Itaalia tsiviliseerituse demonstratsioon prantslastele

Procacci pakub haarava loo Itaalia ühiskonna kujunemisest, selgitades, miks Itaalia ühendati nii hilja ja miks Itaalias ei ole kunagi olnud revolutsiooni.

OUDEKKI LOONE

Giuliano Procacci „Itaallaste ajalugu“ on tegelikult kirjutatud prantslastele, ajaloost huvitatud välismaalastele andmaks ülevaate Itaalia ühiskonna kujunemisest umbes XI sajandist kuni 1964. aastani, kuid ka demonstreerimaks prantslastele, et itaallaste ajalugu on eurooplaste ajalugu, rõhutades, et Itaalia on alati kuulunud Euroopa tsiviliseeritud riikide hulka. Procacci kaasahaarav, ülevaatlik ja põhjalik käsitlus on osutunud teenitult populaarseks, raamat tõlgiti kiiresti paljudesse keeltesse ja Itaalias ilmub siiani kordustrükke. Muidugi eeldab see lugejalt teatud haritust, harjumust või soovi analüütiliselt mõelda, kuid sobib suurepäraselt esimese kursuse üliõpilaste või ka ajaloost huvitatud gümnaasiumiõpilaste lektüüriks. See tähendab, et Itaalia kultuuriruumis ei võistle see kahjuks Montanelli ajakirjanduslikus stiilis kirjutatud ajalooülevaadetega, mis on haaravalt sõnastatud, kuid kus puudub teaduslikule mõttele omane süsteemsus.

„Itaallaste ajalugu“ on stiililt moodne, tänapäevane, Teise maailmasõja järgne ajalookirjutus. Tõepoolest, ka juba kuuekümnendatel aastatel ei olnud enam suuri vaidlusi Procacci vaadeldud Itaalia ajaloo perioodi kronoloogilise järgnevuse osas – milline sündmus toimus enne millist, dateerimisküsimused jne, Itaalia ajalugu nii umbes VIII sajandist alates on väga selgelt dokumenteeritud. Procacci võtabki kronoloogia raamiks, periodiseerib tuntud viisil: paljukeskuselise Itaalia kujunemine, kommuunide ajastu kõrgaeg, XIV–XV sajandi kriis ja Itaalia ühiskondade vastused sellele, XV–XVII sajandi majanduslik õitseng, sellele järgnenud seisak, valgustus, haldus- ja majanduskorralduse reformid, Prantsuse revolutsioon, restauratsioon, risorgimento [ärkamisaeg, vabadusliikumine – toim], Itaalia ühendamine ja kapitalismi ülesehitus, belle epoque XX sajandi alguses, maailmasõjad ja nende vahel toimunud fašismi võidukäik ning viimaks Itaalia maailmasõjajärgne ülesehitus.

Kuid Procacci ei tegele nendel perioodidel toimunud sündmuste üleslugemisega, ei keskendu üksikule, vaid tegeleb pigem üldise kindlakstegemisega. „Itaallaste ajalugu“ on ühiskondliku arengu ajalugu, uuritakse Apenniini poolsaarel olnud majandus- ja poliitilisi süsteeme, nende kujunemist ja muutumist. Alustuseks lähtutaksegi laiadest poliitilistest ühikutest ning vaadeldakse nende valitsemisviise, majanduskorraldust ja omavahelisi sidemeid. Veneetsia ja Genova, Piemonte, Lombardia, Napoli, Rooma paavstiriik – kõigi nende piirkondade toimimise kirjeldus ja põhjendused on esitatud lähtuvalt üldistatud küsimustest, mitte ainult sellest, millised olid peamised „jõukuse kasvatamise“ viisid ning kuidas need mõjutasid poliitilisi valikuid või seda, kuidas haldus- ja maksusüsteem osutusid majanduslikule arengule piiranguks, aga ka näiteks seda, kuidas tekkis valitseja legitiimsus. Milline oli valitsemiskord, kui palju see nõudis kokkulepete tegemist eliidi sees, kes oli eliit?

Kui palju erinesid Habsburgide ja Bourbonide reformid, miks mõnel pool XVIII sajandi omandi- ja haldusreformid üldse toimumata jäid, millised muutused olid kvalitatiivsed ja millised vaid tehnilised? Kas maa oli ainult linna toitev sõltlane või oli sellel ka iseseisev majanduslik roll? Kas talupojad olid vabad ja kuidas see mõjutas majanduse toimimist? See tähendab ka, et ei keskenduta niivõrd valitsejate isikutele, kuivõrd ühiskonna laiade kihtide toimimisele. Üksikisikud muidugi ei jää mainimata, Napoleoni puhul juhib ta tähelepanu, kuidas erandlikud isiksused võivad murrangulistel aegadel suurte poliitiliste liikumiste suunda muuta.

Kuid Procacci jälgib igal perioodil mitte ainult neid, kes teevad otsuseid, vaid kõiki sel perioodil ühiskonnas toiminuid – talupoegi, kaupmehi, ülikuid, töölisi, käsitöölisi, intellektuaale, mõnikord kombineeritult rahvas-valitsejaid. Gramsciaanlikult näeb ta tihti intellektuaale kui mingit vahekihti rahva ja eliidi vahel, kirjeldab intellektuaalide rolli nii võimu legitimeerijana, võimaliku sidemena eliidi ja rahva vahel kui ka võimaliku ühiskondliku muudatuse katalüsaatorina, vastavalt sellele, millise kihi huve on intellektuaalid otsustanud esindada. Procacci on tuntud Machiavelli-uurija ning see on muidugi tema intellektuaalide käsitlusele oma pitseri jätnud.

Kõiki sellelaadseid küsimusi süstemaatiliselt analüüsides kirjutabki Procacci haarava loo ühe ühiskonna kujunemisest, raamistatuna Itaalia selle perioodi ajaloo kahte suurde probleemi: miks Itaalia ühendati nii hilja ja miks Itaalias ei ole kunagi olnud revolutsiooni – ei usulist (nagu reformatsioon), ei kodanlikku (Suur Prantsuse revolutsioon), ei sotsialistlikku (Vene revolutsioon). Kuigi need raamküsimused leiavad käsitlemist igas raamatu peatükis, püüan ma edasises väga lühidalt osutada mõnele olulisemale toetuspunktile nendele küsimustele vastamises.

Procaccist lähtuvalt on Itaalia ühendamise küsimuse lihtsaks vastuseks, et võimude tasakaal mitme keskusega Itaalias jäi kuni tööstusrevolutsioonini seesuguseks, et keegi ei suutnud üksinda domineerida – isegi mitte välisjõudude abiga, sest tegelikult suutsid kõikide keskuste eliidid ennast Euroopa poliitikas nii palju kehtestada, et välisjõude ka üksteise vastu välja mängida. Teiselt poolt osutab ta keskaegse majanduse struktuurile. Väliskaubandus enne tööstusühiskonna väljaarenemist tähendas eelkõige kauplemist „ülejäägi“ ja „haruldustega“. Itaalia linnade huvi oli säilitada oma monopol kaubandusväravana teatud piirkondade vahel.

Muidugi leiab Procacci punkte, kus Itaalia ajalugu oleks võinud ka teistesse suundadesse pöörduda. Näiteks võib võtta Veneetsia ja Agnadello lahingu, osutades, et 1509. aasta talurahvaliikumine ei olnud Veneetsiale lojaalne niivõrd „patriootilisest armastusest“ kuivõrd hirmust kohalike lääniisandate ees. Procacci püstitab hüpoteesi, et Veneetsia eliidil oli siis võimalus keskaegne privileegide ja kattuvate võimkondade süsteem ümber korraldada absolutistlikuks riigiks ja see oleks võinud saada Itaalia ühendamise alguspunktiks. Procacci leiab, et konservatiivne valik säilitada Veneetsia ja lääniisandate poliitiline tasakaal osutus muutunud majandusolukorras, kus kaubandusega kogutud rikkused investeeriti järjest enam maismaale, stagnatsiooni põhjuseks.

Revolutsioonide probleemistiku seob Procacci väga tugevalt intellektuaalide valikute küsimusega. Ta osutab, et Itaalia humanism, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni olukorras oli andnud maailmale teaduse alusnõude puhtusest ja erapooletusest ning toonud kaasa kunstide ja teaduste õitsengu, oli sobimatu poliitiliste muudatuste teostamiseks. Procacci juhib tähelepanu, et humanistid olid küll poliitiliselt aktiivsed, kuid nende eelarvamusteta ja iidoliteta kultuur koos laiahaardelise intellektuaalse kogemusega ei suutnud mobiliseerida ühiskonda, kus maailmapildi keskmes oli religioon. Sellises olukorras pidi ühiskonna reformimine toimuma koos kiriku ja usu reformimisega, kuid humanistid ei saanud seda nõuda, kui tahtsid ise intellektuaalselt ausaks jääda.

Teiselt poolt leiab Procacci, et humanistide ideaal oli teadmistel põhinev platonistlik kastiühiskond ja seega religioosset rahvamassi peeti pigem antiikautorite vulgus’eks. Seega: Itaalia ühiskondlik areng ei võimaldanud teravaid muudatusi, kuna intellektuaalne hegemoonia ei saanud pakkuda poliitilisi liidreid masside rahulolematuse vaigistamiseks. Procacci peatub siin ehk tavapärasest pikemalt Savonarola vastuolulisel isikul, kes haaras oma religioosse karismaga kaasa firenzelased, kuid kel samal ajal puudus igasugune valitsemisprogramm ning see tõi kaasa niisama kiire languse. Machivelli, muuhulgas, just Savonarolast inspireerituna, soovis distsipliini eesmärgil kaasata militaarstruktuuridesse religioosseid elemente.

Itaalia neorealistliku filmikunstiga sarnaselt pöörab ka Giuliano Procacci tähelepanu ühiskonna laiade, sh madalamate kihtide elule ja muredele. Pildil kaader Vittorio de Sica 1948. aasta filmist „Jalgrattavargad“.

Kindlasti kujundas Itaalia arengut Prantsuse revolutsioon. Selleks ajaks olid XVIII sajandi reformid juba lõpukorral, jõudmata kõikidesse piirkondadesse, kuid olid mobiliseerinud radikaalselt mõtlevaid inimesi otsima uusi lahendusi. Samal ajal ei olnud „revolutsioon Itaalias“ ja Itaalia ühiskonna kiire areng Prantsusmaa huvides, Procacci näitab veenvalt, et jakobiinide ja anarhistide unitarism ja ekstreemsed uuenduspüüdlused ei olnud ühegi Prantsuse valitsusega, ei termidoorliku ega Napoleoni omaga, kooskõlas. Tsisalpiinide vabariik, kus tehti küll laiaulatuslikke muudatusi, oli rohkem kooskõlas Prantsusmaa huvidega, aga ei rahuldanud laiemate ühiskonnakihtide vajadust suureulatuslike ümberkorralduste järele.

Lisaks tekkisid Kesk- ja Lõuna-Itaalia lihtrahva hulgas vendeelikud prantslastevastased mässud ega olnud ühtegi Itaalia-sisest poliitilist struktuuri, mis oleks majandusmuudatuste eest seisnud. Kuid mobiliseeritud jõud ja intellektuaalne suundumus tõid kaasa olukorra, kus need jõud, mis Prantsusmaal olid kaasa toonud protesti absolutistliku korralduse vastu, mis ei toetanud uut laadi majandust, koondusid lõpuks patriotismi lipu alla. Kui Prantsusmaal oli feodalismi langus toonud kaasa revolutsiooni, siis Itaalias mindi riigi ühendamise teele.

Kolmas järsu muudatuse punkt on olukord pärast Esimest maailmasõda. Procacci kirjeldab aastatel 1919/20 Itaalia olukorda „punase biennaalina“: sõjast tulnud talupojad leidsid eest viletuse, töölised tundsid, et nad saavad veel vähem töötasu – ja kõik olid kriitilised Itaalia senise eliidi käitumise üle Esimeses maailmasõjas, sõjas tehtud strateegilised ja taktikalised vead olid inimestel liiga selgelt meeles. Procacci kinnitab, et just see oli revolutsioonilist muudatust soosiv hetk, kuid siis ei olnud poliitilist jõudu, kes oleks selle ära kasutanud. Kuid ta ei nõustu käsitlusega, mille kohaselt oli Sotsialistliku Partei sisemine lõhestatus olnud põhjuseks, miks ei suudetud üleüldist rahulolematust poliitiliseks võimuks transformeerida, põhjuseks oli pigem poliitiliste lahenduste puudus, eelkõige agraarvaldkonnas.

Daniele Monticelli kirjeldab Procaccit kui „vasakpoolset angažeeritud intellektuaali, mitte erapooletut jutustajat“. See ei ole päris täpne. Procaccil on oma poliitilised sümpaatiad – nii Gramsci kui Machiavelli või siis Togliatti juhitud Itaalia Kommunistlik Partei. Kuid ta suudab ühiskondliku arengu analüüsi hoida oma sümpaatiatest eraldi. Tõepoolest, ta annab hinnanguid, kuid teatud piirides kuulub hinnangulisus ajaloouurimise juurde. Samas, nimetades Aleksander VI „kõige väiksema aupaistega ajalukku läinud paavstiks“, ei jäta Procacci kõrvale Aleksander VI tegutsemist paavstina ja tema otsuste mõju. See on üks kõige tuntumaid kontrollimehhanisme, et hinnata Itaalia ajalookirjutuse erapooletust. Euroopa ajaloos on analoogiliseks kontrollivahendiks suhtumine Lutheri reformidesse. Hoolimata arvamusest, et Sotsialistlik Partei „lasi revolutsiooni käest“ analüüsib ta tema agraarpoliitika puudusi – kui talupojad nõuavad maad, siis ei ole maa natsionaliseerimise sõnum teretulnud või siis osutab, et tegelikult arutleti tõsiselt revolutsiooni üle ainult väikeses ringis.

Kuid Procacci jutustab tõesti Itaalia ajalugu kaasaelamisega itaallastele ja Itaaliale, hoides sellele ühiskonnale pöialt. Selles mõttes on ta täiesti vastandlik Montanellile, kes kirjeldab Itaaliat kui „omaenese ohvrit“ ja kirjeldab itaallasi kui omavahelistele tülidele ja kuulekale allumisele kalduvat rahvast. Procacci itaallased on mitmenäolised, nad on andekad, lootusrikkad, igatsevad anda oma lastele parema tuleviku. Procacci rahvas ei „vea intellektuaale alt“, vaid intellektuaalid ei täida alati oma liidrirolli – ja alati ei ole see ka tingimata võimalik.

Kuigi Procacci oma ajaloolise uurimisviisiga jääb truuks humanistide puhtusele ja erapooletusele, seob tema käsitlus omavahel suuri ühiskondlikke protsesse, selleks on ta kronoloogiast välja valinud tähenduslikud sündmused ja inimesed. Raamatust õhkub ka armastust ja lugupidamist Itaalia ja itaallaste vastu. Selline suhtumine on itaalia kultuuri sisseharjunud enesekriitilisuse juures eriti märkimisväärne nähtus. Ma arvan, et just see austuse ja ülevaatliku erapooletuse segu on kokkuvõttes põhjuseks, miks Procacci on jätkuvalt populaarne.