Julm lugu ja ilus lugu

Toomas Trapido

Isiklik heaolu tuleb kätte, kui hoolitseda suurte tervikute eest.  

 

Pika kultuurimäluga rahvastel on tavaliselt loomislugu, mis seletab ära maailma tekkimise ja inimese koha seal. Loomislugu on keskse tähtsusega, seda esitatakse igal aastal mitu päeva kestvate pühade ajal ning sellest on saanud osa iga inimese teadvusest. Samalaadsed lood on ka suurtel organiseerunud religioonidel. Milline on aga Eesti loomislugu aastal 2006? Äärmuseni lihtsustatud lühiversioon, mis ei toetu põhjapanevatele uuringutele, võiks kõlada umbes nii:

Alguses käis teadmata põhjustel suur pauk. Sellest tekkis universum, milles omakorda moodustusid tähed, galaktikad, mustad augud, planeedid, komeedid ja muu. Ühes kõrvalises galaktikas, ühe kõrvalise tähe kolmandal planeedil tekkis juhuslikult elu. Elu arenes mutatsioonide tõttu, mis on oma olemuselt vead pärilikkust kandvas DNAs. Mõned vead osutusid juhuslikult kasulikuks ning kandusid edasi. Elu edasiviivaks jõuks oli looduslik valik, mis valis omavahel halastamatult konkureerivate olendite seast välja elujõulisemaid. Ning vigade kuhjumise ja konkurentsi tulemusel olemegi jõudnud tänasesse päeva – inimeseni, kellel nagu polegi õiget kohta ega eesmärki sel kõrvalisel keskikka jõudnud planeedil, mille vananev täht (Päike) mõne miljardi aasta pärast ära kõrvetab.

Sellises loos ei ole just meeldiv elada ning vähemalt mind on pidevalt kummitanud mõte, et midagi on siin valesti või väga poolik. Asja uurides selgubki, et ka lääne teaduslikus käsitluses on loomislugu ehk evolutsiooniteooria hoopis rikkam, annab inimelule rohkem mõtet, sihti ja innustust, ning eeltoodud lugu peegeldab pigem XIX sajandi industriaalühiskonda, kus konkurentsi ja loodusliku valikuga põhjendati valitsevat tegelikkust.

 

Gaia kui elusolend

 

Võib-olla on küsimus elu tekkest üldse valesti asetatud. Briti füüsik James Lovelock uuris 1970. aastatel NASA tellimusel elu võimalikkust Marsil. Selleks pidi ta Marssi võrdlema Maaga ning ta märkas väga lihtsat, kuid olulist erinevust. Marsi atmosfäär koosneb peamiselt süsihappegaasist ning on keemiliselt peaaegu inertne. Maa atmosfäär koosneb aga eelkõige lämmastiku ja hapniku sellisest segust, mis poleks keemiliselt võimalik ilma gaaside tasakaalu ja taastootmist väga täpselt reguleeriva biosfäärita. Seega hoiab elu ise ülal endale soodsat keskkonda. Teiseks hoiab Maa püsivat temperatuuri nagu inimkeha. Sellised tunnused kuuluvad otseselt elu juurde ning üha enam tundub otstarbekana uurida Maad kui terviklikku elusorganismi.

Mitmed mõjukad ülikoolid (nt Stanfordi ülikool USAs) on loonud Maa süsteemide (Earth-systems) teaduskonnad, kus käsitletakse küll teises võtmes, ent sama asja nagu paljud põlisrahvad Maad kui tervikut. Nende olulisim lähtekoht on majanduse ja keskkonna koos käsitlemine. Eluprotsesse võib ju samuti vaadelda majandamisena. Seetõttu võib Maa võrdlemine inimkehaga osutuda planeedi mõistmisel äärmiselt kasulikuks. Näiteks võib kehtida väide, et käimasolev kliimamuutus on kui palavik, mis võitleb haigusega. Ainult – mis on haigus? Kas meie suures koguses kasvuhoonegaase tekitav eluviis? Kombineerides selliseid võrdlusi ja teaduslikke tulemusi, võime jõuda oma probleemide mõistmisel ja lahendamisel praegusest hoopis sügavamale.

Elu Maal on valdavalt arenenud vees. Maismaal oleme olnud ainult pool miljardit 4,5 miljardist Maa aastast. Kui võrrelda Maa ajalugu ühe ööpäevaga, siis tulime veest välja alles kella poole kümne paiku õhtul. Ning elu ajalugu on suures osas bakterite kirjutatud – sõna otseses mõttes meie rakkude püsistruktuuridesse. Bakterid olid Maa ainuvalitsejad ligi kaks miljardit aastat ning paljuski on nad seda ka praegu. Näiteks on meie kõigi kehas bakterirakke umbes kümme korda rohkem kui inimkeha rakke. Tekib küsimus, kes me siis õigupoolest oleme ja kelle vastu me baktereid vaenlaseks pidades tegelikult võitleme?

 

Bakterid ja energiarevolutsioonid

 

Esimesed bakterid olid tõenäoselt kääritajad, kes sõid rammusat ürgsuppi, mille sees nad ookeanides elasid. Kääritamine pole aga energee­tiliselt eriti efektiivne, ku­na lõpp-produkt, näi­teks alkohol, sisaldab veel palju energiat, nagu me kõik teame. Rammusas supis pole efektiivsus oluline, aga supp läks tasapisi lahjemaks. Ja nälg on teatavasti leidlikkuse ema. Nii leiutaski osa baktereid uue energiamuundamise viisi, võttes kasutusele küllusliku allika – päikeseenergia. See mehhanism toimib tänaseni kõigis fotosünteesivates rakkudes, meile nähtavalt eelkõige rohelistes taimedes.

Päikeseenergia kasutuselevõtt tekitas aga sarnaselt tänapäeva kasvuhoonegaasidega tohutu probleemi – hapnikureostuse, sest fotosünteesi tulemusel eraldub hapnik. See on aga ülimalt reaktiivne aine ning kui hapniku osarõhk oleks atmosfääris praegusest 20,6% umbes poole võrra kõrgem, süttiks kõik, kaasa arvatud märg rohi. Elu oli oma leidliku lahendusega tekitanud uue globaalprobleemi.

Aga seesama elu leidis järgmise suurepärase lahenduse, mille vilju kasutame eranditult kõik tänase päevani. Nimelt tekkis hingamine kui kolmas energiamuundamise viis – hapniku kasutamine suurte molekulide lõhustamiseks ning sellest vabaneva energia kasutamine enda tarbeks. Seda teevad kõik meie keha rakud igal hetkel. Tollal oli see aga revolutsiooniline, sest ühe hoobiga lahendati hapnikureostuse probleem ning loodi uus ja väga efektiivne energiakasutus. Sellest ajast pärineb ka gaaside tasakaal Maa atmosfääris. Need kolm energiamuundamise mehhanismi on elu aluseks siiani.

Tänapäevane reostus ei ole elule Maal ilmselt täiesti uudne probleem, kuigi oleme loonud hulga keemilisi ühendeid, millega elu varem pole kokku puutunud. Elu tervikuna lahendab selle probleemi kindlasti. Ent küsimus on, millise hinnaga, ja selles, kas meie inimestena oleme osa probleemist, osa lahendusest või osa mõlemast. Viimasel juhul on meil lootust oma lugu ise edasi rääkida, selmet

seda jutus­taksid tulevi­kus teised, näiteks delfiinidest evolutsiooniteoreetikud.

Hingamise leiutamine külvas aga juba uue kultuurirevolutsiooni seemned. Kuna hingamine on ääretult efektiivne energia muundamise mehhanism, siis hingavad bakterid ehk aeroobid said kasutada igasuguseid orgaanilisi molekule toiduna. Ilmselt avastasid nad kiirelt, et väga maitsev ja rammus toit on kääritajad, kes on neist ligi tuhat korda suuremad. Poe aga kääritaja sisse ja lase hea maitsta! Viimastele selline korraldus kahtlemata ei meeldinud ning uus ilmasõda oli alanud.

Mingil hetkel, mida võiksime oma teise sünnipäevana tähistada, jõudsid vaenupooled aga läbirääkimistelaua taha ja selle tulemusel sündis kooselusüsteem, mille tunnistajaks on iga rakk meie kehas (muidugi bakterid välja arvatud). Nimelt lepiti kokku selles, et hingajad lähevad alaliselt kääritajate sisse elama ning hakkavad neid energiaga varustama. Vastutasuks saavad hingajad kääritajatelt valmistoitu. Kokkuleppe tulemusena on igas päristuumses (eukarüootses) rakus väikesed jõujaamad ehk mitokondrid, kes ongi kunagiste hingajate otsesed järeltulijad. Tõendiks on mitokondrite oma DNA, mis erineb rakutuuma omast ja sarnaneb pigem vabalt elavate aeroobsete bakterite DNAga. Sellist kooselu kirjeldava endosümbioosi teooria on esitanud USA evolutsioonibioloog Lynn Margulis.

 

Konfliktist koostööni

 

Evolutsioonis kordub spiraal, mis annab tugevaid vihjeid tänapäeva ühiskonnale. Päristuumse raku teke on väga ilmekas näide arenguspiraalist: algne ühtsus, eristumine, pinged, konflikt, läbirääkimised, kooselu, ühtsus uuel tasandil. Me näeme seda kordumas ökosüsteemides, liikide vahel ja ka inimühiskonnas.

Olles loodetavasti varsti lõpuni läbimas globaalsete konfliktide ja globaalse konkurentsi faasi, on inimkonnal selge evolutsiooniline surve suurendada koostööd nii omavahel kui teiste elusolendite ja kogu planeediga, et lõpuks leida meile kõigile sobiv ja jätkusuutlik kooselu vorm.

Viimaste sajandite areng on ju tegelikult kõige vägivaldse kõrval ka selles suunas läinud. On ju meil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, ülekontinendiline Euroopa Liit, globaalsed posti-, transpordi- ja kommunikatsioonisüsteemid; aitame üksteist jõudumööda õnnetuste korral jne. Koostöö olulisust on rõhutanud ka põlisrahvaste teadjad. Üks hopide tark soovitas hiljaaegu inimkonnale kustutada sõna “võitlus” oma sõnaraamatutest ja see unustada. Peaksime oma lugudes, mõtetes ja tegudes konkurentsi kõrval lihtsalt üha enam tähelepanu pöörama koostööle ning lisaks oma isiklikule heaolule silme ees hoidma endast suuremate tervikute, s.o pere, kogukonna, riigi ning üha enam ka kogu planeedi heaolu. Sest ka siin paistab olevat seaduspära: suurema terviku eest hoolitsedes tagatakse ka enda heaolu.

Koostööseaduse ilmekaks näiteks on jällegi meie enda keha, mille rakud ja organid toimivad terves kehas suurepärases tasakaalus. Kui mõni neist tikub domineerima, on midagi juba väga korrast ära. Kas me kujutame ette olukorda, et süda hakkab ühel päeval teistele organitele verd müüma? Või maks teatab, et tema on kõige tähtsam ning kõik ressursid tuleb talle loovutada?

Hea õnne korral muutub konkurentsi-inimkond koostöö-inimkonnaks, kes on tasakaalus nii iseenda kui muu elavaga meie planeedil. Kuigi seegi on vaid üks lugu paljude seast, annab see ehk rohkem lootust ja mõtet kui see, mis eesmärgitu konkurentsiga lõpebki.

 

Olen toetunud eelkõige kreeka-ameerika evolutsioonibioloogi Elisabet Sahtourise mõtetele, eriti tema raamatule “Earthdance” (1999).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht