Kätlemine kui demokraatia tuum

Kaarel Tarand

  “Kas siis president tõepoolest nii väga häbeneb oma külalisi, et ei malda riigi esiüritusele kutsutuid kaasmaalastele näidata? Või häbeneb ta oma rahvast, kes harjunult sel õhtul mõnusalt televiisori ees oma riigi auks klaase kokku löövad ning silmanurgast väärikamaid paare kiikavad?” Niisuguseid etteheitvas toonis küsimusi esitas (vist presidendile) Postimehe vanemtoimetaja Andri Maimets (Postimees 30. I). Kui ka keelevead kõrvale jätta, vaatab siit ikka vastu täiesti lubamatu asjatundmatus.

Pealtnäha oleks kõik justkui õige. Kodanikul, keda peole pole kutsutud, on võõrandamatu õigus saada sellest osa televisiooni vahendusel. Avalik-õigusliku ETV programmi on ju kodanik ise kinni maksnud. Nagu ka need, kes iseseisvuspäeva õhtul “klaaside kokkulööjatele” etteaste teevad. Vigane arusaam. Kuigi parlamendi tegevust finantseerime avalikust eelarvest ehk maksurahaga, ei tähenda see, et ükski kodanik saaks riigikogu käsitleda kohana, kuhu ta on endale esindaja ostnud ja selle abil saanud õiguse pidada parlamendi liiget oma pärisorjaks, kes peab kõike tegema, mida isand soovib.

President Lennart Merel oli kombes öelda, et kui tal tekib olulisi küsimusi, siis otsib ta neile vastust põhiseadusest. Põhiseaduse jõustumisest möödub tänavu 15 aastat, aga tundub, et presidendi õpetus pole rahvahulkadesse levinud. Vanema põlvkonna puudulikku põhiseaduse tundmist võib mõista, aga need, kes vabaduse ajal koolis käinud, peaksid põhiseaduse sätte ja vaimuga lahutamatult kokku kasvanud olema. Tuleb välja, et ei ole, ning isegi mitte need, kes kannavad meedias vastutust avaliku arvamuse kujundamise eest ja end neljandaks võimuks tituleerivad (ekslikult, muuseas, sest küsimus pole võimus, vaid kohustustes ja vastutuses).

Põhiseaduse IV peatükis on üksikasjalikult kirjas riigikogu liikme tööülesanded. Poole sõnagagi ei mainita seal kohustust osaleda riiklike pühade või tähtpäevade pidulikul tähistamisel. On öeldud, et riigikogu istungid on avalikud. Ja kõik. Järelikult pole ühelgi kodanikul õigust nõuda seda, et riigikogu liige peaks lisaks seadusandlikule tööle tegutsema meelelahutajana. Tõsi, üksikud rahvaesindajad pole suutnud vastu panna kiusatusele rahuldada oma valijaskonna madalat maitset kollase ajakirjanduse kaudu. Aga riigikogu liikmed ei kanna üksikute hälvete eest kollektiivset vastutust.

Olukord, kus juba üle kümne aasta on riigikogu liikmed sundseisus pidanud korra aastas, Eesti riigi sünniaastapäeval, moemaja mannekeenideks kehastuma, on toonud parlamentaarse riigikorralduse kuvandile suurt kahju. Pole just palju seaduseelnõusid, mille arutamine riigikogus ja riigikogu iga liikme tegevus ses protsessis oleks pälvinud 24. veebruari vastuvõtuga sama ulatuslikku avalikku tähelepanu. Kuidas muudab ühiskonna arengulugu või iga kodaniku heaolu rahvaesindaja kleidivärv või kuuelõige? Mitte raasugi. Mida olulist saame oma riigi tuleviku kohta teada selle järgi, mitu sekundit president iga peovõõraga kätleb ja repliike vahetab? Jälle mitte midagi. Millist rahuldust peaks kodanik saama sellest, et tal on võimalus riigi sünnipäevapidu halvustavalt “pingviinide paraadiks” nimetada ja seal just avaliku teleülekande tõttu poolenisti vastu tahtmist osalejate välimuse kohta “klaaside kokkulöömise” vahele inetusi öelda? Ei vähimatki. Aga: kollane saade, kollane publik.

Riigikogu liikmete tööd on võimalik arvutivõrgu kaudu igal ajal jälgida. Riigikogu infotundi kannab üle ka ETV. Millegipärast ei ole selle ülekande vaadatavus kunagi edetabelikõlbulik olnud. Ühelgi kodanikul ei ole mõistagi kohustust riigikogu tööd pidevalt jälgida ning sel viisil parlamentaarse riigikorralduse elujõudu kontrollida. Kindel on see, et presidendi vastuvõtu ülekandes sisaldab riikluse tervise kohta infot ainult presidendi kõne, mitte külaliste kõndimisharjutused vaibal või tantsusammud parketil. Presidendi kõne on aastapäevaõhtu ainus sõnumiga osa, mis suunatud kogu rahvale. Võtke ja seedige seda ning ärge nõudke riigivõimult teie madalate ihade toitmist!

President Ilvese otsus 24. veebruari tähistamise aina kollasemaks kiskuvat formaati muuta on katse kaitsta põhiseaduslike institutsioonide mainet ja seega meie rahvahääletusel valitud riigikorralduse püsivust. Sedasama peaks püüdma teha iga kodanik. Sest milliseid valikuvõimalusi meil peale parlamentaarse demokraatia üldse on? Ilma tegutseva valitsuseta võib mõne päeva või isegi mõne kuu hakkama saada. Ilma parlamendita aga mitte. 1934. aastal me korra hävitasime oma rahvaesinduse. Ja ei läinud kaua riikluse hävinguni. Soomlased oskasid oma parlamenti hoida ning said meist parema saatuse osaliseks. Sõjaga, aga mitte selle põhjal, kes oli presidenti oma käega katsuda saanud ning kes oli seda pealt näinud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht