Juri Lotman, ülikooli kõige tähtsam mees

Lotmani vuntsid on inimesi nuputama pannud juba ammu. Käibisid isegi põhjendused, poliitika eelistajad kinnitasid, et ninaalust kaunistust kantakse seltsimees Stalini auks.

ILMAR VENE

Laual lebavad raamatud – mis jääks paradiisist puudu?

Juri Lotman (5. IV 1945)

Tänukiri käes ja bojaarlikult lopsakad vuntsid harali, pöördus ta tagasi presiidiumilaua juurest, liikudes energilisel ja enesekindlal kõnnakul, et see­järel, nüüd juba aeglaselt ja ettevaatlikult, jõuda tagasi oma kohale, kus ta paari tunni vältel oli istunud. Ruuminappus valitses kõikjal: Juri Lotmani tool asus rea keskel ja rida omakorda, niihästi eest kui tagant, ümbritsesid teised tooliread. Tuli liikuda ettevaatlikult, kui taheti tagasi jõuda teisi istujaid tülitamata.

„Bojaarlik“ mõjub ehk odava naljatusena, lisan vabandava selgituse. Ühel ülesvõttel ehivad Nietzschet ebatavaliselt pikad vuntsid, ja välimus, mis sellel pildil jäädvustatud, tundus talle bojaarlik, bojarenhaft. Selgitus tundub põhjendatud sellegi tõttu, et mina polnud ainus, kellele ebatavaline välimus jäi otsekohe meelde; juba mõni kuu hiljem juhtusin ühelt tuttavalt kuulma, et tema esimene, veidruse varjundiga mulje minu omast ei erinenud. Ja seda õgvendamaks ta lisas: „Hiljem tuli välja, et see on ülikooli kõige tähtsam mees.“

Aastakümnete möödudes olen teada saanud, et kõnealused vuntsid on inimesi nuputama pannud juba ammu. Käibisid isegi põhjendused: esimene kosmeetilist, teine poliitilist laadi. Esimesel juhul väideti, et vuntsid varjavad mingit nahale tekkinud märki, sellal kui poliitika eelistajad kinnitasid, et ninaalust kaunistust kantakse seltsimees Stalini auks. Loodetavasti polnud neile teada, et niisama lopsakaid vuntse kandis ka noorepoolne Hitler. Alles tema karjääri alates tegid disainerid (tollal sellist sõna polnud) tulevasele füürerile selgeks, et tumeda triibukesega nina all mõjub ta efektsemalt.

Nüüd tuleks ennist visandatud stseenile lisada kronoloogilist ja topograafilist laadi täpsustusi. Tegevuskoht on ehk ülalpool öeldu najal aimatav: Tartu Riikliku Ülikooli peahoone aula. Niisama usaldusväärselt saab toimunu dateerida: tänukirjaga käes kõndis Juri Lotman tooliridade vahelt läbi 1. septembril 1970. aastal. Too päev oli mõneski suhtes eriline: uus õppeaasta algas ja sel puhul tehti kokkuvõtteid eelmise aasta saavutustest. Suurim koormus, endastki mõista, jäi rektor Arnold Koobi kanda, aga oli selgelt näha, et ülikooli juht ei täida oma kohustusi esimest korda.

Muidugi piirdus tema tegevus ennekõike kõnelemisega, kuid see oli kõike muud kui paigal seisja ettekanne. Aula jagunes kaheks ebavõrdseks osaks, alumiseks ja ülemiseks; tooliridadega täidetud saalis istusid sajad kuulajad, sellal kui presiidiumis oli koha saanud kümmekond professorit. Energiline rektor, jäädes küll presiidiumi lähedusse, ei saanud istuda, kuid oma kohta vahetas ta ainult siis, kui see võis aidata kaasa sõnade mõjususe kasvatamisele.

Kokkuvõtted tehtud ja suunised antud, alustas rektor lõpuosa: õppejõude, kes olid püüdlikkust ilmutanud iseäranis silmahakkavalt – ja neid polnud vähe –, austati tänukirjaga. Ei vaja tutvustamist, kuidas see toimus: tunnustuse pälvinud isik, olles kuulnud oma nime, tõttas tänukirja vastu võtma ja selle üleandmise vältel kostis põgus aplaus. Seejärel rektor, käes uus tänukiri, ootas, kuni autasustatu oli oma kohale tagasi jõudnud. Kogu toiming mõjus üsna üksluiselt; Juri Lotman, nagu juba osutatud, jäi eriliselt meelde tänu oma välimusele. Tänukirjade piduliku kätteandmisega oli rektor oma kohustuste täitmisega jõudnud lõppjärku, jäi vaid panna vormikohane punkt: eriliselt teenekad professorid, kes olid istunud presiidiumis, said kordamööda sõna „tervituseks“. Nende esinemised olid lühikesed ja kõige positiivsemat laadi: tulevastele õppuritele sooviti indu ja väärilisi kordaminekuid.

Nii sai teoks minu esimene kohtumine Lotmaniga, viimane kokkupuude temaga kujunes niisama meeldejäävaks. Lõunatunni läbi saades tõttasin tagasi raamatukogusse, kuid Riia maantee juures selgus, et seoses Juri Lotmani matusega on liiklus üürikeseks ajaks peatatud. Tuli oodata, millal maantee ületamine muutub lubatuks. Kaua seda teha ei tulnud, liiati läks uudishimulikul vaatlejal ootamine meelest. Leinarongkäik polnud väga pikk, kuid selle koosseis oli ebatavaliselt mitmekesine. Eriliselt jäid meelde mustad ratsanikud.

Esimene kohtumine oli hilissuvine, viimase kokkupuute tonaalsust kujundas hilissügis: nende vahele jääb 23 aastat ja kaks kuud. Nii pikka ajavahemikku mahub igasuguseid pisiasju ja peatuda nendel ühekaupa pole võimalik. Liiati ei saa nüüd järele tunda nende tookordset tähendust. Juba seitsmekümnendate algupoole tuli mul kuulda Juhan Tuldava küsimust: kas te tema (s.t Juri Lotmani) teooriat tunnete? Ma ei tundnud, kuid küsimus ei ununenud. Juba tookord Juri Lotmani teooria tundmist eeldati. Kuid mingit üksmeelt selle hindamisel kindlasti polnud. Mäletan Sirbi ja Vasara 1977. aastakäigu numbrit, kus oli teooria kohta publitseeritud keskmise mahuga, mingilt Moskva professorilt pärinev artikkel. Kirjutise toon on nii tige ja üleolev, et lugemiseks polnud raamatulikku laadi ettevalmistust üldse vaja.

Kõigest, mis mulle pikast ajavahemikust meelde jäänud, on üks elamus nii eriline, et meeldejäävuse osas ei jää see kübeme võrragi maha esimesest ja viimasest kohtumisest. Nii lubab ütelda juba juhtumi kestvus, kõnealusel juhul ebatavaliselt pikk, umbes poolteist tundi. Meeldejäävalt mõjub episood ka ilmselgelt erineva tonaalsuse tõttu: toimusid esimene ja viimane kohtumine hilissuvel ning hilisel sügisel, siis vahepealne ja kõige pikem kokkupuude on meelde jäänud lämbelt tolmusena.

Nõukogude ajal olid bussid sageli puupüsti täis, eriti need, mis sõitsid kõrvalistesse kohtadesse, kus liiklus oli hõre, näiteks Peipsi äärde. Teisena tuleb mainida sõiduvahendite eripära: nad olid kõike muud kui hermeetilised. Iseäranis soojadel ja põuastel päevadel, kui buss tõttas sillutamata maanteel, oskas tolm nähtamatuid teid pidi reisijate sekka imbuda. Vaatas bussijuhi kabiini juures seisja ühiskondliku transpordivahendi lõpuosa poole, siis ta võis näha, kuidas tolm annab õhule, muidu nähtamatule, nähtavalt valkja varjundi.

Ühel palaval suvepäeval sõitsid Juri Lotman ja Zara Mints Peipsi lähistele vaba aega veetma. Loomulikult polnud neil võimalik trügida bussi esimeste hulgas, kuid sisse nad pääsesid. Halb muidugi oli, et järgnejate summ surus suvitada soovijad bussis tahapoole, just sinna, kuhu suvine tolm tavatses tungida iseäranis hõlpsalt. Mina pääsesin bussi viimaste hulgas ja võisin seisma jääda bussijuhi kabiini juurde.

Olen kuulma juhtunud, et esineb inimesi, kes ei suutvat sõita, kui peavad sõidu suunas olema seljaga. Selle jutu usaldusväärsusest mul pole aimu, kuid mind isiklikult seda laadi pisiasjad ei häiri: selg ees, jätkasin sõitu, jälgides ainiti bussi lõpuosas seisvaid kaassõitjaid, kes olid küll minust poole vanemad, kuid kellest siiski jäi mulje, et nad saavad oma seismisülesandega hakkama. Täiendavalt tuleks lisada, et sõitmise seisukohalt polnud too päev kõige halvem: reisijad ei olnud nii tihkelt ligistikku, et üksteist ahistada. Mäletan, et Juri Lotman kandis suurt seljakotti. Istet ei pakkunud keegi.

Mõlemad seisid mu poole küljega, mitte küll teineteise vastas, kuid väga lähestikku ja selgelt nähtavatena. Rohkem kui tund aega kestnud sõidu jooksul jõudsin vaatepildiga harjuda. Nende rahuldavat enesetunnet tõendas kõige veenvamalt see, et neil ajuti jätkus tahtmist napisõnalisteks vestlusteks. Ja, mis kõige kummalisem, üksikuid ütlemisi saatis peaaegu alati naeratus. See viimane, sõnades täiesti väljendamatu, on mind tagantjärele ikka kimbatusse ajanud; ei oska endale seletada, mille tõttu võis nii tavaline nähtus mõjuda eriskummaliselt. Esimese seletusena tuleb pähe, et vanaldasest välimusest kumendas nooruslikkust, vahest isegi mingit iseäralikku ujedust. Polnuks hallipäisust, siis oleks võinud neid pidada armastajateks, kes on esmakordselt kohtunud mõni päev tagasi. Muidugi on ennist öeldu meelevaldne, kuna seisjate hoiak ei jätnud kahtlust ammuses tuttavlikkuses, kuid see tuttavlikkus tundus ainuliselt eriline: ammune küll, aga ühtaegu väga noor.

Nad sõitsid lõpp-peatuseni, sinna jõudmiseks pidi kuluma kümne minuti ringis. Mina väljusin varem ja püüdsin koduteel kujutleda, kuidas nad kõnnivad kahe kilomeetri pikkusel teelõigul, mida mina olin läbinud tuhandeid kordi. Tohib oletada, et nad kõndides kogu aeg ei vaikinud, kuid kahjuks jäi mu kujutlus tummaks: ma ei saa eales teada, millest nad rääkisid.