In memoriam: Leonid Stolovitš

Peeter Olesk

Leonid Stolovitš 22. VII 1929 Leningrad – 4. XI 2013 Tartu

Tänavu augustis tabas Tartu ülikooli kauast filosoofiaprofessorit Leonid Stolovitšit ulatuslik infarkt, millele 4. novembril ei pidanud tema säilinud tervis enam vastu. Meie viimased kohtumised temaga olid nukrad, sest need toimusid ülikooli aula ees siis, kui tuli täita kurba kohust ja saata mõni slavist igavikku. Niisugustel puhkudel surutakse vaikselt kätt ning jäetakse meelde, kes olid kohal. Meie varasemad kohtumised olid harvad ja väga põgusad. Professor Stolovitš ei aasinud tänavanurgal nagu tsiviilõiguse asjatundja ja latinist professor Elmar Ilus, ei istunud kohvikus nagu akadeemik Paul Ariste ega töötanud kirjandusmuuseumi keldris nagu professor Juhan Peegel. Ta kummardas tervituseks pea kuidagi alandlikult, tehes seda alati esimesena. Eemalseisjal on väga raske kujutleda teda elamas lahtiste purjede all, uks alati pärani, peremees väljaspool läve sisse kutsumas ja süüa pakkumas.
Vaino Väljas või Aksel Tamm peaksid mäletama, kes nende eakaaslastest pani vanuse poolest samasse põlvkonda kuulunud Leonid Stolovitšile hüüdnimeks Lauapoeg (стол – laud, вич – isanimele viitav sufiks). Sellest ei kujunenud üleajalist hellitussõna nagu meieaegsetel (üliõpilased aastatel 1972–1977) Bezzubtšik dotsent Valeri Bezzubovile (1929–1991). Lauapoeg jäi eestlastest põlvkonnakaaslaste sisse – või süstis selle sinna Paul Ariste, kellele meeldis nimedega mängida ja kes ei häbenenud nimetada mordvalasi lõustlasteks. Nüüd on juba hilja küsida, mida arvas oma perekonnanime tõlkimisest professor Stolovitš ise ja kas ta oli kuulnud ka ennast halvustavat nime Naumovitš. Mõnevõrra on suhtumisest juutidesse Eestis juttu tema mälestusraamatus „Kohtumised elu radadel” (Tallinn, 2006), kuid see on väga ettevaatlikult kirjutatud teos, mis on valminud väljaspool dialoogi, üksi olles. Kriitiline partner oleks pannud Leonid Stolovitši mitut kirjeldatud episoodi ja inimest tõlgendama hoopis teisiti. Kui me oleksime võtnud temaga aja maha, oleksid nood mälestused võinud olla meie vestluste üheks lähtepunktiks. Ent lähtepunktiks oleks võinud võtta ka meie põlvkonna hariduse esteetikas ehk iluõpetuses.
1970. aastate eestikeelsetele filoloogidele ei õpetatud kateedrist (tähenduses: lektori kõnepult) mingit ilu distsiplinaarses mõttes. Ilu on käesolevas meeleliselt tajutav täiuslikkus nii fragmendina (nt Aphrodite, Pirita kloostri varemed) kui ka ansamblina (nt Kadriorg, „Väike öömuusika”). Selline täiuslikkus tekib Arvo Valtoni kunagise arvamuse järgi siis, kui Jumala tahe ja inimliku looja suutlikkus saavad olemise Möbiuse lehel kokku ühes ja samas punktis ega möödu teineteisest. Niisuguse lähenemise korral on ilu määratletud õnneliku juhusena ajas, sest ilu on ajalooline, kuna seda ei sünni rohkem kui loojale lubatud hetkede jooksul. Ajalooline ilu on aga alati paratamatult ka morfoloogiline juba nende vahendite poolest, mis on inimlikul loojal üldse kasutada. Usun küll, et tollases Tallinna polütehnilises instituudis, kunstiinstituudis ja konservatooriumis said üliõpilased oma peamise iluhariduse neilt õppejõududelt, kes õpetasid vormi valdamist, seega erialaõppejõududelt, mitte aga „esteetikutelt”, kes paremal juhul toimisid nagu muhvid kunsti tõelise sünni ja kaubalis-rahaliste suhete diktatuuri poliitilise propaganda vahel. Vorm mitte kui Petrarca sonett, vaid kui ambivalentne moodul näiteks eesti rahvaviiside ja miksolüüdia helilaadi vahel.
Ilu täiuslikkust ei saa minu meelest õpetada väljaspool kunsti vahetut kogemist selles ajaloos, mille kaudu kunst on meile antud. Meiesuguste teadmised ajaloost olid aga anarhilised (mitte nihilistlikud!) ja neil puudus vähegi arusaadav distsiplinaarne vektor. Säärase vektori oleks võinud anda kas olemiseõpetus ehk ontoloogia või üldajalugu, kuid ainena ei õpetatud filoloogidele toona kumbagi. Meie iluõpetus algas dotsent Jaak Põldmäe (1942–1979) loetud sissejuhatusest kirjandusteadusesse, mille raskuspunkt langes luulekunsti morfoloogiale. Tema iluõpetus kõrgemalt vaatekohalt rajanes Leningradis töötanud professor Moissei Kagani (1921–2006) „Loengutel marksistlik-leninlikust esteetikast”, mille esmatrükki aastaist 1963–1966 ta hoolega konspekteeris ja kommenteeris. Kagan oli süstemaatik, kes mõistis, et iluõpetust võib rajada aksioomidele, kuid ei tohi rajada dogmadele, ja kui ilu lihtsalt ümber jutustada, siis ei ole see teadus. Eestis pooldas kaganlikku esteetikat pedagoogika teadusliku uurimise instituudis töötanud Kalju Leht (1926–2008), kelle põhiaksioomiks oli, et kunst, üldse loov tegevus on ennekõike mäng. Nigol Andresen Kagani ei vajanud, tema esteetika põhjaks olid noor Karl Marx, noor Otto Wille Kuusinen, György Lukács ja Ernst Fischer. Juri Lotman oli esmajoones kirjandusloolane, kes kujunes täiendavalt morfoloogiks. Filosoofidest kõige ajaloolaslikum oli esteetika vallas vahest noor Ülo Matjus oma tollaste väga tihedate artiklitega ja kes siis tegeles teistest rohkem olemisega.
Kuhu oleks selles deltas paigutunud Leonid Stolovitš? Arvatavasti nende teisitimõtlejate hulka, kelle jaoks, kui Tuglast ümber ütelda, on raamatud tihedamad kui elu, sest kunst on tegelikkusest alati parem. Nõnda mõeldes on ilu ennekõike kõlbeline kategooria ehk, kasutades veelgi arhailisemat mõistet, ta on sünnis. Väga sundimatu intervjuu sellisest vaatenurgast on ajakirja Kultuur ja Elu tänavuses 3. numbris teinud muide Ly Lestberg kunstnik Olav Maraniga. Professor Leonid Stolovitšile oli oluline Mefistofelese dilemma ehk suhe hea–kuri” – suhe, mille puhul tekib alati küsimus, kas hea ja kurja vahel peab valitsema dünaamiline tasakaal, ja kui peab, siis mis hinnaga see saavutatakse. Näib nii, et professor Leonid Stolovitš poleks tahtnud, et viidatud tasakaal sisaldaks vägivalda. Võimalik, et ta oli järgmise põlvkonna jaoks liiga leplik tähenduses „parem heaga herneleem kui pahaga pannkoogid”. Ta tahtis esteetikas arusaamist, mitte Mendelejevi tabeli tuupimist.
Väljaspool lektoripulti sündis uus esteetika otse meie kõrval. Seda põhjendasid peamiselt Jaak Rähesoo ja Vaino Vahingu artiklid, mis kaitsesid põhimõtet, et kunstiks on muudetav kõik, kui ei vähendata ruumi ilu jaoks. Need olid seletavad, mitte ennustavad artiklid, sest uus kunst ise oli sündinud juba varem, kusjuures selle dominandiks oli just ilu oma tolmumatus puhtuses. Okupatsiooniühiskond ei saa sellest kunagi aru, sest ta ei tunnista vabadust kui suveräänsust. Professor Leonid Stolovitš oleks pidanud õpetama korrakukutamist. Tema õpetas kunstist seda osa, millele kord jääb alla, sest ta õpetas kunsti funktsioone.
Ta sündis 22. juulil 1929 Leningradis. PhD 1955. aastast, filosoofiadoktor väitekirjaga ilust ja ideaalsusest 1965, professor 1967. aastast. Valgemetsas suvitanuna tundis eesti kunstist kõige paremini Vanda Juhansoo (1889–1966) loomingut, mille aluseks oli samuti veendumus, et iluks saab olla mis tahes looming, kaasa arvatud omaenese hoolitsetud vanadus. Tartus töötades kaitses Vanemuises Kaarel Irdi lubatud depropagandistlikku lavakunsti. Võinuks öelda: feci, quod potui, faciant meliora potentes.

Peeter Olesk

7. novembril 2013 Tähtvere mõisas