Julguse väärtustamine

Ilmar Vene

Elus valitseb tugevama õigus ja sellest johtub ka julguse eriseisund Sa ju ei julge, ütles tüdruk noorele mehele, kes oli ta vägistanud ja kes nüüd, kuuletudes endast vanema ja tähtsama kaaslase tahtmisele, näitas talle omatehtud, lühikese toruga püssi. Vaevalt küll oli tal mahti mõtelda, et ta niimoodi toimib kaasaaitajana, söakust nõudva ürituse hõlbustajana. Aga see kuulub tegelikult pisiasjade hulka, millest huvitutakse alles tagantjärele, kui asitõendite otsijad on jõudnud surnute väljakaevamiseni. Mis tapmine see ikka, kui surnukehagi pole leitud? Antud juhul paraku jäi see leidmata; kaevati küll mitmest kohast, aga ikka selgus, et õige koht asub kuskil mujal. Ja mida selles imelikku, kui võtta arvesse sündmuspaiga ääretut lagedust? Mõjub lausa usutamatult, et nii kajatus tühjuses kaikunud lühilause üldse meieni jõudis.

Usutavamaks see muutub alles siis, kui oleme võtnud mõtiskleda julguse tähendusest. Miks ei kõla põlglik hüüatus meie kõrvus võõrastavalt? Sellepärast, et me oleme seda korduvalt kuulnud. Tohib rahumeeli väita, et tegemist on mõistega, mille ümber saab inimsuse arenguloo koondada kõige hõlpsamini. Kui Schopenhauer kuulutab julguse alamaks vooruseks, siis nii ta vaid vastandab oma seisukoha pööbellikule suhtumisele. Aga see arvatav pööbellikkus pole tegelikult muud, kui inimsuse arengu lõpptulem. Õiglus on alati olnud eelkõige filosoofide voorus; tegelikus elus valitseb tugevama õigus ja sellest johtub ka julguse eriseisund. Mehisuse sära kuldab üle kogu antiikühiskonna; otsatult võidakse meile jutustada mehisuse tõendeist ja avaldusist, sellal kui õigluse näidiste esitamisega ollakse palju vaoshoitum. Põhjus on ilmselge: mehisuse avaldusi me hindame ühesemalt, arusaam õiglusest aga on igaühel isesugune.

Loomulikult annab antiikne traditsioon endast märku ka uusaegses Euroopas; pole juhus, et klassitsistlikke väärtusi kõrgelt hindaval Prantsusmaal on ?argus? omandanud väga avara tähendusvälja. Kõikvõimalikud asjad, olgu siis tapmine või sellele järgnenud kahetsus, kristluse keskne mõiste, võivad prantsuse keeles olla ühtmoodi lache, see tähendab argusega samakõlalised; lache on universaalsõna, mis sobib igasuguse kõlvatuse tähistamiseks. Vähemal määral käib see ka teiste keelte kohta. Suudame ju kujutleda inimest, kes ei julge ennast tappa (missuguse loetluse saaks koostada äpardunud enesetappudest!), kuid niisama hästi sobib ?argus? ka õnnestunud enesetapu tähistuseks. Tegemist on sõnaga, mis näib sobivat õige erinevate ebameeldivuste iseloomustamiseks. Selline avarus kasvatab täiendavaid väärtusi külge ka ?julgusele?, ?arguse? vastandile.

Niisiis pole kultuses, millega julgust kuni viimase ajani on ümbritsetud (meenutagem kas või Bulgakovi suhtumist) midagi arusaamatut. Kes siis ei mõistaks, et inimest, kes kardab surma (kõigi hirmude alglätet) saab mõjutada? Sellest järeldub, et tõeliselt vaba ja vaimses mõttes täisväärtuslik saab olla ainult inimene, keda hirmutada pole võimalik. Tuleb käituda, nagu Sokrates olevat käitunud oma viimasel elutunnil. Nutused ja nuuksuvad jüngrid hiilivad ruumist välja, Sokrates aga on ebameeldivalt hämmastatud. Ta ju ekstra saatis naise koos lastega minema, et tobedaid stseenikesi ära hoida, nüüd aga…

Mõistagi märgib tema toimeviis erakordsust, mille jäljendamisest saavad lihtsurelikud ainult unistada. Kuid argisemal ja vaoshoitumal moel peetakse julgust au sees ka lihtsurelike hulgas. Kui sa tahad, et ma su suutlusse uskuma hakkaksin, siis võta see viiul ja löö ta minu pähe puruks, ütles viiulimängu õpetaja saamatule õppurile. Siin ilmub Julguse kummardamine oma puhaskujul. Õpetaja teab hästi, et mänguriista purustamine ei lisa muusikalistele võimetele vähimatki, kuid ühtaegu näib temas ilmnevat kalduvus võtta julgustükki erakordsuse tagatisena: poisinolgis, kes söandas viiuli oma õpetaja pähe pilbasteks lüüa, peab midagi olema…

Need märkused peaksid selgitama, miks too põlglik ?sa ju ei julge?, mis ääretu lageduse keskel korraks sähvatas, tundub meile nii tuttavlik. Usume täiesti, et ka too tüdruk, sarnaselt meie kõigiga, nägi katsumuse läbitegemises erilisuse tõendit. Tapmisest suuremat katsumust ei saa olla. Inimene, kes võtab elu oma liigikaaslaselt, annab sellega ühtaegu tõendi, et talle kuuluvad erilised, niiöelda inimülesed õigused. Kas oli ikka mõeldav, et säärase erakordsuseni ülendub vägistaja, pealegi veel teise vägistaja käsualune, niisiis argpüks astmes n?

Selline kujutlus on küll meelevaldne; pole ju meil eraldusjoonest, mis tüdruku teadvuses lahutas tapjat vägistajast, vähimatki aimu. Ja kas me ise ikka oleme nii väga veendunud, et need kaks on algusest peale lahku määratud? Ühisjooned avalduvad ilmselgelt: mõlemal juhul tuntakse rõõmu oma kehalisest üleolekust, see tähendab tugevusest kõige otsemas mõttes. Aga kas üleoleku saavutamises ei seisne viimati meie kõigi salajane lõppsiht? Siitpeale muutub küsimus väga delikaatseks ja valguskartlikuks; asi on selles, et möödanik lausa pealetükkiva selgusega näitlikustab, mismoodi too üleolek on tavatsenud väljenduda. Caligula olevat endamisi naerma turtsatanud, kui talle mingit naist vaadates tuli ootamatult pähe: mõelda vaid, minu pisikesest märguandest piisab, et see kena peake kaela otsast langeks! Oleks ju hea, kui saaksime toodut võtta kõigest iidammuse, meienigi jõudnud kuuldusena, kuid paraku leidub Caligula üliinimeseliku enesetunde kirjeldusi ka mujal. Näiteks Hemingway erakirjades räägitakse täpselt sedasama juttu; erinevus seisneb vaid selles, et naise asemel on metsloomad või vaenulikud sõdurid. Ja muidugi ei saanud kirjanikul olla tseesari jumalikku väge; üleolekutunde andsid talle käes hoitav tulirelv ning teadlikkus võimalusest vajutada päästikule oma äranägemise kohaselt. Küllap väärib meenutamist ka dr. Shipman, kes oma pikaldase arstipraksise jooksul jõudis lõpuks äratundmisele, et see, missuguseid ravimeid hakkavad patsiendid sisse võtma, oleneb täielikult temast. Näited tõendavad, missuguse selguseni võidakse oma üliinimsuse äratundmisel jõuda ja õnneks tohib kõnealustel juhtudel lisada, et tegemist on hälbelise psüühika avaldustega, aga ei tohi unustada ka nüüdisaegseid psühhiaatreid, kes on arvamisel, et vaimuhaigete järsk eristamine tervetest õigustab end vaid üksikjuhtudel.

Seisneb meie peasiht enese maksmapanekus, siis sellest möödapääsmatult johtub, et arenguloo üldilme saab olla ainult ebameeldiv. Ainukese leevendajana ilmub antud juhul meie teine mina, kes on meie eneseteostusi läbi aegade kõrvalseisjana jälginud ja kelle mõjul me oma teotsemisviise oleme pidevalt teisendanud. Muistsed maiad urjasid jumalaile oma liigikaaslasi, nende järglased aga piirduvad taignast voolitud südamete röstimisega; esimesed ei julgenud jumalaid ersatsiga petma hakata, teised aga kardavad inimesi. Või pole julgus sedapuhku üldse mängus? Keiser Tiberius ei kartnud kedagi, kui ta inimohvrite toomise surmanuhtluse ähvardusel keelustas ? millest tema enesekindlus edikti andmisel tulenes? Ilmselt oli inimelu tähendus mingi märkamatuks jääva järjepidevusega kasvanud; selle kasuks räägivad ka näited muudelt elualadelt. Oli kord aeg, mil spordis võisteldi elu ja surma peale, kuid praegu me sellist ehedust peaksime lubamatuks liialduseks. Sümboolsest tapmisest piisab.

Inimelu tähendus aina kasvas, et siis lõpuks, täisilmalikus ühiskonnas, võimenduda tõeliseks ülimuseks. Jumala ainulisus ja inimülesus kandus üle Inimelule. Selle protsessi kaasnähtena ilmus eksistentsiaalfilosoofia, ilmaliku ühiskonna religioon. Nii saime teada, et tõeliselt õpib inimene end tundma alles ?piirisituatsioonis?, s. t surmaga, s. t jumalaga vastamisi sattudes. Religioosseil ajastuil on sellist kohtumist kujutletud põrmlase hävinguna tulesurmas; pole ju lihtsurelikku, kes suudaks ära kannatada pärisjumala täishiilguse. ?Piirisituatsioonis?, mütoloogilise kujutluse ilmalikus vastes, asendub kõrgluule eemaletõukava proosaga: Sartre?i tegelastele antakse teada neile mõistetud surmanuhtlusest ja peagi hakkab kirjanik rääkima rohelistest nägudest, märjaks tehtud pükstest jne. Camus on mõistagi kõrgstiilsem. Tuletagem meelde, kuidas ta on rääkinud revolutsioonile pühendunud terroristidest. Nondest, kes pidasid õigeks hukkuda koos oma ohvritega, ei ütelda ühtki halba sõna: oleks ju kohatu peatuda aritmeetilist laadi üksikasjul või teo mõttekusel, kui inimene elust, s. t. ülimast loobumisega on kõik ära pühitsenud. Aga revolutsiooni heroiline aeg ei jätkunud kaua; peagi ilmusid eneseohverdajate asemele võitlejad, kes hakkasid väärtustama hukkumise vältimist ja võitluse jätkamist. Ja need, nagu iga lugeja võib veenduda, polnud Camus? silmis enam aatlejad, vaid kõigest revolutsioonilised sahkerdajad.

Vaevalt küll oskas ta aimata, et juba poole sajandi pärast õpitakse Euroopas enesetappu nägema hoopis teistsuguse pilguga. Oleme teadlikud sellest, et moodustada saab terveid enesetapjate rügemente; niisiis ei vääri elust loobuma nõustunud üksikisikud kuigivõrd tähelepanu. Pärast terroriakti tuleb otsida ?süüdlasi?; seda, et teo toimepanijad ise hukkusid, võetakse millegi tavalisena. Kuidas saaks pateetikale kohta leiduda, kui asi käib nii lihtsalt? Alles see Londonis oli: neli noort meest said kokku, ajasid naerusel ilmel juttu ja läksid oma ülesannet täitma.

On siin ikka tegemist puhtanisti religioonist johtuva tõsiasjaga? Religioonide siht on alati seisnenud inimestevaheliste erinevuste tasandamises, kuid tulemused, milleni eesmärgi taotlemisel jõutud, pole üheselt määratletavad. Juba siis, kui Euroopas veel selgitati surmanuhtluse talumatut jubedust, ilmus oponeerimiskalduvustega isikuid, kes teadsid kinnitada: mõnigi surmamõistetu on oma elu viimasel ööl uinunud nii sügavalt, et otsuse täideviijail, kes hommikul kongi ilmusid, oli raskusi tema äratamisega. Selles kinnituse pole mingit meelevaldsust; pikalt ja laialt võiks rääkida säärastest, kes viimast öörahu endi päralt jättes ei teinud kohtumõistjate otsuseid märkamagi. Tuntuim neist kõigist peaks meile olema too, kelle traagikat on O. Wilde luulendanud oma ?Ballaadis Readingi vanglast?. Võtkem siis lugedes arvesse, et mõnigi proosaline pisiasi on teoses ülendunud luulelisemaks. Wilde näiteks ütleb, et armastatu tapab igaüks ning et julge mees teeb seda mõõgaga: the brave man with a sword. Tegelikult oli mõõga asemel habemenuga, mis ju teatavasti sobib kõige paremini kõride läbilõikamiseks

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht