Iha ja kompromiss

Neeme Lopp

Barthes oli omamoodi autsaider, kes tegutses erinevate sotsiaalsete gruppide vahel.

“Tekstimõnu on siis, kui mu keha järgib omi mõtteid – sest minu kehal pole samu mõtteid, mis on minul.” (Lk 24.)

Mis viis Roland Barthes’i, kelle elus polnud midagi nonkonformistlikku peale tema seksuaalse sättumuse ning kes elas kindla päevaplaani järgi (mängides muu hulgas igal õhtul teatud kellaajal klaverit), 1970. aastate esimeseks pooleks selleni, et ta kirjutas: “Tekst on fetiš ja see fetiš ihaldab mind.” (lk 37). Kas oli see neuroos, mis rajanes võimatusel kirjutada teistmoodi? Või oli see kaalutletud samm, ühe prantsuse (ehkki näiliselt väikekodanlusele vastanduva) dändi edev knihv?

 

I

1960. aastatel oli Barthes tuntud eelkõige strukturalistina. Kuigi tal polnud akadeemilist kraadi, õnnestus tal siseneda kümnendi alguses esimest korda tõsisemalt ülikoolisüsteemi, olles juba 45aastane. Seega oli ta teadusringkondades omamoodi autsaider. “Algaja” värske innuga sukeldus ta töösse (paljudele üllatuslikult suhtus Barthes tõsiselt ka administratiivsetesse kohustustesse) ning suunas strukturalistlike lingvistide nagu Roman Jakobsoni, Émile Benveniste’i ja Louis Hjelmslevi, aga eelkõige muidugi Ferdinand de Saussure’i lugemisest saadud impulsid märgisüsteemide uurimisse. Varem oli Barthes uurinud väikekodanlikke müüte oma sõnutsi vaid hinnangute varal (raamat “Mütoloogiad” on ilmunud ka eesti keeles). Saussure’i ideedest tulenev semioloogia näis talle seega pääseteena doxa subjektiivsest maailmast, mille nüüd asendas teaduse intellektuaalne esiletoomisvõime.

Ometi kümnendi teiseks pooleks Barthes’i huvi ühiskonna struktuuride vastu rauges, nagu oleks tema süstematiseerimisiha järsku täitunud. Tegelikult ei tundunud Barthes üldse süsteemi-inimesena: ta toetus pigem intuitsioonile ja vahetutele reaktsioonidele, mida üks või teine teooria temas tekitas. Ning selle intuitiivsuse töötas ta hiljem oma teooriateks ümber. Kuna 1960ndate teisel poolel tekkis ja levis Prantsusmaal uus, strukturalismist eemalduv mõtteviis, hakkasidki Barthes’i intuitsiooni nüüd suunama käsitlused, mis olid seotud enim Michel Foucault’, Jacques Derrida, Julia Kristeva ja Jacques Lacani nimedega. Ent peamiselt häiris Barthes’i, et strukturalistlik keeleteadus tegeles vaid lausete tähendusega ega pannud tähele erinevusi keelte eneste vahel, mis neid samu lauseid laususid. Ühiskond koosneb hulgast keeltest, mis kogu aeg kõnelevad ning on omavahel pidevas võitluses. Tavaliselt võtab intellektuaal ühe neist keeltest omaks ning allub sellele. Barthes nägi ka üha populariseeruva märgiteaduse juures ohtu, et see kippus muutuma kõikeseletavaks keeleks, mis kõneles aina sagedamini “kõikide” positsioonilt. Aga oli ka teine võimalus: kõnelevaid keeli omavahel niimoodi segada, et ükski keel ei võimutseks teise üle, et mõtleja ei peaks loobuma naudingust, mida valik pärsib. Toda teist võimalust kujutas endast tekstuaalsus.

 

 

II

Keelte võitlus puudutas Barthes’i peagi isiklikumalgi tasandil, nimelt 1968. aasta maisündmuste kaudu, mil lahvatas mitmete vasakpoolsete jõudude mäss valitseva korra vastu. Barthes’i ehmatas inimeste aktiivsus füüsilisele vägivallale ning ta tundis end jõuetuna. Eriti puudutas aga Barthesi, et kodanluse ja üliõpilaste vastasseisus tundis ta end viimaste poolt hüljatuna. Üliõpilased arvasid, et Barthes varjub oma struktuuride ja õpetusega kooliseinte taha, samas kui tänaval käib tegelik elu. Kuid Barthesi arvates oli ka nonde sündmuste näol tegu kahe kõneviisi, kahe idiolekti võitlusega, mille kasvamine vägivallaks oli lihtsalt vulgaarne. Kui ta “Tekstimõnus” hiljem kirjutab konfliktist keelte vahel, sõnabki ta mürgiselt, et agressioon pole midagi muud kui kõige kulunum kõnepruuk, ning jätkab: “Ma armastan teksti, sest see on minu haruldane paik keelepruugis, kust puuduvad igasugused “stseenid” (selle sõna perekondlikus, abielulises tähenduses), kust puuduvad igasugused sõnasõjad. Tekst ei ole iial “dialoog”: ei ole põhjust karta petmist, agressiooni, šantaaži, idiolektide rivaalitsemist; ta ehitab inimsuhete – paigalpüsimatusse – südamesse väikese saarekese, kuulutab oma mõnu asotsiaalsust (vaid lõbustus on sotsiaalne), kuulutab naudingu skandaalset tõde: seda, et nauding saab olla neutraalne, kui kaob sõna kujutluslikkus.” (lk 22-23). Pole raske aimata, millised sõnasõjad Barthes’il eriliselt meeles olid.

 

III

Niisiis oli Barthes ikka omamoodi autsaider, kes tegutses erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Võib-olla just see, et Barthes tundis end ühiskonnas õhukesena ning tema elamismõnu vähenes, sundis teda edaspidi rohkem tähelepanu pöörama tekstile kui mõnuallikale. Barthes jõuab arusaamisele: kui ma loen teksti ja naudin seda, mida ma loen, pole mu nauding intellektuaalne, vaid suhe tekstiga on vahetu ja kehaline, see toitub minu kehalistest ressurssidest. Ning kõige vähem tuleks selline mõnu tagasi lükata.

Kui Barthes joonistas oma “autobiograafias” välja oma loomingu faase, määratles ta “Tekstimõnu” žanrina moraalsuse, millele eelnes sulgudes Nietzsche nimi. Barthes annab “Tekstimõnus” löögi senise moraali pihta ja kuulutab uut, nietzschelikult jaatavat ja joobuvat. Ühiskonna moraal oli seni iha alati tauninud. Ometi on lugemise erootilisus üleüldse see, mis hoiab lugeja jaoks teksti alal, mis on ainus tunnus, mis lugejale tunnistab teksti ehtsust. Erootilises suhtes tekstiga naaseb see, mis kõnes on liiga kohal (hüsteerilisel viisil) ja pelgas üleskirjutuses liiga puudu (kastreeritud viisil), nimelt keha. Kuid keha ei naase kujutisena, vaid mõnuna, keha rännakuna läbi keele. Kuid see rännak ei ole lihtsalt oma liikumisest joobuv, vaid iha rahuldamiseks peab teksti olema loodud selleks ruum. Minu mõnu pole juba tagatud, vaid tekst peab mind ihaldama, mind enda külge köitma, kuid end päriselt mitte kätte andma, see võimaldabki muutuda tal minu fetišiks.

Ma ei hakka siin “Tekstimõnu” varjunditest eraldi rääkima, et tema sissepääsude paljusust mitte liigselt taandada. Ainsana mainin, et teksti nautimine ei täida Barthes’i järgi lugeja iha kunagi tervenisti, erootilisus on alati kompromiss. Erootilisus tekib alles siis, kui kultuurist pärinev mugav lugemispraktika flirdib määratlematu, tühja, liikuva keelevõimelisusega, mis oma potentsiaalsuses ohustab sedasama praktikat, ja vastupidi. Lugemise nauding tuleb katkestustest, mis need kaks poolust flirtimisel tekitavad. Kiusatusega tuleb mängida, kuid sellele päriselt mitte järele anda. Nii nagu striptiisi juureski on kõige erootilisemaks paigaks koht, kus riie avaneb, nahk, mis vilksatab kahe riideeseme vahel.

Subjekt, kes seda flirti suudab piisavalt kontrollida, langemata ühele või teisele poole ära, on tegelikult topeltperversne (aga kas seda saab üldse enam nimetada perverssuseks?), kuna naudib nii enda kui isiku pidepunktide ohjamist kui ka nende hävitamist. Ka Barthes ise tegi oma seksuaalsuse puhul kompromisse ning hoidis seda justkui reservis, erinevalt näiteks Foucault’st, kelle lemmikpaigaks olevat olnud hämused geisaunad, kus kõikide ihade vallandudes jääb minust järele vaid üks anonüümne keha teiste hulgas.

 

IV

“Tekstimõnu” tähistab ka Barthes’i kirjutiste uut ajajärku. Olles juba varem hüljanud teksti tervikule pretendeerimise, eemaldub ta nüüd üleüldse suurematest tekstikorpustest. Tema tekstid kujutavad endast edaspidi lühikeste fragmentide kogumeid, mida ei juhi mõni diskursus, vaid mis triivivad keeleliste ihade meelevallas. Kuna Barthes on veendunud, et keel astub võimu teenistusse, niipea kui seda kasutama hakatakse, üritab ta võimu n-ö ära petta, proovides kirjutamisel diskursustest üksnes märku anda, mitte neid arendada. Ta esitab keelesituatsioone, mis koosnevad plaanidest ja teemadest, ihade skitseeringutest keele pinnal, et keele ülejääk end lugejale ise ilmutaks. Seda kirjutusviisi iseloomustavad eriti aga ta järgmised raamatud: para-autobiograafia  “Roland Barthes Roland Barthes’i pilgu läbi”, armunu-uuring “Ühe armudiskursuse fragmendid” ning fotoelamuste kogum “Helekamber”. Ning kuigi neis elavnevad Barthes’i ideed kõige “ehedamal” kujul – Barthes ei ürita enam oma ideid esitada, vaid laseb neil tekstikehas ise paljastuda –, jäävad need Barthes’i pärandi käsitlustes alati kuidagi tähelepanuta. Nagu oleks Barthes’i looming juba varem valmis saanud. Aga ilmselt ongi igasuguse loominguloolise mõtlemise olemus teatud alatine valmisolek.

 

Mis puutub Barthes’i teoste tõlgetesse eesti keelde, siis pole seis selles vallas enam kõige hullem. Tõlgitud on “Mütoloogiad” ja valik Barthes’i esseid, nüüd ka “Tekstimõnu”. Seda pole küll palju, kuid näiteks Derrida tekstidega võrreldes on olukord lausa rõõmustav. Pealegi tunduvad Barthes’i teisenemistes ikkagi mõned tema tekstid rohkem barthes’ilikud ja olulised kui teised. Mina isiklikult ootan, et keegi võtaks tõlkida just Barthes’i hilisemad raamatud, eriti kauni ja subtiilse “Armudiskursuse”. Et keha saaks järgida omi mõtteid.