslik surve Vana Maailma poliitilistele süsteemidele ilmselt naljaasi.

Andrei Hvostov: Iisraeli-Palestiina konflikti osas olen ajakirjanduses töötades tajunud pigem lugejate ning vahel isegi mõnede kolleegide ärritatust, et jumal küll, jälle kirjutatakse ja räägitakse Hebronist, Gazast, intifada’st, juudi asundustest Jordani Läänekaldal – kaua võib, kellele see korda läheb?! Ja siis tuleb kannatlikult seletada, et tegemist on väga erilise piirkonnaga, kus toimuv mõjutab kogu maailma poliitikat. Ka Süüriast on eestlastel enamasti ükskõik: Kui al-Asadi vastu ollaksegi, siis pigem seepärast, et teda toetab Venemaa. Ütle mulle, kes on su sõber … Ometi on Süürias praegu USA ja Venemaa relvajõudude laupkokkupõrke oht, mis suudeti aprillis maandada tänu selle, et mõlema riigi sõjaväelased olid teineteisega pidevas n-ö telefoniühenduses. Kui praeguse Idlibi pealetungi ajal peaks sellise sidepidamise juures mingi lühis tekkima, on Eesti kõrvuni jamas. Eestivenelastel, vähemalt neil, kes sõltuvad Venemaa televisioonist, on Süürias toimuva suhtes kindel seisukoht: al-Asad on valguse esindaja. Seega on vaated polariseerunud. Palestiina-Iisraeli kon­flikti hindamisel nii tugevat seisukohtade vastandumist pole.

Venemaa relvajõud Aleppo rusude vahel 2016. aasta detsembris.

Wikimedia Commons

Kuidas hinnata XXI sajandi laastavaima konflikti teadvustamist Eestis ja selle meediakajastust? Kas ei ole Süüria humanitaarkatastroof jäänud geopoliitilise võitluse kajastamise varju?

Hvostov: Meediakajastus on olnud ülimalt pinnapeale, aga seda objektiivsel põhjusel: ajakirjanik ei saa (isegi kui ta on kompetentne) igas oma artiklis avada Lähis-Ida konfliktide ajaloolist tausta. See ületaks igasuguse mahu ning lugejagi kannatus katkeks. Ja kui vaadata, kuidas on lood omaenda kodumaa, s.t Eesti ajaloo aspektide tundmisega, siis oleks selle viletsuse taustal ekstsentriline soovida, et eesti inimene jagaks Lähis-Ida problemaatikat. Kuidas saab suhteliselt heterogeenne ühiskond, mis on XX sajandi kestel püsinud ühe miljoni ümber (Eesti), mõista väga heterogeenset ühiskonda, mille elanikkond on XX sajandi kestel kasvanud viis, kuus, seitse korda (Süüria, Iraak, Afganistan)?

Lobjakas: Kuidagi on süürlastest saanud hunnid. Kogu Lähis-Ida on reorientaliseeritud absurd-edwardsaidilikus võtmes. Meedia kriitikavõimetus on Lähis-Ida kriisi ja selle rändekriisist järje kajastamisest teinud eelarvamuslaada. Suuresti on selles süüdi aja- ja energianappus üha kitsenevates oludes, samuti järjest suurem kaadrivoolavus ajakirjandusväljaannetes. Kui ajakirjanduses domineerivat pealiskaudsust võib vabandada kogu seda ettevõtlusharu tabanud kriisiga, siis mingit vabandust ei ole kohalike kolmandajärguliste akadeemiliste aparatšikute lubamisele või isegi kutsumisele normatiivse autoriteediga ekspertide positsioonile avalikus meedias. Vulgaarsete eelarvamuse kandjate vajadus liikuda küünarnukitundelt üha politiseerituma enesekehtestamise suunas on üks laiema tõekriisi kohalikke aspekte. Geopoliitiline võitlus, mille varju on jäänud Süüria humanitaarkatastroof, on rahvusliku ärkamisaja kimäärlik taaselustamiskatse, milles rahvusparempoolne koorekiht näeb ainsat realistlikku eneserealiseerimisvõimalust.

 

Miks kujunes konflikt sedavõrd koletuks? Kui paratamatu oli selle vaese ja lõhestunud üliheterogeense ühiskonna plahvatamine? Kui sügaval on selle tragöödia juured? Kas aset leidnud stsenaariumi peamine põhjus, sh ISISe fenomeni üks põhitugesid pole olnud demokraatia, liberalismi ja turumajanduse levitamise lipu all tehtud lollused ja jubedused, mille ideoloogiline vundament ja moraal näib Trumpi ajastul topelt silmakirjalikuna?

Hvostov: Mul on kahju seda öelda, aga Lähis-Idas on teisest aastatuhandest e.m.a olnud territoriaalse organiseerimise vahendiks impeerium: Babüloonia, Heti, Assüüria, Pärsia, Makedoonia, Partia, Rooma, Bütsantsi, Araabia, Osmani, Briti ja Prantsuse impeerium – kolm tuhat aastat impeeriume. Nn rahvusriigid tekkisid seal pärast Teist maailmasõda. Poole sajandi pikkune kogemus näitab, et nende sisemine organiseerumine ning omavaheline läbisaamine on keeruline. Ma ei ütle, et kurja juur on Prantsuse ja Briti maailmakorraldajate (viimaste teenistuses oli maamõõtjana ka kindral Laidoner) jumal teab mis põhimõtetel tõmmatud piirid maakaardil. Kuidas neid piire poleks ka tõmmatud, ikkagi jäänuks rahulolematute arv konstantseks. Kas suurim ebaõiglus on osaks saanud nelja riigi vahel jagatud kurdidele? Või palestiina araablastele? Või Iraagi šiiadele? Iraani aseritele? Süüra sunniitidele? Või äkki juutidele, kes pidid holokausti järel endale vanatestamentliku refuugiumi ehitama? Kui keegi ütleb, et ta teab vastust, siis on ta kas a) tobu või b) erapoolik vaatleja ehk kuulub sellesse gruppi, kes tunneb end ahistatute-ilmajäetute hulka kuuluvaks.

Rahvastikustatistika kohaselt elas Süürias iseseisvuse saavutamise hetkel umbes kolm miljonit inimest, enne kodusõja puhkemist juba 21 miljonit. Seda on Süüria-suguse pindala ning kliimaga maatüki kohta ilmselgelt liiga palju. Põud, mida saime Eestis tunda tänavu suvel, on Lähis-Idas juba mõnda aega kestev nähtus. Vahetult enne kodusõja puhkemist kurnas kogu seda piirkonda väga ränk põud, mis põhjustas elatusvahenditeta jäänud talupoegade liikumise linnadesse, sealse rahvus- ning religioonigruppide tasakaalu rikkumise – ning siis tuli araabia kevad.

Jah, juba enne Iraagi invasiooni tegi mind jpt murelikuks Bush noorema administratsiooni levitatud sõjaseletus, mille kohaselt Saddam on uus Hitler ning et tema kukutamise järel on võimalik ehitada üles uus Iraak samade mallide järgi, nagu pärast Teist maailmasõda ehitati üles uus (Lääne-)Saksamaa või Jaapan. Kõik katsed öelda, et Iraak ei ole Saksamaa ega Jaapan, võeti vastu kaastundliku naeratusega. Kogesin seda omal ajal ka Eesti välisministeeriumis, kui 2003. aastal sai seal käidud pressikatel jms. Meie liitlane USA võttis vastu otsuse, et Iraak on võrreldav Saksamaaga, ning Eesti otsustajad omakorda otsustasid, et nad lülitavad ülikooliharidusega saadud aristotelesliku loogika välja.

Lobjakas: Konflikti koletus on selle piirkonna moderniseerumise kaasnähtus. Selles mõttes ei erine Süüria jms kon­fliktide olemus Euroopa tõmblustest XX sajandi esimesel poolel või XVI-XVII sajandi ususõdade ajal. Ühiskonna traditsioonilised regulatsioonimehhanismid enam ei toimi, järjest atomiseeruv ühiskond hakkab üha enam käituma nagu vesi kandikul. XXI sajandi tehnoloogia näib klanniühiskonna kontekstis lubavat vaid kaht põhimõttelist lahendust. Üks on traditsioonilis-paternalistlik, nagu Talibani režiim puštu ühiskonnas Afganistanis ja Pakistanis, teine neotehnoloogilis-despootlik nagu Asadi režiim Süürias või Sisi oma Egiptuses. Kolmandat lahendust pakub ISIS ning siin peitub vektor, mille suund on enam-vähem sama XX sajandi kõige verisemate, ebainimlikumate ja ohvriterohkemate ekstsessidega. Ei tohi unustada, et nii oma ideoloogiliselt struktuurilt kui ka akolüütide taustalt on ISIS põhjani modernne nähtus, mis ei oleks lääne kogemuseta võimalik. See haarab endasse ühelt poolt varase Nõukogude Liidu katsetused ideoloogilise terroriga ja teiselt poolt hilise XX ja varase XXI sajandi põlvkondade üha individualistlikumad romantilis-fantastilised impulsid.  

 

Kuidas on verminud Süüria konflikti asjaolu, et USA on selles olnud esindatud tavapärasest mõneti tagasihoidlikumalt, Venemaa seevastu üllatuslikult erksa fööniksina?

Hvostov: Ma ei ole kompetentne sellele küsimusele vastama. Ei oska ka hinnata, kui ergas on olnud Iraan oma väidetavasti 70 000 võitlejaga islamirevolutsiooni valvurite ekspeditsioonikorpusega.

Lobjakas: Kui Iraagis lasti džinn pudelist välja, siis Süürias oleme faasis, kus džinnile saab soove esitada. USA loodab džinni pudelisse tagasi toppida, Venemaa oma kujutlusvõimet selliste argiste muredega ei piira.

 

Protestimarss põgenike ja pagulaste toetuseks ja nende olukorrale tähelepanu tõmbamiseks 18. II 2017 Barcelonas, millest võttis osa 160 000, mõningatel hinnangutel koguni 500 000 meeleavaldajat.

Wikimedia Commons

Venemaa pürgimustega geopoliitikas midagi toredat ei kaasne: sõjaline eesmärk saavutatakse lausrohmakusega, hoolimata inimelust, iga väidetava terroristi küttimisel hukatakse ka mõni tsivilist või laps, lääne silmakirjalikkuse asemel näeme retoorikas jultunud lausvaletamist. Ometi on Putini tegevus pälvinud Hiina jm piirkonna lähiriikide täieliku või siis ettevaatlikuma toetuse.

Hvostov: Putin on nii-öelda legitimist: al-Asad on seaduslik president, mis siis, et tema seaduslikkus on pandud küsimärgi alla seoses omaenda rahva vastu toime pandud kuritegudega. Autokraatlikele riikidele nagu Venemaa või Hiina pole see argument. Putini mõistmiseks tuleks ka vaadata Liibüas juhtunut. Kui keegi väidab, et pärast Gaddafi kukutamist on Liibüa muutunud kuidagi demokraatlikumaks, õitsvamaks, elamisväärsemaks, siis tahaks väga kuulda, millistel faktidel ning arutluskäikudel selline hinnang põhineb.

Lobjakas: Kuni kahe suure oma suveräänsuse eest seisja huvid ei ristu või vähemalt ei põrku, on nad sama asja eest väljas. Niipea kui huvid vägivaldselt põrkuvad, liigutab mõlemat automaatselt impulss asetada toimuv oma universaalsesse narratiivi ja vastane absoluutse kurjuse positsioonile. Seda on näha ka väiksemate vendade puhul, nende seas Eesti. Carl Schmitt oli ühtaegu nii oma ajast ees kui ka taga.

Läänes nähakse Asadis saatana kehastust, head poisid on nn mõõduka opositsiooni esindajad. Kui tõsiseltvõetav on arvamus, et põrgukäsilane hoiab Putini toel puhaste käte ja südamega jõude riigitüürist eemal? Kuivõrd on Asad järjekordne koletis Hitlerite ja Stalinite ja Husseinide reas ning kuivõrd on ta jõledused vastukaja jubedustele, mida on kasvava ekstreemsusega korda saatnud kõik konflikti osapooled?

Hvostov: Süürias pole ei häid ega valgeid jõude. Asadi vastane opositsioon kasvas välja sunniitlikust islamivendade liikumisest. Need ei ole Lääne sõbrad, need ei ole demokraadid, need ei ole isegi humanistid meie mõistes. Olen lugenud, et juba Asadi isa, Süüria diktaator aastatel 1970–2000, sai oma üliõpilaspõlves islamivendadega kaklemise kogemuse. See kõik venib kusagile 1950.-1960. aastatesse välja.

Lobjakas: Asad on see Gaddafi, keda kättemaksuhimuline pööbel pole tänaval veel tapnud, ning Süüria see Liibüa, mis suutis end absoluutse desintegratsiooni lävelt tagasi tõmmata. Asad on kahtlemata kurjategija, kuid jutul inimsusevastastest kuritegudest pole mõtet, kuni keegi seda ei jõusta. Süürias, kus ehk vaid kurdid on võimelised end välja upitama hobbeslikust loomuolukorrast, kus inimese elu on kole, räme ja lühike, kujutab Asad endast praegu ainsat realistlikku suverääni, kelle palge ees saaks valitseda rahu. Ka kõige halvem rahu on parem kui kõige parem sõda. Seda teati juba ususõdadest rebitud Euroopas.

 

Kas sõjaga on kaasnenud midagigi positiivset? Kas oleme saanud kas või mõne õppetunni ISISe-suguste nähtustega paremaks toimetulekuks või on ehk ISISe tee valinud saanud mõnetigi kibeda kooli?

Lobjakas: Sõjaga pole kaasnenud mitte midagi positiivset, eriti, mis puudutab ISISt. ISISt ei oleks ilma Süüria sõjata praegusel moel olemas. Tõsi, see tekkis Iraagis, kuid tema olemus jäi Süüria sõjani lokaalseks. Süürias avati põrguväravad, viidi see lokaalne fenomen otsekontakti romantilise lääne teadvusega, mida kannab enamik ISISe noortest värvatutest, kes on sõjatandrile jõudnud üle Türgi maasilla. ISIS, ma kardan, elab läänes edasi, vähemalt senikaua kui säilib islami romantiline atraktsioon.

Hvostov: Ei, ei midagi positiivset Süüria elanikele, ei midagi positiivset meile, sest me ei õpi sellest kõigest midagi. Ahjaa, sõjaväelased õpivad. Linnalahingutes on keemiarelv üpris efektiivne, see kogemus on nüüd militaarekspertidel olemas.

 

Kuidas on Süüria sõda teisendanud geopoliitilist situatsiooni maailmas?

Hvostov: Kontseptsioon USAst kui maailma šerifist on lõplikult minevik. Maailm on multipolaarne, tehakse hetkekasust lähtudes ad hoc alliansse. Vaadakem kas või seda, kuidas Iisrael teeb Venemaaga diile, koordineerides tegevust Süürias. Iisraeli peaminister oli ainus lääne valitsusjuht, kes käis tänavu 9. mail Moskvas võidupäeva paraadil. Mitte sellepärast, et Netanyahu on väga suur natsismivastane, vaid et Iisraelil on Süürias probleeme Iraani mõju suurenemisega ning Netanyahu tahtis mõningaid küsimusi Putiniga kooskõlastada.

Lobjakas: Venemaa on saanud endale koha laua ääres. Karta on, et süües kasvab ta isu ja ta tahab istuda ka teiste laudade taga, sealgi, mille puhul oleme seni uskunud, et see on rahvusvahelise õigusega talle NATO ja ELi abiga keelatud.

Kuidas on sõda mõjutanud ja mõjutamas üleatlandilisi suhteid ning ELi ja Euroopa riikide sisearengut? Kuidas markeerida sõja mõju Euroopa rändekriisile ja sisepoliitikale? Enamik Süüria kodusõja ohvreid on leidnud pelgupaiga siiski kodumaale lähemal, peamiselt Türgis…

Hvostov: Lood on kehvad, tõesti. Kas me seda ikka oleme tähele pannud, et NATO riik Türgi on saatnud oma maaväed Süüriasse? Selleks, et maha suruda sealsed kurdid, kes on faktiliselt USA liitlased. Jumal tänatud, et Eestilt pole tungivas toonis küsitud, kellele meie oleme lojaalsed, keda meie toetame.

Lobjakas: Türgis ja mujal asuvad süürlased on sattunud vihma käest räästa alla. Nad on juba osa kohalikes jõukatsumistes. Pelgupaika neil pole, paremal juhul ootab neid palestiinlaste pillutatav saatus. Euroopast vaadatuna on nad puhta südametunnistuse hind, kuid oma instrumentaliseerituses kujutavad nad endast Damoklese mõõka ka ELi pea kohal. Nagu öeldud, iga uue suurema süürlaste lainega, mis liigub ELi piiride suunas, võib tänane paremäärmuslus osutuda lapsemänguks.

 

Kuidas on sõda mõjutanud Süüria etniliste ja religioossete gruppide omavahelisi suhteid? Kuivõrd on heterogeense ühiskonna sisevastuolud veelgi teravnenud?

Hvostov: Mõju on olnud katastroofiline: suhted on „kas meie või nemad“, vastastega ühte riiki enam ära ei mahuta, mentaalselt. Aga nagu ma põuale ning ülerahvastatusele viidates juba ütlesin – nad ei mahu sinna enam ka füüsiliselt.

Lobjakas: Sellega on lugu nagu vana inglise laulukese Humpty Dumptyga, mida, kui see on kord katki läinud, ka kõik kuninga mehed kokku ei pane. Iga vähemus, niipalju kui neid Süüriasse on jäänud, kardab õigusega oma elu pärast. Õigusriigi ja demokraatia puududes ei saa Süüriat pidada neile mingitki pidi turvaliseks keskkonnaks.

 

Mis saab edasi? Millele peaksime lootma, vaadates Süüria olukorrale humanistidena, mõeldes sealsete inimeste saatusele, elu võimalikkusele ses riigis? Kas Lääs ja Euroopa suudavad alla neelata Putini ja al-Asadi moraalselt probleemse troonimise ja panustada sellele vaatamata piirkonna ülesehitamisse?

Lobjakas: Süürias läheb kahtlemata elu edasi, nii nagu mis tahes oludes. Teine lugu on elamisväärsusega. Humanistidena saame distantsilt olla vaid vähenõudlikud: Asadi ja Putini moraalselt probleemse tegevuse asemel peaksime esmajoones tundma muret selle pärast, et riigis valitseks rahu, et lapsed saaksid koolis käia, et nende vanematel oleks tööd. Alles siis võib loota enamale, mitte vastupidi.

Hvostov: Oh, kummalisel kombel elavad inimesed kuidagimoodi ka Somaalias, Lõuna-Sudaanis, Liibüas. Eesti-suguses paradiisis mõnuledes jääb küll täiesti arusaamatuks, kuidas inimesed seal ikka veel lapsi sünnitavad ning millised tulevikulootused nende peas keerlevad. Mingit humanitaarset ülesehitust Süürias Lääne abiga ei tule. Küll aga võib arvata, et Hiina mõtleb juba mõningatele projektidele.

 

Kuivõrd paljudele rohkem kui viiest miljonist sõjapõgenikust võib Asadi võimulejäämine tähendada võimatust kodumaale tagasi pöörduda?

Lobjakas: Ajakirjandust uskudes miljonitele, eriti kui neid peaks lisanduma Idlibist.

Hvostov: Kui nad on sunniidid, siis on vist raske tagasi pöörduda. Kõikvõimalikud vähemused, nagu alaviidid, armeenlased, druusid või kristlased, saavad ilmselt tagasi minna. Juhtumisi on vähemused olnud selles sõjas Asadi toetajad. Vähemused on, palun vabandust selle avalduse pärast, seda sõda võitmas.

 

Kui alguse juurde tagasi tulla, siis kuidas suhestuda Eestis Süüria saatusega, et süda ei valutaks ega peaks tundma häbi, nii et saaksime vaadata tulevikku idealistlike, hoolivate ilmakodanikena?

Hvostov: Kõige parem on suhestumisest üldse hoiduda. Saddam ei olnud uus Hitler, Asad ei ole uus Stalin. Mingite muude lekaalidega, paraku, eestlane maailma ei mõõda. Kuna Eesti pole Süüria, siis ei saa nüüd esineda ka üleskutsega, et õppigem Süüria katastroofist, kuidas erinevate rahvusgruppide omavahelised suhted võivad väga-väga veriseks minna. Mingeid sellised õpetussõnu on keskmisel eestlasel vaja sama palju nagu keskmisel kassil pidžaamat.

Lobjakas: Peame lõpetama endale valetamise. Mitte miski, mida me teeme Lähis-Idas, ei tee süürlaste elu paremaks. Oleme olnud osalised gigantses sekkumises regiooni iseregulatsiooni, kusjuures head kavatsused on sillutanud põrgutee. Süürias nagu Iraagis ja Afganistanis saaksime puhta südamega ehitada demokraatiat vaid siis, kui oleksime valmis sinna saatma kogu oma sõjaväe ning sama teeksid kõik ELi liikmesriigid. Mingit ruumi idealismile ma ettenähtavas tulevikus Süürias ei näe.

Kui Eesti tahab pagulassüürlasi kuidagi aidata, siis selleks on kaks moodust. Üks oleks meie enese au päästmiseks üha silmakirjalikumas maailmas mõistliku põgenikekvoodi alusel nad vastu võtta ka ilma üleeuroopaliidulise ümberasustusleppeta. Paarsada Süüria sisserändajat aastas ei ole meie ühiskonnale mingi eksistentsiaalne oht, pigem vastupidi. Teiseks tuleks reaalselt abistada neid, kes elavad Süürias ja selle piiride taga hiidlaagrites. Parim viis on ilmselt lasta mõnel kogenumal riigil nagu Rootsi või Soome meid oma tiiva alla võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht