Intellekti pesu

LEA LARIN

Möödunud nädalal lahvatanud skandaal sellest, et sots Rainer Vakra ülikooli lõputöö on plagiaat, andis ajakirjandusele tänuväärset materjali päevadeks. „Rainer Vakra pani pärast AK-s aru andmist Delfi eest plagama“ ja „PILTUUDIS: Plagiaadiskandaali sattunud Vakra varjab end mändide all“ on vaid mõned näited pealkirjadest. Ma ei tea, miks küll jäeti kasutamata võimalus teha interaktiivne graafik, kuidas täpselt Rainer Vakra Delfi fotograafi eest põgeneb.

Samal nädalal inimõiguste keskuse veebi ilmunud analüüs „Erakondade valimisprogrammid inimõiguste vaates“ uudiskünnist ei ületanud. Kas see tähendab, et inimõigustega on Eestis kõik suurepärases korras? Vaevalt küll. Kuid põgeneva poliitiku jalgade töö andis ilmselt suurema adrenaliinilaksu. See ei tähenda, et teemat käsitlema ei oleks pidanud, plagiaadisüüdistus on tõsine asi ning peale plagiaadi tõkestamise viiside väärib kindlasti ajakirjandusliku tähelepanu valgusvihku nii lõputööde juhendamise kvaliteet kui ka juhendajate ajaline ja rahaline motivatsioon seda tööd teha. Kuid teema lüpsmisega keerati vint üle, sealt edasi on aga vaid samm naeruväärseks muutumiseni.

Piltlikult öeldes käitus ajakirjandus Vakra teemal tehisintellektina, mis ei suuda teemade kaalukusel sisulist vahet teha, järades sama konti aina edasi, kuigi kõik uudisväärtuslik on ammu öeldud ja ülegi korratud. Viitan Skype’i ühe asutaja Jaan Tallinna aastatagustele sõnadele: „Kui arvutil on vaja süsiniku aatomeid, kuid ta ei hooliks inimestest, siis ta mõtleks, et kõige lihtsam on neid saada inimestest. Õhust oleks see pisut raskem.“

Mõistagi on valimiseelne nädal närvesööv aeg poliitikutelegi, pulss püsib kõrgena, eks püüa ise end rüütada väärtustele keskendumise üllasse rüüse, kui tegelikkuses ollakse ikkagi lustlikult populist edasi ja räägitakse muidugi ikka ja jälle rahast, hoides taskus igaks juhuks ja pidevas valmisolekus väikest porinutsakut konkurentide jaoks.

Ning sisendist – keskmise valija näilistest ootustest lähtuva iseseisva mõtlemise võimeta tehisintellektina käituvad poliitikudki. Jah, kindlasti on inimväärne pension oluline teema, kuid kogu sotsiaalsüsteemi kokkuvarisemisest päästmise plaan on ilmselgelt vajalikum. Jah muidugi võiksid riigi põhimaanteed olla neljarajalised, aga selles valguses, et valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) järelduste kohaselt hakkab järgneva kümnendi jooksul sulguma võimaluste aken tagada eesootavateks sajanditeks inimkonnale elamiskõlblik planeet, on hädavajalik tegeleda Põxiti, põlevkivienergeetikast väljumise tegevuskavaga.

Üheksa riigikokku pürgiva erakonna programmis mainitakse sõltuvalt erakonnast terminit „kliimamuutus“ üksnes 0 kuni 4 korda. Tõsi, mõne erakonna programmis on sellest hoolimata põlevkivienergia kägistavast haardest pääsemise plaan olemas, mõnes aga peitub konkreetse termini puudumisest hoolimata tõhus kliimapoliitika. Leidub ka erakond, mille programmis keskkonnahoidu ja kliimaküsimust kordagi ei mainita. Tõelisel tehisintellektil on ümbritsevast kama kaks.

Süsinikuneutraalne majandus ja taastuvenergiale üleminek ei kõla üleliia seksikalt ei ajakirjanduse ega poliitikute jaoks. Kuid ärgem hoidkem neid vakra all.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht