Juhan Peegli soojust, mõistmist, hingesuurust ja tarkust vajab iga ühiskond

Maimu Berg

Juhan Peegli 60. sünnipäev, aasta 1979. Peegli esimene ja viimane päris oma kursus on kinkinud talle tema enda näolise mõnusa mehikese. Kui Peegli koduõuel juubilari õhkuloopimiseks läks, oli noor Peegel kohe käepärast võtta. 2x arhiiv Juhan Peegel ei olnud veel kirjutanud oma „Ma langesin esimesel sõjasuvel”, kui  ta tuli ükskord meie filoloogide kursusele oma sõjamälestustest rääkima. Ega me keegi teda siis veel tundnud ka, teadsime ainult. Praegu tundub see uskumatuna, aga meie  olime toona selle etteaste suhtes küll skeptiliselt meelestatud: järjekordse veterani propagandistlikud heietused, eks neid oli küllalt kuuldud. Istusime siis Juhani  ees, hapu ilme näol, ja mõned meist olid kokku leppinud, et kohtumise lõpul laulame eriti iroonilises toonis vana vemmalvärssi „Räägi-räägi veel, küll me usume, jutusta aga julgesti, küllap me kuulame.”

Läks hoopis teisiti. Mitte keegi meist, 60. alguse värsketest tudengitest, polnud veel kunagi avalikul esinemisel kuulnud nii inimlikku, nukrat ja samas humoorikat „sõjalugu”. Olime vapustatud. Olime vaimustuses. Sestpeale oli Juhan Peeglil meie maailmas eriline koht. Oli teadmine, et kaugeltki kõik polnud propagandast, hirmust, karjäärihimust, lootusetusest rikutud. Mõned julgesid jääda iseendaks, soojus ja inimlikkus murdis  tee läbi kalkuse ja pealiskaudsuse. Juhan Peegel oli nende inimeste seas suurimaid, oli inimene, keda vajab iga ühiskond, sest soojust, südamlikkust, mõistmist, hingesuurust ja tarkust pole mitte kunagi ülearu.

Hiljem, kui teist korda ülikooli läksin, sai Juhan Peeglist minu õppejõud ja diplomitöö juhendaja. Et olen Saaremaa juurtega minagi, siis kulges meie suhtlemine ikka kerges naljavõtmes. Aga mu raamatu „Kirjutajad” ilmumisel heitis Juhan Peegel sellele õrnalt ette liigset süngust, reformismi aja Eesti  inimeste liialt üheselt,  mustades toonides kujutamist. Oh ei, ega Juhan  siis otse lagipähe lajatanud. Ei nimetanud autori nimegi, ei raamatu pealkirja, peitis oma muheda etteheite lihtsalt ühe teise loo sisse ära, nii et aru sain sellest, kellele ja millele Õpetaja äärmiselt vaoshoitud ja leebe kriitika suunatud, ainult mina. Aga tal oli hea meel, kui oma arusaamisest märku andsin ja me sellel teemal rääkida saime. Peab ütlema, et suurem osa arvustusi oma kirjutatu kohta on mul meelest läinud, olgu need siis mahalöövad või taevasse tõstvad, aga Juhan Peegli delikaatsed õpetussõnad ja nende jagamise eriline viis püsivad siiani mälus. Olin olnud halb õpilane, sest tegelikult õpetas Juhan Peegel oma loengutel ju ka  lisaks ajakirjandustarkustele sedasama, mida ajastu raamistatud oludes tegi oma ajalooliste romaanidega Jaan Kross: Eesti rahvas on alati olemas olnud, alati kohal olnud, olgu isandad millised tahes ja kes tahes. Ja kunagi pole see rahvas olnud mingi ähmane vaikiv mass. Sest alati, kõikidel aegadel, on eestlaste hulgas olnud märgatav hulk neid, kes püüdlevad hariduse valguse poole, neid, kes suudavad asjadele nutika hinnangu anda. Nagu neidki, kes keerulisteski olukordades on kavaluse, töökuse, söakuse abil õnne leidnud. Need  on asjad, mida kõigil meie ajakirjanikel tasub ikka meeles pidada.