Kõnekam kui kommentaarid
Väljavõtteid riigikogu infotunni stenogrammist 13. XII. 2006.
I Ringhäälingust
Eiki Nestor: Ringhäälinguseaduse, mis on riigikogu menetluses ja valitsuse poolt esitatud, kõige teravam debatt on ringhäälingunõukogu koosseisu üle. Nüüd kultuurikomisjon jõudis ka minu meelest mõistliku lahenduseni, et see koosneks nii iga fraktsiooni esindajatest kui ka spetsialistidest. Paraku selle sama kultuurikomisjoni kompromissi leidmise tõttu on meil siiamaani seaduse lugemine katkestatud. Teie kui valitsuse esindaja selle eelnõu juures, miks ei sobi selline nõukogu, mis koosneb nii poliitikutest kui spetsialistidest?
Raivo Palmaru: Valitsus arutas riigikogule üle antud rahvusringhäälingu seadust kolmel korral ja leppis kokku neis seisukohtades, mis on riigikogule esitatud seaduseelnõus. Ministrina ma ei näe võimalust toetada muid seisukohti.
Nestor: Kas see seisukoht, lühidalt võttes, on siis selline, et ainult poliitikud tohivadki ringhäälingunõukogusse kuuluda ja jumala pärast, mitte keegi teine?
Palmaru: See lahendus, milles valitsus kokku leppis, on teile põhimõtteliselt teada. Üldiselt Euroopas kasutatakse kahte mudelit. Üks on see, et tõepoolest ringhäälingunõukogu nimetab kas parlament, mõnes ja eriti Põhjamaades valitsus. Paljudes Põhjamaades koguni minister, näiteks Taanis, Norras. Näiteks Islandil ja Rootsis nimetab valitsus. Põhimõtteliselt teine võimalus on see, et ta koosneb tsiviilühiskonna esindajatest, tüüpiline näide on Saksamaa ja Saksa landide avalik-õiguslikud ringhäälingud.
Kummalgi pool probleem ei ole nii lineaarne, nagu teda Eestis püütakse käsitleda. Sisuliselt on küsimus selles, et avalik-õiguslik ringhääling on public broadcasting service ehk rahvaringhääling. See on tegelikult avalik teenus, mida tehakse inimeste jaoks, mida rahastavad inimesed ja mida kontrollivad inimesed. Inimestel enestel puudub võimalus, sellel rohkem kui 500 000 teleperel, kokku tulla ja nad saavad teha seda oma esindajate kaudu. On kaks võimalust, kas neid esindavad poliitikuid või siis teatud skeem tsiviilühiskonnas, see on viis, kuidas Euroopas neid asju lahendatakse. Minu meelest see eelnõu, mis riigikogus on, selle põhimõttega vastuollu ei lähe.
Mark Soosaar: /—/ Kas teie kui teadlane, õpetlane, tugev kultuuriinimene, kes te olete siin riigikogu ees ka korduvalt oma isiklikke ja teadlase seisukohti väljendanud, peate ikkagi õigeks ka selle viimase vaba meediaterritooriumi ehk avalik-õigusliku ringhäälingu sellist politiseerimist ringhäälingunõukogu politiseeritud nõukogu loomise puhul? Kas te ei ole ka mõelnud, et kord ka selg sirgu ajada ja öelda oma mehesõna välja, et teie seisukoht on ju teine?
Palmaru: Asjad ei ole nii lihtsad. See, mida meediapoliitikas kindlasti toetada tuleb, on meedia paljusus. See, et need sõnumid, mis meieni jõuaksid, tuleksid võimalikult erinevatest punktidest ja need käsitleksid asju võimalikult erinevates perspektiivides.
Mis puutub rahvusringhäälingu politiseerimisse, siis see väide vaikimisi eeldab, et ta varem ei ole olnud politiseeritud, mis, nagu me kõik teame, ei vasta tõele. Eestis on olnud koguni anekdootlik aeg, kus valitsuskoalitsiooni juhterakonna parlamendifraktsiooni esimees on olnud ringhäälingunõukogu esimees. Ringhäälingunõukogusse on kuulunud valitsusliidu erakonna teise parlamendifraktsiooni esimees jne. See tõesti ei ole normaalne.
II Sakala keskusest
Mart Meri: Teatavasti hoonestusõiguse tingimused, mis kinnitati 19. märtsil 2003 AS Sakala juhatuse poolt, ei näe ette mingilgi määral Sakala keskuse lammutamist. Nendes tingimustes on öeldud, et pakkuja peab püstitama detailplaneeringus ettenähtud uue hoone ja teostama olemasoleva saalihoone juurdeehituse, rajama maa-aluse parkla ning rekonstrueerima olemasolevas hoones asuva suure saali ruumid. Kust nüüd õieti on siis tulnud see lammutamise teema sisse? Ma küsin seda teie kui aktsiaseltsi Sakala Keskus üldkoosoleku käest ja selle aktsiaseltsi eesmärk on just nimelt teostada järelevalvet hoonestusõiguse lepingule?
Palmaru: Lammutamise teema ilmus välja vahetult pärast hoonestusõiguse lepingu sõlmimist juulis 2003. Ja nimelt selgus, et ei konkursi tingimustes ega ka hoonestusõiguse lepingu tingimustes ette nähtut ei ole võimalik täita ilma ulatusliku lammutamiseta. Sellele avastusele leiti kinnitust kahe insenertehnilise ekspertiisi kaudu. Jutt on kahest erinevast ekspertiisist. Mõlemad andsid just selle tulemuse, mida ma äsja ütlesin, et neid tingimusi ei ole võimalik täita. Pärast seda hakati probleemi väga suures ringis arutama. Selleks loodi Tallinnas koguni Sakala komisjon, kus olid arhitektid ja muinsuskaitse esindajad. Oli ka teisi asutusi ja rohkem kui poolteist aastat kestnud arutelude tulemusena jõuti selleni.
Meri: Ma pean meelde tuletama, hoonestusõigusleping sõlmiti 2003. aastal. Aasta hiljem teatab kultuuriministeeriumi kantsler kirjas, et hoonestusõiguslepingus pole juttu olemasoleva hoone lammutamisest. Lammutamise kohta pole hoonestaja esitanud ametlikku taotlust. See on aasta pärast hoonestusõiguslepingu sõlmimist. Teiseks ma juhin tähelepanu ka sellele, et kehtivas detailplaneeringus ei ole ühelgi hooneosal lammutamise tingmärki juures. Kuidas praegu saab siis kõnelda lammutamisest, kui alusdokumendid sellist toimingut ette ei näe?
Palmaru: Te ei ole arhitekt nagu minagi ja seetõttu meil kummalgi on ka raske otsustada kehtiva detailplaneeringu üle. Ma kuulsin täpselt samu väiteid, mida teie mulle praegu esitasite, ja ma küsisin või uurisin pädevatelt juristidelt järele, kas see on nii. Mulle vastati, see vastus, muide, tuli eelmisel reedel, et ei ole, et selline detailplaneeringu tõlgendamine on meelevaldne ja ebaaus. See märge lammutamise kohta Sakala keskuses käib ühe väikese hoone kohta, mis lammutataksegi ära ja mitte midagi sinna asemele enam ei tule. See aga ei tähenda, et muid selles märgitud objekte ei tohi renoveerida, rekonstrueerida jne. Et ei tohi näiteks uusi seinu ehitada või midagi sarnast. See väide tõenäoliselt või vähemasti nii, nagu juristid ütlesid, on lihtsalt üks järjekordne näide nendest mitte väga ausatest tõlgendustest.
Mark Soosaar: Ma käisin täna hommikul Sakala keskuse juures ja vaatasin ja pildistasin seda hoonet ja mõtlesin, et vahel ka arhitektuuriteos võib olla targem kui tema looja. Ja kahju, et Raine Karp ise sellest eriti aru ei saa, sest selles teoses peegeldub mitte ainult ajastu, vaid väga palju Eesti arhitektuuri ajaloo ajastuid. Ja siis ma mõtlesin, et küll on kahju, et meil siiski praegu ei ole seda riigiarhitekti ametit, mis näiteks Hollandis on juba 200 aastat tööl olnud. Kultuurikomisjoni istungil te tuliselt toetasite riigiarhitekti ameti loomist kultuuriministeeriumi valitsemisalas. /—/ Kas te olete endiselt seisukohal, et riik vajab sellist planeerimise ja ehitustegevuse koordineerimiseks riigiarhitektiametit ja kas antud juhul sellest ametist Sakala keskuse kui kultuuriväärtuse päästmiseks oleks abi?
Palmaru: Ma olen sulle väga tänulik, et ma saan avalikult rääkida vähemasti ühestki oma ideest. Neid uusi ideid on muide võrdlemisi palju, aga ajakirjanduses kajastuvad ainult mingisugused väga kummalised teemad. Arhitektuuriameti loomise esitasin ma sellel suvel Arhitektide Liidule, sellele on eelnenud mitu kohtumist arhitektidega ja nagu ma ka komisjonis ütlesin, on uuest aastast kultuuriministeeriumis arhitektuurinõuniku koht, kelle põhiülesandeks jääb uue ameti ette valmistamine, vastav seadusandlus ja muu tegevus. See ei saa olla lihtne, aga see on minu meelest vajalik, sest ehitatud keskkond on väga oluline meie kultuurikeskkond.
Tarmo Leinatamm: Ma tahaksin loota, et see leping, mis sõlmiti riigi ja AS Uus Sakala vahel, lubab teil vastata ühesõnaliselt, kas sellele lepingule toetudes ja käesolevale seadusandlusele toetudes, võib seda hoonet, mida me teame Sakala keskuse nime all, lammutada täna või mitte? Kas jah või ei!
Palmaru: Jah ja ei.