Igavene sügis

Juhan Kreem

Poliitika asemel huvitavad Huizingat kultuuri-, elu- ja mõttevormid. Ümbrikud „Keskaja sügise” materjalidega Leideni ülikooli raamatukogu Johan Huizinga arhiivist.

Madalmaade kultuurifilosoofi Johan Huizinga nimi ei ole humanitaaride seas tundmatu, rääkimata siis kitsamalt ajaloolastest. Huizinga on olnud seni laialdaselt kättesaadav kas originaali või mõne suurema keele vahendusel. Eesti keelde alustas Huizinga looming oma teed siiski alles 1992. aastal raamatuga “Homo ludens”, mis  ilmus Akadeemias osade kaupa ja hiljem ka tervikuna. Nüüd on siis meie keeleruumi toodud ka Huizinga teine peateos „Keskaja sügis”, samuti nagu eelminegi Mati Sirkli kvaliteetses tõlkes ning Marek Tamme õpetliku järelsõnaga. Tegu on vaieldamatult olulise kultuurisündmusega.

Millest see Huizinga raamat meile räägib? Ajalooline kontekst on XIV-XV sajandi Burgundia ja Prantsusmaa. See on üheltpoolt Prantsusmaa ja Inglismaa omavaheliste konfliktide ajastu, mida hiljem on hakatud nimetama saja-aastaseks sõjaks. Teiselt poolt on see ajajärk, mil Prantsuse monarhia end konsolideeris ja asus kujunema vara-uusaegseks absolutismiks. Peale selle on see aga periood, millele annab tooni Burgundia hertsogiriik, võimas dünastiline moodustis Saksa keisririigi ja Prantsuse kuningriigi vahel, kus valitses Prantsuse kuningakoja kõrvalharu. Burgundide pretensioonid Prantsusmaa trooni juures, liit inglastega ning lõpuks lüüasaamine teeb mälestuse nendest keskaegsetest isandatest mitmetähenduslikuks. Kelle meelest on tegu reeturitega, kelle arvates täitmatute unistajatega. Kokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et väga palju sellest, mida me arvame teadvat keskaegse õukonnakultuuri kohta, rüütlite, turniiride ja rituaalide kohta, pärineb just sellest ajast ja ruumist.

Huizinga eesmärk ei ole aga selle ajastu poliitilise või sotsiaalse arengu süstemaatiline kujutamine. Teda huvitavad kultuuri- ehk elu- ja mõttevormid. Huizinga uurimisobjektiks on tunded, mis on seotud heroismi, armastuse, surma ja pühadusega. Autor tunnistab saatesõnas, et asus selle uurimuse kallale selleks, et mõista vendade van Eyckide loomingut. Van Eyckideni ja kunstini üleüldse jõuab ta siiski alles raamatu viimastes peatükkides, sinnamaani on tema teejuhiks inimliku väljendusvormi, sümbolismi ja allegooria uurimisel sõnalised allikad. Kui Huizinga XX sajandi teisel kümnendil teost kirjutas, oli tegu uute horisontide avamisega ajaloolises tunnetuses. Tänapäevaks on need teemad saanud historiograafia enesestmõistetavaks koostisosaks.

Huizinga tekst voolab sujuvalt peatükist peatükki, rekonstrueerides elutegelikkust, milles nagu surmatantsus tulevad luukeredega vaheldumisi vastu kuningad ja hertsogid, rüütlid ja kaunid daamid, luuletajad ja müstikud. Kuigi eesmärgiks on ajastu tervikpilt, on Huizinga pilk elu- ja surmavormidele teravam ühiskonna eliidi seas, õukonnas ja aristokraatias. Huizinga rekonstruktsiooni allikateks pole niivõrd ametlikud dokumendid kui selle aja kirjandus, eriti kroonikad. Viimaste seas on tema lemmikuteks rüütlikultuuri monumentaalsed ülistajad Georges Chastellain ja Jean Froissart. Sellest tulenevalt kerkivad autori kujutluses oma ajastu esindajatena esiplaanile mitte tavalised inimesed, vaid omaaegsed „kaanepoisid”: kuulsad rüütlid Jaques de Lalaing, Bertrand de Guesclin, Jean le Meingre või siis selle maailma vägevad, Prantsusmaa kuningad Louis XI ja Charles VI ning Burgundia hertsogid nagu Philippe Hea ja Charles Südi. Huizinga ei näe eriti vaeva oma tegelaste tutvustamisega, Froissart ja Chastellain on talle midagi sama enesestmõistetavat kui Bartholomäus Hoeneke või Balthasar Russow siinmail. Seetõttu on Huizinga lugemisel abiks mõningased eelteadmised Prantsusmaa ja Burgundia XIV-XV sajandi ajaloo kohta. Tõsi, lugemiselamuse saab ka ilma nendeta. Eestikeelses väljaandes oleks siiski võinud olla põhjalikum isikunimede register ja vähemalt repro nende piltide puhul, millest Huizinga otse juttu teeb.  

Huizinga kahtlemata tähelepaneliku analüüsi puhul jääb silma autori erudeeritud üldistusjõud. Kuigi jutt käib XIV-XV sajandi Burgundia õukonnast, rõhutab Huizinga kultuurikontinuiteete XII sajandist XVIII sajandini. Enamgi veel, lisaks sellistele genealoogilistele seostele loob Huizinga seoseid analoogia põhjal näiteks oma kaasaja või vana Indiaga. Ta rakendab oma teadmisi nn primitiivsete kultuuride kohta keskaja või laiemalt inimese kui sellise paremaks mõistmiseks. Üldistamine ei jäta puutumata ka autorit ennast ja tema suhet oma uurimisobjekti: juba esimese peatüki esimestest ridadest, kus Huizinga kirjeldab elu pinevust, tekib kiusatus see uvertüür kokku võtta vanarahva tarkuseks, et vanasti oli rohi rohelisem. Kui „Keskaja sügises” jääb generaliseerimistaotlus veel pigem tagaplaanile, siis seda enam lööb see õitsele Huizinga raamatus “Homo ludens”.

Nende suurte üldistuste mõjul tekib tahtmine küsida, kas raamatu pealkirjas antud kronoloogilised raamid ütlevad sügise kohta ikka kõik? Huizingale on kronoloogia sekundaarne, pigem on teda huvitanud abstraktsem kultuurimudel. Selles kontekstis on oluline Huizinga poleemika Jacob  Burckhardtiga, kelle renessansikäsitlusega opositsioonis „Keskaja sügis” on kirjutatud. Erinevalt Burckhardtist ei näinud Huizinga oma uurimisobjektis veel niipalju uue aja märke, kuivõrd vanu kulunud vormeleid, mis olid muutunud tühjaks. Samas tundub, et Huizinga loost koorub välja midagi veel enamat. Siin hakkab tööle tema loodud kujund. Sügis on suremise aeg, kuid selle järeltulevad talv, kevad ja suvi ning ring on jälle täis. See tsüklilisus viib Huizinga sügise igasse ajastusse ja kui kõdulõhn mõnikord ka polegi dominant, siis on see alati kusagil olemas ja tuleb kohe varsti jälle. Aastad pole muidugi vennad, seetõttu ei maksa Huizingat pidada tsüklilise ajalookäsitluse pooldajaks selle kitsas mõttes. See, mida ta otsib ja leiab, on kultuuri üldisemad toimimise viisid ja mustrid.

Mis on selle raamatu jätkuva paeluvuse taga? Huizinga leiab ju endiselt oma vaimustunud lugejaskonna isegi nende ajaloolaste seas, kes võtavad tema üldistusi “pika hambaga”. Asi ei ole ju ainult õnnestunud kujundis või et sügis on ikka ka poeete võlunud. Vahest on siiski tähtsam see, et Huizingat lugedes saame midagi teada iseenda kohta. Me loeme filosoofilist mõtisklust, mille aines, aeg ja ruum oleksid justkui hiliskeskaegses Burgundias, kuid kus me näeme nagu tuhmunud peeglis (kui kasutada samast perioodist bestselleri kirjutanud Barbara W. Tuchmani kujundit) kahtlaselt tuttavlikke näojooni.