„II peatükk, põhiõigused, vabadused ja kohustused”

Jaak J??

Kord ennemuistsel ajal tekkis üks olukord. Siis ütles välisminister Jüri Luik selles olukorras kongeniaalselt: „Eesti Vabariigi põhiseadus ei kohusta Eesti Vabariigi kodanikke töötama Eesti Vabariigi välisministeeriumis”. Rõhuga sõnadel „ei kohusta”. Sellest ajast peale on palju vett merre voolanud, kuid mina mõtlen ikka veel selle lause üle järele. Vist oli esimene kord, kui minu kuuldes sõnastati ühemõtteliselt kodaniku, põhiseaduse ja välisteenistuse kolmnurk-suhe.

Loomulikult on alati mõtet uurida, kuidas ja kas põhiseadus kodanikku üldse millekski kohustab, milliseid Bermuda või mitte-Bermuda kolmnurki ette seab. Kui see kodanik on parajasti saanud presidendiks, ministriks või parlamendi liikmeks, siis on raami kuld ja rangide hõõrdunud kohad põhiseadusest hästi näha. Aga kuidas on selle inimesega, kes on omale diplomaadi rolli vabalt valinud? Kas põhiseadus kohustab käituma, mõtlema, tegema ja olema? Kas ta üldse kuidagi kohustab? Või on põhiseadus nagu maailm, millest Paul-Eerik Rummo kirjutas:

Kas tema tahtis mind piinata või lohutada, 

ainiti kärpides mu unelambi tahti

Hällitada? Ärritada? Rahustada? Kohutada?

Kohustada millekski? Ah, kas ta tahtis

üldse midagi – lihtsalt ehk niisama

tunnil, mil silmatera mõõtmetuks pisenes,…

 

Võtsin üle hulga aja ette põhiseaduse teise peatüki: õigused, vabadused, kohustused. Selle tähelepanelikult lõpuni lugenud, sain äkki aru, et tegemist on novelliga. Isegi väga hea novelliga, väärt Tuglase auhinda. Novellil peab olema lõpus üllatus, ootamatu plahvatus või midagi muud taolist, ühesõnaga puänt. Ja mida me loeme siit?! Viiskümmend kaks paragrahvi ikka õigustest ja vabadustest, kõiksugu tõusudega ja mõõnadega. Kroonuasjaga – kohtade täitmine ametiasutustes. Filosoofia ja põhitõdedega – vabadus, võrdsus, elu. Siis aga jõuab järg viiekümne kolmanda paragrahvini, mis otsekui päris-asja ette valmistades teatab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Kohustuse-sõna lööb korraga nagu kirikut sisse. Ja kohe seejärel saabub päris-asi, § 54, ning vajutab pedaali põhja: Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust…

Ühe lausega tõmmatakse kõigelt seni peidus ja saladuses olnult eesriie eest ja lihtsale kodanikule (kes teatavasti a priori ainult inimolend on) vajutatakse ühemõtteliselt ajusse teadmine, et kõik siin põhiseaduses tuleb ette ning kätte võtta, sest kõik on kohustuslik, isegi õigused ja vabadused! See on alles stiil, see on alles Tšehhov ja Maupassant! See on vast Popi ja Huhuu vääriline!

Hiilgav!

Aga nüüd ma lähen isiklikuks.

Selle viieteistkümne aasta jooksul, mil mu tööraamat on asunud Eesti välisministeeriumi personaliosakonnas, olen mitu korda imestanud, miks mõni inimene üldse diplomaadiks on hakanud, kui see talle nii pööraselt raske ja vastumeelne paistab olevat! Miks inimesed ennast piinavad, kui põhiseadus ei kohusta!?

Vahetevahel tahaks mõnele muidu kenale inimesele ütelda otse, et kuule, näib, et sa armastad üle kõige veepalli ja mängid seda tõenäoliselt hästi ning ujuma oled sa ka vist kibe. Aga jama on selles, et meie mängime siin parajasti jalgpalli, täiesti teiste reeglite järgi. Ja staadionimurus ei ole basseini, ujuda pole lihtsalt mõtet.

Mõnel on läinud rohkem, mõnel vähem aega mõistmiseks, et rood ei hakka tema järgi jalga vahetama. Mõnele on ülemused seda pidanud ütlema, isegi mitu korda. Mõni on õnneks ise taibanud.

Noh, ka isikuomadustest pole põhiseaduses juttu, nendest, mis mõnes riigiametis vaja lähevad. Isegi presidendi peatükis mitte.

Veel enam, isegi välisteenistust täpsustavates seadustes pole mingit loetelu isikuomadustest, mis ühel diplomaadileiba sööval inimesel peaksid olema. Liiati neist, mis tal veel lisaks võiksid olla. Kuid imestama paneb ikkagi, miks piinavad need inimesed ennast ametis, kus A ja O on igasugune suhtlemine teiste inimestega, aga nemad kardavad paaniliselt nii ajakirjaniku kui kõnepuldi mikrofoni. Neil on isegi kolleegidega saatkonna köögis reedeõhtust veiniklaasi tühjendades sipelgad püksis, selle asemel, et end lõdvaks lasta ja lihtsalt mõnu tunda.

Kas või vaikides.

Ka vaikimisoskus peaks tingimata kuuluma suhtlejate omaduste hulka.

Diplomaadid peavad suhtlejatena olema kõigesööjad. Sellest ei saa üle ega ümber. Meil armastatakse rõhutada, et diplomaadid peavad oskama keeli. Jah, aga võõraste keelte oskus on vaid raske peotäis kõlisevaid münte su kuuetaskus. Need on ainult võimalused, võid need raisata kiirelt sulava jäätise peale, aga võid ka hankida pileti nii-öelda suurele peole.

Diplomaadi keel pole mitte vaid inglise või hispaania või araabia, diplomaadi keelte hulka peavad kuuluma ka arenenud ja valitsetud kehakeel, samuti riietuse ning aksessuaaride keel, alates kingadest ja lõpetades lõhnaveega. Ka maalid su töökabineti seintel ja raamatud selle riiulis – needki on komad ja punktid su lausetes. Su teadmised Antarktika kliimast ja kohaliku ooperi repertuaarist. Ka su isiklik auto, su diplomaadikodu, kuhu kutsud mõne külalise, su serviis ja lauanõud ja vaasid, su veinipudelialused ja kardinavoldid, su servjetid ja isegi seep ning käte kuivatamise vahendid su külalistele mõeldud WCs, kõik see on keel, mida sina lakkamatult räägid kellegagi. Räägid kellegi ja millegi eest ning nimel.

Kogu see atribuutika annab sulle šansi sinu suhetevõrgus esile tõusta või vastupidi, seltskonda sulada. Just nii nagu kavatsesid, nii nagu on parajasti kasulikum.

Kõige olulisem on aga emakeele oskus. Oskus selles mõtelda, selles rääkida ja selles kirjutada. Su treenitud diplomaadikõrv ja -nina võib asukohariigis kinni püüda ülimalt olulise infopommi või peene ja kaugeleulatuva vihje. Sa tunned seepeale hetkeks joovastustki – et oled proff! Aga kui sa ei suuda oma vihjeid ja pomme adekvaatselt kodumaale saata, sest sa ei suuda oma sõnumit adekvaatselt emakeelde tõlkida, vajadusel paisutada, rõhutada, metafoorikski muuta, siis mattub see koduste otsustajate ajus tolle masendavalt suure info- ja lobavoolu alla, millega kodused kõrged isikud ja nende ka üsna kõrged nõunikud oma kabinettides päev päeva kõrval võitlevad. Tõesti, just nii …transit gloria mundi.

Lähen veel isiklikumaks.

Meenutame, et põhiseadusliku kohustuse puudumine sai juba tuvastatud. See on mind õigustanud vahetevahel juurdlema, miks pagana pärast ei võtnud mõned inimesed oma elus ette midagi muud, teinud midagi, mis neile oleks rohkem passinud. Selle passivuse tundemärgid löövad tahes-tahtmata välja, kuhu sa, hing, oma pärisolemust ikka peidad! Välisteenistuses on nähtud hingelt lavatähti ja militaarvõitlejaid, intrigante ja ärikaid, luftivendi ja udukujusid. On nähtud joodikuid. On nähtud seda ja teist. Igale on ju elus tegelikult koht olemas ja see koht ei pea ilmtingimata ning vägisi olema mõni saatkond või ministeeriumi peamaja Tallinnas!

Veel olen imestanud, kuidas inimesed, ametilt diplomaadid – ehk tuntud sõnastuse järgi kas salakuulajad või sõnumitoojad –, kuidas nad küll saavad elada ja töötada mitu aastat võõral maal nii, et tuttavaks on saanud ainult kohaliku välisministeeriumi trepikäänakud ja tugitoolid. Aga mis juhtub su ajutise kodumaa kõrtsides ja turgudel, hotellides ja randadel, maanteedel ja külatanumatel, poodides ja pesumajades – kõik see on neile kauge ja võõras. Pole käidud, pole nähtud, pole mõeldud, pole tuntud ega tunnetatud. Kuid niimoodi ei sünni eales tõelist salakuulamist ega tõelisi sõnumeid! Noh, ikka leiab tubli ametnik hea ettekäände konutada saatkonnas arvutiekraani ees, mis ilmutab iga päev su postkasti kukkuvaid sadu e-kirju ja infonuppe, istuda arvuti ees, mis lubab sul sorida iseseisvalt maailma virtuaalses totaalsegaduses. Ja tööpäeva lõpul võib tuikuda uimaselt koju või äärmisel juhul kahekümne kaheksandat korda X riigi vastuvõtule ja seitsmekümne viiendat korda mingile suvalisele konverentsile, mille rahvasuu on ammu ristinud kassiristseteks.

Aga Goethe märgatud elu haljas puu pole kunagi kuivanud, seda virtuaalmiraažidesse armujad ei tea.

Muidugi, mööname, et põhiseaduse teine paragrahv annab kodanikule kapaga õigusi, millest osav leiab ikkagi, kas või kõigi kiuste, mitu põhjust just Eesti diplomaadiks hakata.

Kui oleks minu teha, siis kirjutaksin ma sellesse peatükki juurde ühe paragrahvi, mis lisaks põhiseadusesse uue mõiste ja ühtlasi ka ühe uue dimensiooni. See on moesõna „holistiline”. Moesõna, mis peidab endas tegelikult vanu väärtusi. Kes need imetletud mitmekülgsed renessansiinimesed muud olid kui holistlikud tüübid! Kes need kreeka-rooma või vanade eestlaste jumalad ja maavaimud muud ikka olid kui inimeste holistlike kujutluste peegeldused, meie holistlikud iidolid. Mäletan veel omaaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõude, kes olid kodus inseneriteaduses ja võimelised ka muusikaarvustusi kirjutama, või siis majandusanalüüsi proffi, kes tegi ühtlasi keeleteadust. Puhtad renessansitüübid. Holistilise silmavaatega inimesed, kelle vähesuse üle alati kurtma peab. Vähemalt Eestis küll.

Kui inimene ei õpi õige pea teadlikult holistliline olema, siis mängib muu loodus ta igal juhul üle, tehtagu kliimaprogramme või võideldagu terrorismiga, ennustatagu tsunamisid täpselt või paigutatagu aktsiaid kavalalt, miski ei loe. Holistiline maailm mängib lamedalt tajuva ja lamestuva inimese üle. Kui Eesti põhiseaduses oleks kodaniku põhiõiguste hulgas (kohustusest ma esialgu ei unistagi) õigus mõtelda ja käituda holistlikult ja kui kodanikud seda õigust rakendaksid ennekõike riigi juhtimises, siis oleks Eesti varsti enneolematult huvitav maa.

Siis oleksime me selles elus ja selles maailmas, mis meie kasutusse antud, kõik head salakuulajad ja veel paremad sõnumitoojad. Siis oleks meil tõepoolest veel lootust pikemaks ajaks.