Kõik negatiivne ongi positiivne

Kaarel Tarand

  Võib päris kindel olla, et eurooplaste hulk Eesti elanikkonnas kasvas lõppeva aasta jooksul märkimisväärselt. Kõigepealt võib eurooplasteks arvestada kõik need rohkem kui 14 000 uut ilmakodanikku, kes aasta jooksul sündisid. Nad lihtsalt ei tea ja tulevikus ka ei koge seda, kui valuvaevane on sotsialistlikust internatsionalistist eurooplaseks ümberkasvamine. Eurooplane olla on lihtsalt nende sünnipärane püsiv olek.

Aga ka nende hulgas, kelle sünniaasta on varasem kui 2005, tekkis eurooplasi juurde. Mõned sisemise veendumuse või ootamatu äratuse sunnil, teised visa töö ja tahtejõuga, kolmandad kõrgemalt poolt kuuldu alusel, et eurooplane olla on uus riiklik norm. Kui kõigi Eesti elanike jaoks oleks eurooplus loomulik nähtus, siis poleks ju meie poliitilistel ladvaõuntel olnud tarvidust lakkamatult avalikel esinemistel korrutada, et “nemad” ongi nüüd “meie” ja et me mitte “ei lähe Euroopasse”, vaid “oleme Euroopas”. Oleme otsustajad, kaasamängijad, osalised.

Suurt osa Eesti avaliku võimu tegevusest mõõdeti euroopalikkuse mõõdupuuga. See mõõdupuu on küll üpris veniv. Kuna Itaalia ja Inglismaa on samavõrra Euroopa, siis võib öelda, et ühtviisi euroopalikud on nii Silvio Berlusconi kui ka Tony Blairi arusaamad näiteks avalik-õigusliku ringhäälingu arengust. Ka Eesti poliitilised skandaalid pole mingi posttraumaatiline psüühikahäire, vaid midagi üdini euroopalikku. Kui paljud Euroopa Liidu riigid siis kõigist 25st läbisid aasta ilma igasuguste tülide ja pahandusteta? Pigem vähemus kui enamus. Aga muidugi ei tohiks see anda Eesti juhtidele liiga lihtsat õigustust oma kõlbelistele libastumistele.

 

Uueks aastaks jääb tööjärg ette

 

Eesti poliitilise võimu maine oma rahva silmis aasta jooksul ei paranenud. Üksikisikute, erakondade ja institutsioonide populaarsuse näitajad kõikusid küll päris suurel määral, kuid keskmine tase on endiselt vilets. Võimalik, et see tuleneb meie riigi väiksusest ja poliitikategemise avatusest. Võim on rahvale liiga lähedal (kuigi klišee järgi on vastupidi) ja see ei ole rahva tervisele kasulik. Umbes sama lugu, nagu ei olnud sugugi otstarbekas ja isutekitav teada, kuidas Vene-aegses vabrikus vorsti tehti. Detailides oli see töö räpasevõitu.

Aasta tootis pika rea antikangelasi, kes aga hoolimata karmist kriitikast ning konkurentide ja meedia hukkamõistust ometigi uhkelt kas ametis jätkavad või on oma lähikonnas endistviisi lugupeetud. Ain Hanschmidt ja Andres Lipstok, Werol ja suhkrutrahv, Oliver Kruuda ja Edgar Savisaar, omavalitsuste maasahkerdused ja massiline korruptsioon politseis ja tollis, Kristiina Ojuland ja Margus Hanson. Viimane jõudis erandina küll ka kohtupinki, enamjaolt on asjad hukka- või õigeksmõistu osas kas alles pooleli või lihtsalt sumbunud. Riigisaladused läksid kaotsi, keelust hoolimata aga ilmusid tänavapilti kohukesed ja rukkililled, inimeste ootamatule rikastumisele ei leidunud puhast ja veenvat põhjendust. Sügisel hakkasid Tallinnas üle aastate jälle ka surmakuulid lendama, mis süvendas inimestes veendumust, et kord on käest ära, lubatu ja keelatu piir hägustunud ning õiguskaitse üsna abitu.

Aga ükski seadus ei ütle, et kalendriaasta lõpuks peavad kõik aasta jooksul avatud toimikud ka lõpuni menetletud olema. Rahvas on kärsitu, sest turumajandus on õpetanud kiiret ja selget tulemust hindama. Demokraatia üks tähtsamaid iseloomuomadusi, edu ja pikaealisuse pante on siiski kannatlikkus. Demokraatlikud protseduurid on ilmalikus ühiskonnas vaste jumala veskitele, mis jahvatavad teadagi kuidas. Ja õigusriigi kohtud ei saa kuidagi määrata tulevikus toimuvate võimalike kuritegude eest karistusi ettemaksu korras.

Kõik eelmainitud näited kinnitavad seda, et elu on keeruline, kui ta on mitmekülgne. Igaüks neist kaasustestki pole lahendatav lihtviisil, mustvalgel meetodil. Mida väiksem on valikuvariantide hulk, seda lihtsam on otsustada. Seetõttu tundubki ajuti, et Eesti eneseteostuse põhiliseks takistuseks on võimaluste paljusus.

Ning seetõttu püüdlevad ka poliitikud ja erakonnad kas teadlikult või alateadlikult elu kirjeldamisel maksimaalse lihtsustamise poole. Sellesse ritta kuuluvad nii raskused Euroopa Liidu päevakorra üksikküsimustes seisukoha võtmisel (mille eest valitsuse pihta rohkesti kriitikanooli on sadanud) kui ka Edgar Savisaare teostumatu unistus kaheparteisüsteemist Eestis. Et oleks õige ja vale partei. Kaks parteid oli Nõukogude Liidus: partei ühel pool ja kõik ülejäänud ehk rahvas teisel.

 

Ikka üksikult üldisele

 

Lihtsustamisel on võludele lisaks siiski ka lõksud. Kui juba lihtsustatakse, on publikul õigus nõuda selles järjekindlust. Tähendab, lihtsa kohtuotsuse peaksid saama needsamad tähtsate persoonide sammud, mis paljudele ei meeldi. Sellistes olukordades ei jää erakondadel palju muud üle kui haarata poliitilise kommunikatsiooni raudvara järele ja paisata publikule järamiseks uus kont, summutada skandaal uue ja näiliselt vägevama, kuid sisuliselt ohutuga. Näiteid?

Traditsiooniliselt on Eestis toodud lavale ikka tulumaksu teema. Astmelise ja proportsionaalse tulumaksu üle on olnud täiesti ohutu vaielda, sest hääli, millega otsustav muutus läbi viia, pole üheski riigikogu koosseisus olnud. Sel aastal on välja toodud teised teemad ja eks ikka seetõttu, et ka tegelikud probleemid pärinevad põhiliselt eetikavallast, mille avaliku arutelu tapmiseks tulebki kasutada mõnd muud sama valla teemat. Näiteks üleminek kohustuslikult ajateenistuselt kaitseväes ainult kutseliste sõjaväelaste süsteemile. Riigikaitseline sisu sellel ideel puudub, kuid see-eest saab moodustada kaks kirglikult võitlevat leeri, kellest üks räägib vabadustest, teine kohustustest. Või teine näide, religiooni-, usundi- või usuõpetus üldhariduskoolis. Vähemasti kümme korda on Eesti ühiskond selle küsimuse algusest otsani läbi hekseldanud ja jõudnud järeldusele, et kehtiv olukord (religiooniõpetus vabatahtliku ainena kooli ja lapsevanemate soovil) on parim võimalikest. Aga tarvitseb vaid peaministril mainida, et tema küll võiks aine kohustuslikkust teatud tingimustel toetada, kui mõlema serva äärmuslased lähevad nagu säraküünlad põlema ja unustatakse kõik muu.

Ajutiselt on see halb, kuid mida enam on ühiskondlike debattide keskmes üldine, mitte üksikjuhtumid, varastamine ja mõrvamine kui absoluutsed keelud, mitte üksiku varga või mõrtsuka avalik hukkamine, seda enam kujundavad need arutelud ühiskonnas väärtushinnanguid, mille põhjal ju lõpuks teeb ka igaüks valimisotsuse. Inimesed hakkavad eristama näilisi tülisid tegelikest, petulubadusi siirastest kavatsustest jne. Ühesõnaga, need arutelud viivad avaliku võimu kvaliteedi paranemiseni, kuigi alles ajapikku, mitte kohe.

Ja lõpetuseks veel üks detail. Eesti sai õpetliku kogemuse, kuidas hõlpelu vähendab koostöövõimet. Talvest saadik valitsus lausa püherdas rahas, kuid lagunes sellest hoolimata. Hea elu ei sundinud pingutama kokkulepete saavutamiseks. Ei sunni edaspidigi. Vigadeta koostööd panevad Euroopas tegema ainult tõsised kriisid. Seega on meil valida, kas heaolu kasv koos sinna juurde kuuluva tühiasjade pärast tülitsemisega või teovõimas valitsus, ent kehv elujärg. Kes soovib esimest, kannatab ka uuel aastal praeguse valitsuse ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht