Ja see meeldib naistele, eriti noortele ja vanadele

Reet Rast

Eesti XVI ? XVII sajandi altarimaalidel on näha Madalmaade kunsti suurt mõju. Michelangelo olevat öelnud: ?Flandrias maalitakse, püüdes petta nägemismeelt. Nad maalivad kõiksugu asju ja müüritisi, aasade rohelust, puude varje, jõgesid ja sildu, mida nad nimetavad maastikeks, koos paljude figuuridega nii ühel kui ka teisel pool. Ning seda tehakse ilma arutluse ja kunstita, ilma sümmeetria ja proportsioonideta. Ja see meeldib naistele, eriti noortele ja vanadele.?

(Craig Harbisoni järgi.)

Käesolev Madalmaade kunsti näitus hõlmab Eesti Kunstimuuseumi näitusesaalide kõrval kogu Tallinna linnaruumi. Näitusega kaasnev kataloog juhatab huvilise Nigulistesse ja toomkirikusse, Tallinna raekotta ning linnamuuseumi. Madalmaade kunsti armastuse võti peitub suuresti eespool toodud Michelangelo arutluses. Paljugi, mida me tänapäevases variandis kit?iks nimetaksime, on ajalooproovi läbiteinuna hinnatav, ka siis, kui selle kunsti autor on kolmanda järgu madalmaalane või meie oma meister.

 

Trükigraafika populaarsus

Pia Ehasalu andmetel on tallinlaste XVI ? XVII sajandi varaloendites ainult korra nimetatud kahte vana hollandi maali (1657) ning 18 vana toonitud hollandi gravüüri (1655). Kuid Rootsi kuninga Gustav Vaasa oma alamatele Tallinnasse 1556. aastal saadetud kiri, milles ta palus muretseda talle Tallinnast Madalmaade päritolu akvarelle ja õlitehnikas maale, tunnistab, et kuulu järgi oli neid siin rohkesti. Võib arvata, et tegelikult oli enamus varaloendites nimetatud vasegravüüre Madalmaade päritolu ning võimalik, et neid toonitud gravüüre Gustav Vaasa akvarellide all silmas pidaski.

Kirikukunst on tõestuseks, et XVI ? XVII sajandil hinnati siinmail enamjaolt Madalmaade kunsti eelkõige just seetõttu, et samal ajal tõusuteed alustanud sealne trükigraafika pakkus lugematul hulgal valikuvariante. Juba ainuüksi Hendrik Goltziuse (1558 ? 1616) ja tema õpilaste vasegravüüre publitseeriti tuhandetes eksemplarides. Nii on Goltzius jätnud jälje Kihelkonna, Vigala, Keila kiriku altaripiltidesse ja skulptuuridesse.

1630. aastatel hakkasid Goltziuse ringi maneristlike gravüüridega võistlema kunstiturule paisatud katoliku kiriku apologeedi Peter Paul Rubensi eksalteeritud tundepuhangust kantud loomingul põhinevad vaselõiked. Rubensi hingust, kuigi märksa vaoshoitumal kujul, kui suur meister seda teinuks, kohtame Reigi ja Türi kirikus (analoogne Lüganuse maal on hävinud) ning Tahkuranna kabelis. Illustreeritud piiblid, mida samuti kirikumaalide eeskujuna kasutati, olid valdavalt Madalmaade meistritelt. Sellesama Antverpeni maneristi Marten de Vosi, kelle teose järgi maalitud ?Kaana pulm? on üks käesoleva näituse tähtteoseid, graveeritud Piscatori piibel (1585) oli siinsete meistrite pildisü?eede käsiraamat.

Madalmaalikest eeskujudest on kantud ka Icones biblicae (1625 ? 1627), mida kirjastaja nime järgi nimetatakse Meriani piibliks. See trükiti Lõuna-Saksamaal, kuid kirjastaja Matthäus Merian oli perekondlike sidemetega seotud Hollandi graveerijatega, kes olid ümber asunud Frankfurti. Meriani piibli püha õhtusöömaaja pilti kasutasid maalijad Rakvere, Kulli palvemaja ning nüüdseks hävinud Pöide altaripiltide tegemisel.

Madalmaalastest on Eestis veel kasutatud Hans van Locheni (Ambla) ning Peter de Witte maalil põhinevat Jan Sadeleri gravüüri (Harju-Madise, Haljala kirikus). Need on vaid mõned näited.

Hollandi rahvusgalerii (Amsterdami Rijksmuseum) maalifondi juhataja Jan  Koki sõnade kohaselt tehti XVII sajandi Hollandis viis miljonit maali. Gravüüre oli veelgi arvukamalt. Viimaste järgi Eestis tehtud kõiki pilte üles lugeda pole lihtsalt võimalik.

 

Flaami kunsti ilmekus ja detailirohkus

Miks siis eelistati protestantlike kirikumaalide tegemisel valdavalt siiski katoliiklike meistrite eeskujusid? Kalvinistlikus Hollandis, kus katoliiklik kirik keelatud oli, tegutsesid katoliiklased põranda all edasi ning nende kirikud olid peidetud pürjelimajade fassaadide taha. Amsterdamis töötas väga palju katoliiklikke kunstnikke ning seetõttu pole alati mõistlik tõmmata joont hollandi ja flaami kunsti vahele. Põhjuseks oli ilmselt katoliiklike flaami teoste ilmekus ja detailide rohkus. Ettekujutuse sellest saab anonüümse meistri ?Kaana pulma? silmitsedes. Kunstnik oli osav kujutama nii luksuslikku, pärlitega tikitud pruutkleiti kui ka laual helkivaid metallnõusid. Esiplaani veiniamforad on dekoreeritud antiikmütoloogia stseenidega. Pruudi õhetav, peaaegu läbipaistev nahk on samuti meistrisaavutus.

Paradoksaalne on, et enamik Eestis töötanud meistreid keskendus oma töödes vaid peamisele ? piiblijutustuse edasiandmisele, pööramata tähelepanu ruumile, rõivastusele, nõudele ning isegi mitte tegelaste psühholoogilisele ilmele. Kõik see, mis neid võlus eeskujugravüüride juures, pole leidnud kohta nende endi maalides. Kuid ka sellisel teisenenud kujul on need teosed Madalmaade kunsti ekspansiooni maamärgid.