Jah, muidugi, kuid ei1

Jüri Eintalu: „Minu üheks teemaks on see, kuidas ühiskonnas, kus näiliselt on demokraatia, liberalism, sõna- ja ajakirjandusvabadus, tegelikult seda vabadust ei ole.“

SIIM LILL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Leo Luksi kureeritava „Vabamõtlejate“ sarja neljas raamat õigustab sarja pealkirja vahest kõige enam. Seekord on tegemist tõelise vabaduseihalejaga, kelle kõrval kahvatuvad nii Hasso Krulli kaalutletud triksterirünnakud pehkinud monoteismimaailma pihta kui ka Luksi enda pendeldamine fekaalinaljadest nietzscheaanlikesse kõrgustesse. Aarne Ruben kirjutas: „Kui Jüri Eintalu oleks prantslane, siis oleks tal oma koolkond, austajad kõnniksid tal järel ja jäljendaksid teda, isegi kui ta paneks kivi kaela ja hüppaks vette. Austajad hüppaksid siis vette ilma kivita. Teda tsiteeritaks rituaalselt nagu Roland Barthes’i. Paraku on Jüri Eintalu eestlane. Juba viisteist aastat on ta ülikoolidest välja tõrjutud.“2

Teos koondab endas ajavahemikus 1993–2020 perioodikas ilmunut, sekka esimest korda ilmuvaid tekste, Leo Luksi intervjuud autoriga ning mõningaid uusi joonealuseid märkusi.3 Raamatu nelja ossa jagatud tekstid on juba pealkirjade kaudu kantud mõnusast nihilismituulest: „Psühhopaatilise filosoofia manifest“, „Vihkamise metafüüsika“, „Okultism filosoofiale probleemiks“, „Teaduse institutsionaalne mandumine“ jne.

Tunne iseennast – totalitarismi antitees

Eintalu tekstidest kumab läbi äärmuslik tõetahe, mida saab välja lugeda juba teose pealkirjast: kas tõde või eimiski! Muidugi on selle tõega alati nii nagu ikka. Kelle tõeihalus on tõesem? Kust jookseb piir teaduse ja filosoofia vahel? Ja millised vahendid tõeni jõudmiseks valida? Vahest hoopis müstiku omad: „Igaveste sõltumatute tõdede tunnetamisel oleks küll kohatu väita, et tunnetaja füüsiline keha ei tohi olla selles või teises olekus“ (lk 33).

Raamatu esimesed kaks osa („Milleks filosoofia“ ja „Pöörane metafüüsika“) sisaldavad mõningaid n-ö kultustekste, mis panevad paika üldised mängureeglid. „Kahtlemata on just metafüüsika permanentne võitlus – erinevalt teadusest, sest vähemalt teoreetiliselt võib viimane saavutada oma eesmärgi, milleks on loodusseaduste lõplik tundmine“ (lk 55). See igikestev võitlus on mitmeplaaniline ja üheselt defineerimatu. Kitsas teadusmaailmas ei ole ruumi avatud loomingulisele filosoofiale, mis Leo Luksi sõnutsi „kasvab sageli muust elust suuremaks, tõrjub ülejäänu kõrvale“, nõnda vahel lausa filosoofi elu ohustades.4 Valitseb too Jüri Lippingu poolt kusagil samas raamatusarjas riigifilosoofiaks nimetatu, mis peab olema üheselt mõistetav, normaliseeritav. Sellele vastandub sokraatiline vastuvool, mille esimeseks eelduseks on vabadus: „Üldised filosofeerimised on küll taustaks head teada, ent minu üheks teemaks on ikkagi olnud see, kuidas sellises ühiskonnas, kus näiliselt on demokraatia, liberalism, sõnavabadus ja ajakirjandusvabadus, tegelikult seda vabadust ei ole“ (lk 264-265).

Eintalu eeskujudeks on suured anarhistid ja vabaduseihalejad, süsteemi sobimatud: Sokrates ja Giordano Bruno. Ent sokraatiline meetod on maniaki meetod: „Filosoofia on psühhopaatiline, kuna ta on „mina“ vastu agressiivne. Sisuliselt järelemõtlemine on järeleminemine, teiseks saamine“ (lk 73). Eintalu tekstide olemus on kinnistunud minamustrite lõhkumine, pidev küsimine, autoriteetidega vaidlemine, kohati meelega nihilismi ja hullusesse suubuv. Nõnda lõpeb arutelu Giordano Bruno üle tõdemusega, et Bruno, kes otsis maa­välist elu, oli ise maavälist päritolu: „Käesolevat uurimust ei mõista keegi. Ülejäänud lähevad hulluks. Need, kes veel üle jäävad, saavad aru“ (lk 111).

Iseendasse süvenemine on pidev protsess ja võitlus oma mugavustsooni piiri nihutamisega. Eintalu tekstidest kumab läbi filosoof, kelle kohta Nietzsche kirjutab: „Filosoof: see on inimene, kes pidevalt kogeb, silmab, kuuleb, kahtlustab, loodab, näeb unes erakordseid asju; keda tabavad tema oma mõtted otsekui väljastpoolt, otsekui ülevalt ja alt; tema laadi sündmuste ja pikselöökidena; kes on ise võib-olla äikesetorm, mis kannab endas uusi piksenooli; saatuslik inimene, kelle ümber alati kõmiseb ja müriseb ja rebeneb ja kummastub. Filosoof: ah, olevus, kes sageli enda juurest ära jookseb, sageli enda eest hirmu tunneb, – aga kes on selleks liiga uudishimulik, et mitte alati taas „enda juurde tagasi pöörduda“…“5

Irratsionaalsuse paradoksid

Vastukaaluks peavoolu mõtlemisele ütleb Eintalu, et tõde ei pruugi olla hea. „Tõde teades pole me enam inimesed“ (lk 69). Raamatu kahes viimases osas („Intellektuaalsest imperialismist“ ja „Tõde või eimiski“) tegeldakse küsimustega, mille puhul filosoofid tavaliselt sõna ei võta. Küsimus eetika kohta suubub okultistlikesse hämartsoonidesse ja argipäeva eluollu. Autori sõnadest võib välja lugeda, et üldise korruptsiooni ning jäikade autoriteetsete ja propagandistlike struktuuride maasse tampimise tulemuseks on nii mõtlemisvõime kui ka kõlbluse langus, suutmatus tegeleda eetiliste küsimustega, millega ilmselgelt tegeleda tuleb. Neid, kes põhjuseid ja sümptomeid märgata oskaksid, aga ei soosita: „Aga selle establishment’i režiimi mehhanism on tõepoolest selline, et need, kes ideoloogilisele kontrollile ei allu, langevad süsteemist välja ja kogu masin on nõnda konstrueeritud, et iseseisvatel mõtlejatel oleks võimalikult raske oma häält kuuldavaks teha“ (lk 269).

Kõige selle taga on suutmatus märgata, et meie enda piiratud haarde taga võib olla veel maailmu. Selle probleemiga põrkume kõikjal: teleskoobiga lääne tsivilisatsiooni üldjooni puurides, selle üksikosi mikroskoobi alla pannes.6 Eintalu tekstid kompavad piire, kuhu üks endast lugupidav reaakadeemik ei trügiks. Samal ajal pööratakse kõik pea peale: filosoofia võib olla kantud hoopiski kuratlikust irratsionaalsusevaimust, sellal kui tavaliselt irratsionaalseks peetud müstilis-okultsed distsipliinid võivad kätkeda endas tegelikkuse selgemat tajumist.

Autori seni avaldamata tekstid, üks värske ajakirjandustekst ja intervjuu, on kohati kantud liigsest kompamisihast, piiripealsest mängust. Mõned näited: „Samasooliste abielud on lubatud Rootsis, ent kas pole see mitte moslemite diskrimineerimine, kui neil ei võimaldata seaduslikult abielluda haaremi raames?“ (lk 229). „Lääne peavoolumeedia on praeguseks nagu goebbelslik propagandamasin“ (lk 252). „Mõnede arvates on lihtsalt tegemist Sorose rahade mõjuga, ma nii täpselt ei tea seda“ (lk 267). Fašismi ja irratsionaalsuse mõisted on siinkirjutajale liiga hägused. Võrdlused võivad nõnda moonduda lööklauseteks. Eeskujuks võetud Umberto Eco fašismidefinitsioonis on nii mõndagi mäda.7

Lõputult on juttu akadeemia viletsusest, teadusmaailma korrumpeerumisest ja tühikäigust, parimate ajute väljavoolust ja allasurumisest. Ometigi on autor oma keskkonna kütkes. Dialoog toimub Aristotelese, Descartes’i, Heideggeri, Kanti ja Wittgensteini, mitte delfiinide, vaimolendite ja Yanomami indiaanlastega. Autor arvab küll, et „sobivad tunnetusmeetodid ja teaduslikkuse kriteeriumid võivad erinevates ontoloogilistes struktuurides olla erinevad“ (lk 159) ja et „vaidlus teaduse ja ebateaduse üle näib taanduvat ärplemiseks, kes on „õige“ ja kes „vale““ (ibid.), aga paratamatult ja paradoksaalselt kipub seesama vastandumine autori oma haardesse tõmbama. „Küll aga tahaksin juhtmed seinast välja tõmmata kaasaegsel akadeemilisel filosoofial, mida pean mõistust eiravaks kollektiivseks intellektuaalseks unenäoks (lk 121). Jah, Giordano Bruno oli tulnukas, Sokrates psühhopaat, Heideggeri metafüüsika pole paljut väärt, aga mida teha autori enda tõsikindluse koomilisusega? Eesti kirjanduseliidi keskmise tase on nõnda nõrk, et autori luuletus „Lapsnaine / kips-kõps / naine / muinasjutt.“ (lk 261) on selle üle kõrgumas.

Aga vahest on tegu meie üle irvitava, mitte kergelt kibestunud autoriga? Eintalu avaliolekus seisneb raamatu tugevus. Me näeme teda lihast ja luust inimesena, kes püüdleb tõe poole, süües Sartre’i üle mõtisklemise kõrvale omletti; kes ei taha saada sildistatud teisitimõtlejaks, vaid kelle pärisosa on panna kahtluse alla see, mida me pelgalt inertsist iseenesestmõistetavana võtame.

Jüri Eintalu tekstid on heaks abiliseks filosoofilistest stampmustritest väljaastumiseks. „Meid ei ähvarda ainult kliimasoojenemine ja jäämägede sulamine. Finantsmull puhuti õhku täis kuni see lõpuks finantskriisina lõhkes. Teadusmull võib lõhki minna“ (lk 258). Oleks viimane aeg see bürokraatiahelgiga mull puruks lüüa, maha tampida naeruväärsed struktuurid ja jõuda tagasi arusaamani, et lõppeks on ju kõik üks mäng, mille reeglid on meie enda teha. Et mänguilu ja -rõõmu kadudes pole sel kõigel mõtet. Tõstkem ka meie vasarad, seltsimehed!

1 J.M.K.E. tõe ja valega tegeleva laulu pealkiri.

2 Aarne Ruben, Metafüüsilise viha manifest. – Postimees 7. I 2022. https://kultuur.postimees.ee/7425237/ak-metafuusilise-viha-manifest

3 Neist lustakaim on autori värske kommentaar tema 2002. aastal ilmunud lausele: „Pole kahtlustki, et teaduskogukond on maskuliinne ja et teadusmaailmas suhtutakse naisteadlastesse diskrimineerivalt. Feministidel on selles suhtes õigus.“ Ta kommenteerib napilt: „Enam ei ole“ (lk 49). Minu arvuti annab mulle punase lainetava joonega teada, et naisteadlane ei pruugi olla sõna!

4 Leo Luks, Filosoofia kui looming. Vabamõtleja, 2021, lk 18.

5 Friedrich Nietzsche, Sealpool head ja kurja. Tlk Jaanus Sooväli. Ilmamaa, 2017, lk 234-235.

6 Näiteks kirjutab Philip Descola: „[M]aailma asukate interaktsioone ei saa enam suruda inimlike asutuste raamidesse, tehes näo, nagu oleks kõik väljaspoolseks kuulutatu üksnes anoomiliste objektide lasu, mis ootab kasutamist ja mõtlemist.“ (Philip Descola, Sealpool loodust ja kultuuri. Tlk Hasso Krull. EKSA, 2022, lk 17.)

Või kui vaadata kitsamalt näiteks meditsiinivaldkonda, kus lööb kõige selgemini välja meie materialistliku maailmavaate piiratus: „See uus distsipliin [psühhoneuroendokrinoimmunoloogia] eeldab kõikide meid moodustavate osade ühtsust: meel, aju, närvi- ja immuunsüsteemid ning hormonaalaparaat [—]. Neid osasid saab uurida eraldi, aga me ei suuda neid mõista haaramata tervikpilti.“ (Gabor Maté, Daniel Maté, The Myth of Normal. Vermillion, 2022, lk 45.)

7 Vt nt Hans T. Hakl, Occultism Is the Metaphysic of Dunces: The Conflation of Esotericism, Irrationalism, and Facism in Postwar Germany. – Esotericism, Religion, and Politics. Toim Artur Versluis et al. Minneapolis, 2012, lk 1–40.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht