Infoühiskonnast hereetiliselt IV

Anto Veldre

Infoühiskonda eksponeeritakse vahel kui ühiskonnakorrast sõltumatut, tehnilise iseloomuga pealisehitist, kuid kas see ikka on nii? Ehk on infoühiskond hoopis kapitalismile järgnev iseseisev formatsioon, mis muudab inimühiskonna ülesehitust täiel määral? Reaalsus vs. virtuaalsus „Vanasti” oli selge veelahe reaalsuse ja virtuaalsuse vahel. Reaalsus oli miski, milles me vahetult viibisime ja mida me (hm, kollektiivselt) kogesime, virtuaalsus seevastu pidi olema arvutis konstrueeritud, midagi kunstlikku. Üha võimsamad arvutid on sellise klantspildi sassi löönud. „Second Life’i”-nimelises mängus tekkida jõudnud Eesti saatkond on praeguseks juba kinni pandud. Noored, kes ei ole kunagi kohtunud, harrastavad jututubades video ja teksti vahendusel küberseksi ning kui otse küsima minna, väidavad, et nende orgasm ei ole sugugi madalama kvaliteediga. Piisavalt keeruline digisüsteem petab aju ära ning arvutimäng, kus su alaealine poeg päevad otsa töllerdab, on nii keerukas ja värviline, et seda võib tajuda ühe kütmist mittevajava lisaruumina sinu korteris. Nüüd on tekkimas reaalsuste skisma. Minu reaalsus näiteks moodustub reaalsest reaalsusest, kus paikneb minu lihakeha ning millele lisandub pisut blogisid ja Twitteri virtuaalreaalsust. Sotsiaalseid kunstkeskkondi (FB, Instagram, Tumblr, Rate ...) on loodud liiga palju, et üks pisike inimaju suudaks neid kõiki korraga järgida, saati siis neist igaühes täisväärtuslikult osaleda. Paratamatult tuleb teha valik. Enam ei ole üht katkematut reaalsust, igaühel on isiklik ja isikupärane kimp osareaalsusi.

Kuid virtuaalsus, see tabamatu miski, mis on läbinisti „liba-”? Kõige nõmedam ongi asjaolu, et virtuaalsus ei ole enam reaalsusest eristatav. Ta on pelgalt üks osa reaalsustest – arvutiga genereeritud lapsporno viib kohtupinki sama edukalt nagu ehtne.

Tõeline manipulatsioon algab sealtmaalt, kus usaldusnõuded reaalsusele puuduvad, ning seetõttu saab iga Amigo turvamees võltsida peksuvideote linte täpselt nii palju, kui süda lustib. Täiesti ilmselt ei olnud Pentagoni seinas reisilennuki suurust auku ning Maailma Kaubanduskeskuse hoone kokkukukkumiseks puudus mis tahes asjalik põhjus. Paraku: nimetatud libareaalsuse omanikul jagub endiselt raha võltsmeemi haldamiseks, mistõttu lihtinimesel on lootusetu sellega võidelda. Sest moodne maailm keskendub kahe jõu – info ja raha – ümber ning need kaks koos tagavad Tõelise VõimuTM.

Reaalsuse tagamise tehnoloogiad

Tänapäeval ei ole ühiskonnale kõige ohtlikumaks mitte enam häälteostmise ja ajupesemise poliittehnoloogiad, vaid pigem reaalsuse ja selle peegelduste võltsimised. Näiteks, kuidas kajastada Afganistani sõda – kas ausalt või hillitsetult? Digitaalsetes süsteemides on reaalsuse võltsimist (muutmist, mahavaikimist) küllaltki lihtne toime panna, kuna töötatakse mitte materiaalsete esemetega, vaid bitiseisunditega (arvutiseadme mälu).

Klassikaliseks näiteks on Stalini-aegsed fotovõltsingud (Google: Stalin doctored photos). Erinevalt pabervõltsingust on digivõltsinguga vahelejäämise oht siiski oluliselt suurem, kuivõrd netis saab materjale omavahel võrrelda ning võltsija tavaliselt ei suuda kõiki keerukaid asjaolusid arvesse võtta.

Infoühiskonnas tekib vajadus populariseerida tehnoloogiaid, mis suuremal või vähemal määral välistavad reaalsuse võltsimise või siis muudavad selle oluliselt raskemaks. Näiteks:
– kellaaja sünkroniseerimine IT-süsteemides,
– ajas muutuv vesimärk videopildil,
– kontrolljälje aheldamine koos vahetulemuse lehes trükkimisega (mida SK teeb),
– verifitseeritud disain (mida meie isikutunnistus hädasti vajab),
– personaalsed isiklikud agendid (programmid, riistvara), mis ei kuuletu võõrale tahtele,
– õigus digitaalsele enesekaitsele (ruumi salvestusele mobiilse isiku ümber).

Kas infoühiskonnas peaks kehtestama mingi kõlblusreegli pidurdamaks reaalsuse tahtlikku võltsimist? Kui tõsiselt peaksime võtma e-ühiskonna poliitikat1 esitatuna erakonnalt, kes politseisse valeavaldust tehes võltsib reaalsust viisil, mis blokeerib MTÜ meeleavalduse korraldamise?

Enesekaitse riistvara

Tänan tarku inimesi, kes juhtisid mu tähelepanu vana testamendiga seotud kahele iseärasusele. Esiteks: Jumal ise ei valeta kunagi. Seevastu Jumal ei keela inimestel omavahel valetada, ainsaks erandiks on kaheksas käsk, mis ütleb, et oma ligimese vastu ei tohi sa valetunnistust anda. Sõna „ligimene” ei ole ülearu täpselt defineeritud, nii et vaenlane usutavasti ei mahu selle kaitsva sõna varju.

Raha ja sõpradeta inimene on rünnaku ees suhteliselt kaitsetu. Liiklusõnnetuse tõlgendamine sõltub sageli vaid tühistest detailidest ja heast juristist. Pikka aega kasutasid ajakirjanikud surmaga lõppenud liiklusõnnetuste puhul eufemismi „auto kaldus vastassuunavööndisse” ning alles 2012. a detsembris saime näha illusioone hajutavat rekkavideot „Möödasõit Dimitrise stiilis”2. Veokijuhid on oma kaameratega salvestanud ka politseivägivalda. Räägitakse, et Venemaal ilma pardakaamerata enam sõita ei saagi – avariide lavastamine olevat sedavõrd sagenenud.

Hiljuti kuulsime ka maniakist, kes naudib avariide põhjustamist3. Keegi Viktor sõidab oma autoga kohtadesse, kus juhid tavaliselt liikluseeskirja rikuvad. Kuna Viktoril on spetsiifiline kogemus ja pardakaamera, jäävad teised juhid alati süüdi. Viktori näite järgi: isikul, kes astub konflikti ettevalmistatult, on oma „reaalsuse” tõestamiseks oluliselt suuremad šansid. Ka on alati soovitatav salvestada oma MSNi vestlused ja pidada õuel nelja kaamerat, juhuks kui politseist abi ei saa ja kodanikul endal tuleb pätid Facebooki vahendusel kinni püüda.

Ju hakkab kätte jõudma aeg, kus iga inimene peaks kaasas kandma salvestusseadmeid (mikrofon, GPS, kiivrikaamera, autokaamera) – need ei maksa enam kuigi palju ja vaidluse tekkimisel on alati võimalik tõestada, mis tegelikult juhtus.

Rutkowska printsiip

Joanna Rutkowska on oma blogis4 selgitanud, miks identiteedivargused üldse saavad toimuda. Asi on praeguste operatsioonisüsteemide (Windows, MacOS, Linux) disainis. Nimelt pole neisse sisse kirjutatud kasutaja kaitset süsteemi eest. Arvutil (selle tarkvaral) on Rutkowska printsiibi kohaselt alati võimalus kasutajat petta ning tema käest üle võtta ekraan, klaviatuur ja hiir. Sisuliselt on tegemist libareaalsusega, kus saab ekraanile manada Paavo Pihelga stiilis vale pildi või klaviatuurilt ja hiirelt sisestada kõike seda, mida kasutaja ise pole sisestanud.

Küsimus on nüüd selles, et kellel on kontroll arvutite operatsioonisüsteemi üle ning kas ja kuidas tahab omanik oma võimu realiseerida. Tootjafirmal on säärane kontroll kindlasti olemas, kuid mitmed ühiskondlikud ja eetilised piirangud takistavad tal üleolekut realiseerimast. Kui aga toode on ebakvaliteetne ja turvamata, juhtub, et kontrolli võtavad endale hoopis häkkerid ja eriteenistused. Mõningase ajakuluga saab iga turvamata arvuti üle võtta (kõiki korraga siiski vahest mitte).

Tuleb väga täpselt mõista, et arvutit saabki usaldada vaid teatud määrani. Kahjuks ei ole Eesti Vabariigil raha, et nullist välja töötada uus ja turvaline operatsioonisüsteem – selline, kus puuduks programmeerimispraak ning kuhu eraisiku kaitse arvuti eest oleks juba algselt sisse kirjutatud. Tegemist on kohutavalt keerulise ülesandega, mille lahendamiseks kulub hindamisi 10–15 aastat ja palju miljoneid dollareid.

Tahaksin siiski rõõmustada ka e-hääletuse vastalist Keskerakonda: nii nagu moosipurgile jäävad varga sõrmejäljed, nii tuleks e-valimispettus digitaalsete jälgede tõttu välja oluliselt kiiremini kui mahhinatsioonid valimiskasti kaantega. Rutkowska printsiip pole põhjus internetipankade sulgemiseks ega arvutite kõrvaldamiseks riigisektorist – see võimaldab vaid riski õigesti hinnata.

Konkureerivad semantikad

Sama sündmuse kaks erinevat kirjeldust on vana ja tuntud paradoks, millega varem puutusid kokku põhiliselt tunnistusi võtvad politseinikud.

Inimaju on pisike ning piiratud, ta suudab korraga ära süüa vaid pisikese killu uut infot. Lisaks toimib nn esimese mainimise efekt – kuuldu-nähtu liigitub ajus just nende meemide külge, millega teda esmamainimisel seostati. Aju töös puudub tasakaalukus ja õiglus, aju vaid liigitab uusi meeme varem tuntud meemide abil.

Klassikaline lugu räägib jooksuvõistlusest, kus jooksja A jäi eelviimaseks ning jooksja B tuli hinnatavale teisele kohale. Tegelikult A muidugi võitis jooksu, kuid sõnu hoolikalt valides jäetakse mulje vastupidisest. Spin-doktorid ja psy-operaatorid on inimtaju iseärasusi hoolikalt uurinud ning piisava raha eest suudavad nad maksejõulisele kliendile konstrueerida mis tahes sobiva meemi. Siia valdkonda kuuluvad ka reklaamid „X instituut on tõestanud, et ese on 87% parem” ning väited, et „me peame ELiga liituma, et sealsele rahale küüsi taha saada”.

Eesti ajaloost on teada 1940. aasta sündmused, kus ühe versiooni kohaselt toimus vabastamine ning teise versiooni kohaselt okupatsioon. Wikileaks on vaatepunktist olenevalt kas maailma vabastaja räpastest valitsustest või hoopis terroristide kamp, kes tuleks kas või vägistamissüüdistustega areenilt kõrvaldada. Kuulsa helikopterivideo lekitanud Bradley Manning5 on ühes reaalsuses kangelane, keda paha USA looma kombel puuris peab ja piinab, teises reaalsuses aga jälk riigireetur. Rahva­vaenlastest, kulakutest ja pedofiilidest, kes sildi saamise hetkest kaotavad kõik oma inimõigused, siinkohal rääkida ei jõua. Lähis-Ida uudistes on sildistamine ja meemidega mängimine läinud niikaugele, et head inimesed mõlemal poolel on loonud tagasitõlkesõnastiku6.

Infoühiskonna suurim paradoks seisneb asjaolus, et kesk infoküllust on objektiivse tõeni jõudmine üha keerulisem. Just siis, kui meediamängu seis hakkab võrdsustuma, laseb keegi käibesse võlumeemi nimega „kellegi isa enesetapukatse”.

Droonid ja ülekuulamistehnika

Filmis „Minority Report – kolmas otsus” (2002) oli meeldejääv stseen, kus robotämblikud kontrollisid haarangul iga kahtlase isiku vikerkesta. USA on oma drooniarmeega jõudnud umbes samale arenguastmele. Põhimõtteliselt on võimalik juhtida droon suvalisse riiki ning seal tappa mõni isik, kelle nägu USA valitsusele ei meeldi. Seejuures tapetakse sageli küll ka süütuid elanikke, hindamisi on USA alates 2004. aastast tapanimekirja alusel droonidega eksekuteerinud juba ligikaudu 2500 inimest8. Tehniliselt ei takista miski ka Eesti elanikke drooniga tapmast – piirajaks on vaid tavad ja kujuteldav punane joon.

Daniel Suarez oma teoses „Vabadus” („Freedom”) kirjeldab ülekuulamist9, kus mafioosole pannakse kontaktid külge, esitatakse talle küsimusi ning vastused skaneeritakse otse ajust. Poole tunniga oli ülekuulamine sooritatud, kasutamata selleks tänapäevast waterboarding’u nimelist piinamisvõtet. Tegelikkuses asjad veel nii lihtsalt ei käi, kuid näiteks pangakaardi PIN-koodi otse ajust lugemisel on saavutatud teatavat edu10.

Need kaks näidet osutavad, et infotehnoloogia koos mõne muu kõrgtehnoloogiaga moodustab ettearvamatu segu, mis valedesse kätesse sattudes võib muuta ühiskonnakorraldust meie planeedil totaalselt.

Ühe konspiratsiooniteooria kohaselt tajuti USAs vastavat ohtu juba 1990ndate keskel ning 9/11 koos järgnenud demokraatiapiirangutega ongi vaid katse äralibisevat kontrolli riigile tagasi võita. Kas just nii, kuid ka meie pisike riik ei tohiks tehnoloogiast tulenevat muudatussurvet ignoreerida.

Riikluse areng

Eelnenud sajanditel ei olnud lihtinimesel võimalik oma riigivõimu kohta põhjendatud seisukohta võtta. Riigi pidamine oli salatehnoloogia ning saladused püsisid kindlalt kuninga tagatoas. Fakte sisaldavad raamatud olid kallid, analüüsivõime tuli üksnes koos seisuse ja kalli haridusega.

Tehnoloogia areng ning eriti internet on seda olukorda muutnud. Ka põhiharidusega inimene on võimeline internetis ringi kolistades leidma riigivõimu kohta igasuguseid „fakte”. Mis parata, ka meie ajalugu on keeruline, väärtuste ja olude vahel on võim puhuti teinud keerulisi kompromisse.

Kuid nüüd tuleb mees metsast, lööb letti internetist leitud info ja ütleb, tead, Päts toimis valesti. Kriitikat on nii eelmise kui praeguse valitsuse kohta, sealhulgas põhjendatud kriitikat. Mängureeglid on muutunud. Riigi pidamine ei ole enam salateadus. Kõik seni tehtud vead (olgu need siis linnakantselei või politseinike omad) kuhjuvad internetis ning on oht, et ühel hetkel esitatakse need võimule koondtabelina.

Teisisõnu: tänu info vabale levikule on võimule esitatavad ootused just eetika ja läbipaistvuse osas väga järsult kasvanud. Inimene näeb, et oma raha Eestil enam pole, sõjaväe asemel võiks sisse osta šveitsi kaardiväelasi. Maksu võetakse, kuid selle eest ei saa isegi mitte korralikku haiglaravi, teed on augulised. Järeldust pole raske teha: keegi on süüdi.

Samal ajal on riik jätkanud kuningakoja moodi käitumist. Kann hakkas üle ääre ajama veebruaris 2012, kui välismaalt saadud juhise kohaselt üritati kavaluse ja petuga ACTAt juurutada. Eitamisel ja vassimistaktikal ei ole aga internetiajastul enam väga mõtet, kuna dokumendid ja sõnavõtud on internetis kättesaadavad igaühele.

Kas internet võib kuidagi muuta demokraatia olemust ning kas Eestis on oht araabia kevade taoliseks sündmuseks, sellest juba järgmisel kohtumisel.

1   http://www.reform.ee/UserFiles/Valitsusliit-I.pdf
2   http://www.reporter.ee/2012/11/30/latlane-pohjustas-ussisool-raske-liiklusonnetuse/
3   http://www.reporter.ee/2012/12/14/tallinnas-tegutseb-maniakk-kellele-pakub-lusti-avariide-põhjustamine/
4   http://theinvisiblethings.blogspot.com/2011/04/why-us-password-revolution-wont-work.html
5   http://en.wikipedia.org/wiki/Bradley_Manning
6   http://www.debatthuset.com/forums/showthread.php?t=13723
7   http://www.aviperry.org/1/post/2008/01/post-title-click-and-type-to-edit4.html
8   http://www.thebureauinvestigates.com/2012/01/11/obama-2012-strikes/
9   http://www.faz.net/aktuell/feuilleton/medien/english-version-understanding-the-daemon-1621404.html
10   http://techcrunch.com/2012/08/27/brain-hacking-scientists-extract-personal-secrets-with-commercial-hardware/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht