Hüpetega thanatotseeni poole

Küborgide kaitseks väljaastumine on James Lovelocki poolt mõnevõrra ootamatu, iseäranis ootamatu on aga tõeliselt tehisliku lülitamine evolutsiooni ahelasse.

RAUNO ALLIKSAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook

James Lovelock on enim tuntust kogunud oma Gaia teooriaga, mis on avalikkuse ees sageli varju jätnud tema mitmesugused muud teadustehnilised tegemised, olgu siis NASA-le leiutatud instrumendid või osooniauke tekitavate kloor-fluor-süsinikuühendite avastamine. Igal juhul on elukeskkond ja Maa saatus olnud Lovelocki huviala juba ammu. Gaia hüpoteesi on paljud keskkonnakaitsest huvitatud omaks võtnud, olgu siis ideena Maast kui organismist või metafoorina tohutu hulga meie planeedil aset leidvate reaktsioonide summa kohta. Rahvusvaheline teadlaskond on seda ka aktiivselt kritiseerinud, ent Lovelock ei jäta. Ehkki „Novatseen“ ei kõnele otseselt Gaia hüpoteesist, kuigi sellele korduvalt viidatakse (sellest kõneleb ka nt 3. päätükk), on sel siiski Lovelocki antropo- ja novatseenikäsitluses tähtis koht.

Tõsi, teatav vastuolu jääb tema mõtetesse siiski sisse. Gaia hüpotees on leebemas variandis andnud ainest aktiivse keskkonnahoiuga tegelevatele liikumistele ja mõtlejatele, rangemas aga inspireerinud suisa antropofoobseid ideid, mille järgi vaene Gaia üritab tasakaalu hoida, ent vastik homo sapiens rikub kõik ilusa ära. Lovelock ise kinnitab „Novatseenis“ siiski ideed sellest, et just sellelesamale homo sapiens’ile on Gaiat tarvis, ent samal ajal ülendab inimese täiesti uskumatule positsioonile, nimetades teda suisa väljavalitud liigiks (lk 35) ning seda ennekõike antroopia printsiibist lähtuvalt. Seejuures paneb ta inimese õlgadele koorma tagada Maal elu arengu jätkumine. Iseenesest pole sääraseski idees veel midagi kummastavat, iseäranis kui võtta arvesse, et kinnitatakse ka kõiki muid enesestmõistetavaid nähtusi (atmosfääri soojenemine on halb, fossiilsetele kütustele on vaja alternatiivi jne), kuid teatud ringkondades suisa keskkonnaprohveti mainega Lovelock läheb sel korral kaugemale, sest kaadrisse on tema arvates ilmunud uus eluvorm, kui võib nõnda väljenduda.

„Nagu olen öelnud, saavad meist küborgide vanemad, sünnitus juba käib. Seda on tähtis meeles pidada. Küborgid on sellesama evolutsiooniprotsessi tulemus, mis on loonud meidki.“ (Lk 100). Lovelocki meelest iseloomustab novatseeni tekkiv elektrooniline elu (lk 78), mis kasvab välja orgaanilisest, paneb täieliku üleminekuga aluse uuele geoloogilisele ajastule ning lõppude lõpuks ka ületab orgaanilise elu, mis ta oli sünnitanud. Novatseeni iseloomustabki küborgide ja inimeste kooseksisteerimine, sest see on möödapääsmatu ja Gaia hoidmiseks vajalik (lk 89). Aga see Gaia ei pruugi enam olla orgaaniline, sest kui küborgidel õnnestub hoida Maa endale elamiskõlblik, siis sünnib uus infotehnoloogiline Gaia, orgaaniline Gaia sureb ja masinad inimest ei leina (lk 95).

See kõlab nagu veidi perversne käsitlus Ray Kurzweili käsitlusest masinate ja inimeste ühtesulamisest, ainult selle vahega, et kuigi mõlemad toetuvad ideele, et valitsema jääb intelligentne elu, siis ei näe Lovelock inimkonnal enam erilist funktsiooni. Raske öelda, kas tegu on üdini pessimistliku vaatega või hoopis evolutsiooniprotsessi ja liikide vääramatu tekke ja väljasuremisega leppimisega. Kuigi inimesest seda oodatakse ja mõnikord isegi eeldatakse, ei ole looduslikku valikut kogu inimkonnas veel seisma pandud. Selles mõttes on inimkond jätkuvalt ajalik ning peab kunagi kaduma, mida ka Lovelock ennustab. Selle kadumise põhjustajad võivad olla nii „jõud, mille üle meil ei ole vähimatki kontrolli“ ja mis „võivad inimese ühe hetkega maa pealt pühkida“ (lk 23), ent muret peaks tundma ka tehisintellekti sõjalise arendamise pärast, sest ei saa kindel olla, et tehisintellekt otsustab humaanselt käituda, hoolimata talle ette antud programmist (lk 99). Teisalt manitseb Lovelock sääljuures hoiduma konfliktist ning Gaia nimel – isegi kui see lõppkokkuvõttes orgaanilisele elule saatuslikuks osutub – masinatega koos töötama.

Pessimistlikuks muudab selle aga tõsikindlus, millega Lovelock räägib novatseeni tulekust. Juba mõistekasutuse tasandil on tema käsitlus paiguti õõvastav. Raamatu sisukorrale pilgu heitnud, vaatavad säält vastu päätükid „Uued mõistjad“, „Uue ajastu insenerid“, „Pärast inimest“, „Meie koht nende maailmas“. Antropotseen on „kolossaalselt avardanud meie teadmisi maailma ja kosmose kohta“ ning selles elada on olnud privileeg (lk 69), ent Lovelocki käsitluses on kosmose eesmärk „muundada kogu mateeria ja kiirgus informatsiooniks“ (lk 70). Siinkohal lähevad ilmselt keskkonnakaitses n-ö rohelisele tiivale jäänute suusad Lovelockiga risti, sest info levimise nimel on viimane, nagu öeldud, valmis möönma ka anorgaanilise Gaia olemasolu. Kui Lovelock tsiteerib Richard Brautigani, kes kirjutab „kyberneetilisest aasast, / kus imetajad ja arvutid / elavad koos vastastikku / programmeeruvas harmoonias“ ja kus inimesed on „vaevadest vabad / ja taas loodusse liidetud, / naasnud oma imetajatest / õdede ja vendade juurde / ja kõik hoitud / armulikkuse masinate rypes“ (lk 90, värsid tõlkinud Lauri Sommer1), siis mõtleb ta ilmselt tõsimeeli seda, et masinate võimust võiks nii inimesele kui kogu elavale midagi õndsat sündida, sest Lovelocki arvates on inimestel ja küborgidel „ühine plaan, millega tagada oma ellujäämine“.

Gaia hüpoteesil on ka vastand­hüpotees, mille on püstitanud Ameerika paleontoloog Peter Ward. Vanakreeka mütoloogiast pärit Medeia järgi nimetatud hüpoteesi kohaselt on hulkraksesse ellu juba põhimõtteliselt kodeeritud enesetapjalik kalduvus, mis väljendub selles, et see muudab meie planeedi ellujäämiseks ebasobivaks. Maad sümboliseeriv Medeia on mütoloogias tuntud selle poolest, et tappis oma lapsed. Seega on Medeia sünnitanud hulkrakse elu ning üritab seejärel selle minema pühkida, et Maa võiks taas langeda mikrobioloogilise elu valitsuse alla. Hulk Maa geoloogilisse ajalukku jäävaid katastroofe ja välja­suremisi on sestap vaid Medeia-sündmused, enesetapukatsed. Naljaga pooleks võib seepääle väita, et ka see, kui mõtlejad nagu Lovelock kiidavad hääks või peavad vääramatuks protsesse, mille tagajärjel võiks kaduda inimene kui antropotseeni käigus planeedile intensiivset mõju avaldav liik, on vaid Medeia järjekordne katse end veidike puhastada. Humanitaaraladel on sellesarnast mõtet, ehkki kitsamal alal, väljendanud nt saksa kirjandusteadlane ja filosoof Ulrich Horstmann, kelle arvates on tung surma ja mitteolemise poole inimkonna pärisosa, mille kaugem eesmärk on naasmine anorgaanilisse olekusse ning sellega kaasnevasse eksistentsiaalsesse rahuseisundisse.

Kuidasmoodi seda ka vaadata, on selge, et inimene on teinud nii mõndagi, et muuta elu Maal kõigile ebamugavaks ning tema tegevusel on märkimisväärsed tagajärjed,2 ent küborgide kaitseks väljaastumine on Lovelockilt muidugi mõnevõrra ootamatu. Iseäranis ootamatu on tõeliselt tehisliku lülitamine evolutsiooni ahelasse. Kui kõnelda geoloogilistest ajastutest, siis võiks antropotseenile järgnevat novatseeni sestap nimetada hoopis thanatotseeniks,3 sest kujuteldav anorgaaniline tulevik saab tõenäoliselt saabuda alles pärast orgaanilise elu hävimist.

Võib muidugi küsida, kui kaugel me üleüldisest küborgistumisest ülepää olemegi, kui mõelda meiega kaasa liikuva tehnoloogia hulgale (ja siinkohal tuleb juttu teha mitte silmanähtavast, st nutiseadmetest, vaid ka kuuldeaparaatidest, südamestimulaatoritest, liigese­proteesidest jne). Lovelocki kuulutus anorgaanilisest Gaiast võib olla hirmutav, sest meile selles enam kohta pole, ent paraku tuleb seda tõsiselt võtta, sest tõenäoliselt on tegu arvestatava tulevikuvõimaluse, kuivõrd tehisintellekti ning isetoimivate masinate tohutu areng on meie ajale vägagi iseloomulik. Küsimus pole niivõrd selles, kas me kaotame masinate üle kontrolli, vaid selles, kas me usaldame vabatahtlikult oma tuleviku nende külmadesse metalsetesse kätesse. Surematus on kogu inimkonna ajaloos olnud paljudes kultuurides märkimisväärne väärtus, mille poole vaimse elu kaudu püüeldakse. Ehk on surematute masinate loomine ning nende sekka sulamine vaid viis, kuidas surematusetung täiuseni viia? Anorgaanilist Gaiat ja tema tasakaalu ei ohusta ju pääaegu miski, kui seda asustavad olendid, kes on võimelised seda või iseend vastavalt vajadusele ümber kujundama. Kui pole enam kedagi, kes võiks surra, ongi surm võidetud.

1 Sommeri tõlked ilmunud rmt „Hanguga elavhõbedat pildudes“. Eesti Keele Sihtasutus 2007.

2 Mõeldagu kas või uudisele, et tehislike asjade kogumass ületab nüüdseks elusa materjali. https://novaator.err.ee/1202524/maailmas-on-nuud-rohkem-inimeste-tehtud-asju-kui-elusloodust

3 Kr thanatos (θάνατος) tähendab surma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht