Infoühiskonnast hereetiliselt V

Anto Veldre

Kas Eestis on oht araabia kevade laadseteks sündmusteks? Istmikuga tajutavad muudatused ühiskonnas tulenevad tehnika ja tehnoloogia eksponendina kõrgustesse pürgivast arengust. Utreerides võib öelda, et tänapäeval, vähemasti Euroopas, elame ülearu hästi. Tehnika on muutunud odavaks ning seda jaksab endale lubada isegi naabri koer.1 1950ndatel näiteks oli pealtkuulamistehnika (salamikrofonid ja -kaamerad) jõukohane vaid riikidele ja suurfirmadele. Nüüd ripuvad mikrofon ja kaamera pea iga arvuti küljes ning Ilvese naabrikoera mure taandub põhiliselt suutlikkusele neid standardseid nuhkimisriistu salamisi sisse lülitada. Kui varemalt sai analüüsi sooritada vaid info valdaja, siis nüüd on kogu Internet andmeid ja infot triiki täis. Tarvitseb see vaid alla tirida, aegritta paigutada ning vääristama ja tõlgendama asuda. Tõlgendamise käigus, tõsi, võib paljutki juhtuda: info leviku piiramiseks on eri aegadel nii päid raiutud kui ka sotsioloogia laboreid kinni pandud. Jamad juhtuvad põhiliselt siis, kui analüüsijäreldused erinevad ametlikest. Varem piisas aegrea korrastamiseks tumedates rõivastes meeste külaskäigust. Pärast seda hoidus iga hobu tagasihoidlikult oma latrisse ning, kuidas seda viisakalt öeldagi, tõrksamad lihakehad vajusid Lethesse. Moodsa aja probleemiks on tumedates rõivastes meeste vähesus. Nad ei jõua enam igasse arvutiseeritud kodusse. Ning kui jõuavadki, siis inimeste kadumisest tõuseb Interneti vahendusel suur kisa. Hereetikuid on palju saanud. Siit jõuame sujuvalt demokraatia teema juurde. Milline peaks olema ideaalne riik? Kuidas peaksid riigialamad saama oma arvamust öelda ning kuidas võetakse otsuste tegemisel ja ametlike aegridade moodustamisel arvesse nende häält? Kas oleks võimalik ka säärane riik, kus aegridade (tumedakaabulisi) korrektoreid ei vajatagi?

Klassikalise demokraatia lättena sobib viidata Kreekale. Pärast seda, kui orjad, naised ja lapsed kenasti kõrvale jäeti, mahtusid täiskasvanud mehed tõesti linnaväljakule ära ning saidki ühes või teises küsimuses esijäset tõsta. Antiikaja kohta päris talutava täpsusega oli võimalik jah/ei vastused ka kokku lugeda. Arvestatavat proteesitööstust veel ei eksisteerinud.

Klassikalise demokraatia esimese probleemina, nimelt hääletustehnoloogia ebatäiuslikkuse tõttu, jäid kõrvale kõik lahtised küsimused, säärased, millele oleks näiteks tahtnud vastata „võib-olla” või „0,75”. Klassikalise demokraatia teiseks probleemiks on osalejate hulga halb skaleeruvus. Antiikajal puudus tehnoloogia näiteks 100 000 inimese arvamuse kokkulugemiseks. Linnaväljak pikendati antiikajal 6000 osaliseni, kuid väsinud arveametnikud teevad siis rehkendamisel üha rohkem vigu ning pole raske mõista, miks väljaku kaugematesse nurkadesse ilmuvad juba ka kunstkäed.

Esindusdemokraatia kui nähtus taandub kõige puhtamal kujul tehnoloogia puudumisele ning vajadusele riigi pidevust säilitada. Riigi kaugemas nurgas elav talumees ei saa oma sigu nädalaks omapead jätta, et pealinna hääletama matkata, samuti ei saa oma kahurit maha jätta piiri valvav sõjamees. Juhul kui eksisteerikski nii suur ruum või väljak, kuhu riigi kõik elanikud arvamuse ärakuulamiseks kokku koguda, tähendaks see ühtlasi ka majanduse kollapsit ja riigi hukku. Nii oli see kuni tänapäevani.

Küberruumi tekkega on otsedemokraatiale kasvanud tiivad. Interneti näol on olemas tehnoloogia, mis võimaldab tuhandetel ja miljonitel ühe kõrvalreaalsusena koonduda etteantud ruumipunkti ning avaldada oma arvamust. MoloVihu like-nupp on selle tehnoloogia suurepärane näide. Teine ilmamurdev tehnoloogia on Eesti ID-kaart, millega saab kohtumispunkti ilmunud isikud tuvastada 100% kindlusega. Kaugligipääs pluss kaugautentimine on seega võtmetehnoloogiad loomaks suvalise suurusega hääletussaale.

Keegi ei tea täpselt, kuidas säärane tehnovahenditega realiseeritud otsedemokraatia välja näeb, kuid üks on selge – riigina on Eesti sellele küütlevale eesmärgile lähemal kui kes tahes teine. Paar pisikest seadusemuudatust, paar miljonit virtuaalse IT-väljaku poleerimiseks ning juba aasta pärast võiksime toime panna e-variandi Šveitsi refendumist. Mõned aastad hiljem saaksime ID-kaardiga hääletada söögi alla ja söögi peale ning täiuslik otsedemokraatia olekski sündinud. Kuid …

Esimene mure: mis saab väljaõppinud poliitbroileritest? Seisuslikust vahekihist, kes paikneb rahva ja reaalse võimu vahel ning kes oma sõnul esindabki rahva Tõelist Tahet? Vahekihi äralangemine mõjuks kui Stockholmi jäämüüjate kadumine,2 kuid olulise erinevusena jäämüüjatest vaevalt nad võitluseta alla annaksid – murumängudes omandatud karastus teeb neist keerulised vaenlased.

Teine mure: kuidas ikkagi panna küsimust hääletusele viisil, mis hääletustulemust juba ette ei mõjutaks (nn mõõteinstrumendi paradoks)? Eelmisel nädalal Tallinnas toimunud eetika- ja privaatsuskonverentsil3 tõi prof Matthias Kaiser suurepärase näite. Postulaadile „majanduskasv olgu meie prioriteet, isegi kui see mõjutab keskkonda” jagunesid vastused 53% – jah, 39% – ei. Ent kui formuleerida postulaat äraspidi „looduskaitse olgu prioriteet, isegi kui see pidurdab majanduskasvu”, siis jagunevad vastused 74% – jah, 19% – ei. Lugejad on võimelised netist iseseisvalt leidma küsimused, mis viisid meid Euroopa Liitu ja tõid meile „tasuta” transpordi.

Kui inimest pisut hirmutada statistidega, kel nimeks terrorist, pedofiil, kulak ja rahva­vaenlane, hakkab ta otsustamisel ning hääletamisel käituma teistmoodi. Kas te soovite, et turvalisema elukeskkonna huvides tapaksime terroristid ning teie laste parema tuleviku nimel kastreeriksime pedofiilid? Teil pole ju midagi selle vastu, et kulakud ja rahvavaenlased saadetakse Siberisse? Tehnoloogiaks on mitte üksnes arvutid ja sadamakraanad, vaid ka meemidega manipuleerimine ning NLP. Interneti abiga on inimesed ühtäkki avastanud, et riigivõim ja reklaamifirmad on nupuvõtteid kasutanud juba aastaid. Kas on väga nadi tunne? Peaaegu nõnda nadi, et juba tahaksimegi otsedemokraatiat?

Suurima vingerpussi otsedemokraatia küsimuses mängib alalhoiuinstinkt. Äkki läheb midagi viltu? Äkki tulevad massirahutused (ja seda just nüüd, kui mul majalaenu maksmine käsil ja kaks last läksid kooli)? Sestap on otsedemokraatia kõrvale tekkinud täiesti praktilised vahevariandid. Üks neist on Piraadipartei poolt pruugitav liquid democracy, kus igal inimesel demokraatia algosakeste vetena on võimalik voolata kui tahes keeruliste küsimuste juurde (parafraas: Lao-Zi, Daodejing, VIII). Pole vist midagi üllatavat faktis, et vähemasti Saksamaal tarvitavad piraadid konsensusele jõudmiseks tarkvara.4,5 Eesti kohalikke piraate on piisavalt vähe, et nad veel mahuvad ühte ruumi, kuid avalik veebi- ja diskussioonisait on neil olemas sellegipoolest.6

Vedelikdemokraatia edasiseks lahtiseletuseks on delegeeritud demokraatia. Valija annab oma hääle ajutiseks kasutamiseks delegaadile, ent ei edasta seda rahvaesindajale lõplikult ja tagasivõetamatult.7 Delegeeritud demokraatias on selged ja sirged mehhanismid delegaadi tagasikutsumiseks igal ajal ja igast asendist. Lõpuks, iga kell on võimalik otsedemokraatiasse tagasi laskuda, istudes oma delegaadi kõrvale ja öeldes: see on liiga tähtis küsimus, siinkohal delegaat on vait ja räägib valija ise.

Üks varasem hereetik selgitab: „Demokraatlik ehk inimlik loomade eluprintsiip on vedel ja püdel masside tahte voolavus ja selles ei tohi mingil juhul tekkida autokraatlike klimpe, hälbeid, sest demokraatia tähendab rahvuskehandi ainevahetuse ja vereringluse tervist ja elujõudu, mis on võrdeline selles valitseva üldise õiglusega. Veri kui organ peab olema ühtlaselt vedel, mitte klimbiline või lubjastunud.”8

Mõneski mõttes värskendav on lugeda poneroloogilist esseistikat aastast 19409 või küberpungi manifesti aastast 199710 ning võrrelda, kui mitu ideed tollal väljapakututest on tänapäevani akuutsed.

Ma tõesti ei tea, kas Internetti võib nimetada eestlaste kolmandaks rahvuslikuks ärkamiseks, kuid sinnapoole kisub. Eestlase silmad on välismaakeelses keeleruumis kooserdades avanenud, 20 aasta jooksul on pähe tuubitud kõik netis saadaval olevad vabaduse ja võrdsuse teooriad. Kuni elu oli hea ja laenu sai, hoiti see salainfo enda teada, kuid ACTA emavale tõttu pillikeel katkes. Uje ja tõre eestlane ei ole enam nõus vanal moel jätkama, vaid materialiseerib mittejätkamise sundmõtet rehepapi kavaluse ja saksa täpsusega. Pole kindel, kas rahvakogu11 abiventiilina ongi enam piisav. Samas, tahetud pole ju tegelikult muud kui vaid pisut lugupidamist …

Kui eelmised revolutsioonid üritasid ümber jagada varandusi, siis seekordne sihib infot, selle jaotamise ja levitamise viise. Eesti pärismure – eliidi toretegude mõistmine – sattus juhtumisi õigele ajale, astendamaks maailmas akuutseks muutunud palju üldisemate kaalutlustega:
* totaalne sõnavabadus,
* saladuste kaotamine,
* koopiaõiguse ulatuslik reform,
* üksikisiku kaitse institutsioonide eest.

Võrguintellektuaalide tagatubades on võrgustumise võimalikke tagajärgi ning Internetipartei võimalikkust arutatud juba 1990ndatest. Huvitaval kombel aga on Eestil seni õnnestunud läbi ajada ilma kaitsva organisatsioonita, mis abistaks väetit üksikisikut kaelamurdva tehnoloogiamineku tingimustes. Kas peaks sellest järeldama, et Sirje Kingsepp, Olev Hannula ja Enno Tammer ongi seni ainsad infoühiskonna hammasrataste vahele jäänud isikud?

USAs võib infoühiskonna rataste vahele jäänud pisikene inimene pugeda Electronic Frontier Foundationi (EFF)12 kaitsva tiiva alla. Islandil uurib moodsat ühiskonda ning talutab kättpidi sealset rahvuskogu International Modern Media Institute (IMMI)13. Saksamaal asutati juba 1984. aastal InformatikerInnen für Frieden und gesellschaftliche Verantwortung (FifF)14, kes propageerib arvutustehnika kasutamist rahuarmastaval ja sotsiaalselt vastutustundlikul viisil. Näiteks ei armasta FIfF üldse Apple’i ja Samsungi mobiiltelefone, mida koostatakse Hiinas lapstööjõu abil …

Paradoksaalsel kombel on Eestis loodud küll elitaarsete arvutikasutajate klubisid (Unixi Pruukijate Selts), meil on apoliitiline MTÜ Eesti Internetikogukond15 ning juba mainitud Piraadipartei, kuid jääkeldrist väljaspool pole kedagi, kes võtaks täieliku (või veel enam: poliitilise) vastutuse infoühiskonna kui terviku arengu eest Eestis. Näha saab, kas kogukond väljub justiitsministeeriumi tagatoast blasfeemiaseadust arutamast üldse endisena.

Vastasutatud Islandi Piraadipartei sai kõigest kuu aega pärast moodustamist, veel enne kui nad end üldse reklaamida jõudsid, gallupil 2,5% toetuse osaliseks (@birgittaj säuts 4. jaanuarist 2013). Telesaates „Foorum” 21. novembril 201116 püstitati ETV ekraanile küsimus „Kas internetipõhine ideede platvorm parandab poliitika kvaliteeti?”. ETV teatavasti pole häkkerite lemmikprogramm, kuid telefonihääletus andis veendumuse, et kui Internetipartei praegu tuleks, siis saaks see kindlasti üle 10% häältest.

Tasakaalustav paradoks seisneb selles, et meie häkkerid ja itimehed kindlasti ei soovi oma mugavast pöördtoolist tõusta ega alanduda vahelduseks näiteks Tallinna linnavolikogu eriilmeliste jõududega võidu kaagutama. See lihtsalt ei oleks kooskõlas itimehe arusaamisega eetikast ja töötegemisest. Näis, mida toovad rahvakogu tulemused. Kui valimiskünnis peaks kaduma, on Internetiparteil lootust ehk järgmistel riigikogu valimistel. Praegu ei tea keegi, kas revolutsiooniline situatsioon on tolleks ajaks veel säilinud.

Enim tuleb karta kellegi poolt kasvuhoones sigitatud ja geneetiliselt modifitseeritud rohujuurt, mille eesmärk on saada kevadeks tänavatele paisatud.

1   http://en.wikipedia.org/wiki/On_the_Internet,_nobody_knows_you’re_a_dog
2   http://peeterpaul.motskula.net/2012/02/08/rick-falkvinge-keegi-ei-noudnud-kulmikumaksu/
3   http://www.eetika.ee/1174448
4   http://wiki.piratenpartei.de/Liquid_Democracy
5   http://liquidfeedback.org/
6   http://piraadipartei.ee/
7   http://en.wikipedia.org/wiki/Delegative_democracy
8   http://www.vaimumaailm.ee/viewtopic.php?t=620111
9   http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1510
10   http://www.ecn.org/settorecyb/txt/cybermanifest.html
11   www.rahvakogu.ee
12   https://www.eff.org/
13   https://immi.is/
14   http://www.fiff.de/ (vt Publikationen)
15   http://kogukond.org/
16   http://etv.err.ee/index.php?05593137&video=5633

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht