Igale maitsele ja maitsetusele

V.-S. M.

  Tänapäeva kirjastuse juht Tiina Tammer, millist abi on kirjastajal ja hea eestikeelse raamatu huvilisel laiemalt Saar-Polli kultuuritarbimise uuringust?

Kui ajalehed-ajakirjad teevad regulaarselt oma lugejauuringuid, siis raamatukirjastajad pole mulle teada olevalt ise neid veel kordagi tellinud. Seepärast on iga tagasiside kirjastajale vajalikuks infopiisaks. Neid piisakesi kogudes ja arvestades teemegi ju tegelikult raamatuid, mida Eestis kaupluselettidel näete. Seega ei alahinda ma üldse Saar-Polli tehtud sotsioloogilist uuringut, seda võiks igal aastal teha.

Tundub, et nt tõlkekirjanduse, eriti kaasaegse proosa ja romaani osas ei ole raamatulettidel olnud kunagi nii head aega kui praegu?

On tõsiasi, et ilukirjandusest müüb kõige paremini tõlkekirjanduse klassika. Ja eesti asjadest mitte niivõrd ilukirjandus kui teatmeteosed, ajalugu, elulood. Mis puutub tiraažide vähenemisse, siis on see praegusel raamatute ületootmise ajal paratamatu. Üha rohkem antakse välja nimetusi, tekitatakse ellujäämiseks käivet. Vahel järele mõtlemata, kas raamatule ka vajalikul hulgal lugeja-ostja leidub. Vajalikul hulgal tähendab, et raamat ikka vähemalt nulli jõuaks. Paraku ei piisa pikemas perspektiivis ka nullijõudmisest. Raamatutarbijale on praegu tõesti õitseaeg, raamatuid ilmub igale maitsele ja maitsetusele. Kirjastaja peab üha rohkem mõtlema toimetulekule.

Kas Eesti ühiskond vajab üldse nii palju head tõlkekirjandust? Retseptsioon, kanoniseerimine, lugejate läbilaskevõime jne tunduvad kirjastajate-tõlkijate jõudlusest maha jäävat?

Kui hea raamat on kvaliteetselt kirjastatuna eesti keeles olemas, siis on see olemas. Raamatut ei tehta üheks päevaks, vaid aastateks.

Olete hiljuti tugevalt kritiseerinud kooliraamatukogude olukorda.

Olen kooliraamatukogude esindajatega mõne korra kohtunud ja aru saanud, et kooliraamatukogudega ei taha kõrgemal riiklikul tasemel keegi tegeleda. Haridusministeeriumis polnud veel sel kevadel ühtegi selle teemaga tegelevat inimest. Ma ei pea õigeks jätta kohaliku omavalitsuse meelevalda, kui palju kooliraamatukogudele oma eelarvest raha eraldada. Eriti kui vaadata omavalitsuste majanduslikku ebaühtlust ja kohatist ülepolitiseeritust. Lapsele peaks olema just kooliraamatukogu koht, kust ta jõuab võimalikult lihtsalt raamatuni. Eriti kui arvestada, et kodudes on raamatuid järjest vähem.

Millised meie kultuuripoliitika nüansid kirjastaja seisukohast veel küsitavad on ja tähelepanu väärivad?

Kultuurkapitali kirjanduse rahajaotamispoliitika vajaks ülevaatamist. Aeg on näidanud, et ainult eesti autorite toetamisega meie kirjastamist (sealhulgas raamatu hinna alandamist) vajalikul määral ei aita. Samas ilmub meil palju väärt tõlkekirjandust, mis samuti toetust saades lugejale taskukohasema hinnaga oleks. Eriti absurdne on aga, et Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital ei toeta Eesti ajalookirjanduse, elulugude, teabekirjanduse väljaandmist. See on väga suur töö ja kui olukord ei muutu, siis neid raamatuid enam lihtsalt ei tehta. Samuti ei toeta kirjastamist Hasartmängumaksu Nõukogu. Kirjastajad ei ole oma tegevust loomulikult toetustele rajanud, aga kui vaadata veel kord kultuuriuuringut, siis on raamatu hind üheks oluliseks ostuteguriks. Just väärtraamatute väljaandmisel sooviks riigi tuge rohkem tunda.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht