Hiina tehnodüstoopia

Ainus viis, kuidas Hiina moodi sülemlikule ühiskonnamudelile tõsiseltvõetavat alternatiivi pakkuda, on panna tehnoloogiaettevõtted oma tegude eest vastutust kandma.

URMAS HÕBEPAPPEL

Hiina ühiskonda ähvardab järsk demograafiline ja ökoloogiline kriis ning keskmise sissetuleku klaaslagi. Kuna tavapäraste poliitiliste ja majanduslike lahendustega ollakse lootusetult hiljaks jäänud, teeb Peking panuseid uutele tehno­loogiatele. Hiina tehnoloogiline areng on olnud kiire. Üheks riikliku investeeringuplaani tähelepanuväärsemaks tulemiks on kõrgelt arenenud tehis­intellektitehnoloogia ja sellele rajatud rakendusmaailm. Hiinas elab 1,4 miljardit inimest ja see on hea eeldus suurandmete kogumiseks. Just suur­andmete hulgast sõltub tehisintellekti­rakenduste kvaliteet. Lisaks on Hiinas piisav tehno­taristu, hulganisti ambitsioonikaid noori ja kõrgetasemelisi ülikoole, kus tehisintellektitehnoloogiat õpetatakse ja edasi arendatakse. Ent peamine põhjus, miks Hiina tehisintellekti­tehnoloogia ja rakendused on kõrgelt arenenud, seisneb selles, et Hiina on üks enim võrgustunud ühiskondi maailmas.

Ükski teine ühiskond ei ole nii palju tehisintellektitehnoloogial rajanevate rakendustega läbi põimunud kui Hiina. Võrreldes läänega tellitakse Hiinas koju rohkem toitu ja ukse ette rohkem autosid. Ühe näpuviipega kutsutakse koju juuksur, lapsehoidja ning isegi inimene, kes on valmis mõistliku tasu eest koera pesema. Kõik see eeldab andmete kogumist ja tehisintellektitehnoloogial põhinevate rakenduste tungimist sügavale inimeste ellu. Ettevõtetel on suurepärane ülevaade igast võrgustunud inimesest, keda on Hiinas üle ühe miljardi.¹

Hiina Kommunistlik Partei (HKP) on aru saanud, et ettevõtete kogutud andmed on võimas vahend poliitilise kontrolli tugevdamiseks. Peale riigi andmebaaside ning miljonite CCTV kaamerate tänavail, avalikes hoonetes ja klassiruumides kasutavad riigi julgeolekuasutused ettevõtete internetiplatvormidele sisestatud infot, et üksikisiku tegemisi jälgida ja mõjutada. Ettevõtetel ei ole võimalust koostööst keelduda. Kõikide Hiina suurfirmade juures tegutsevad HKP rakukesed, kes vajaduse korral partei sõna maksma panevad.² Ka Hiina tehnoloogiahiiud nagu Huawei, Tencent (WeChat) ja Alibaba on poliitilist nabanööri pidi HKPga seotud. Kontrolli suurendamiseks võttis Peking 2016. aastal vastu seaduse, millega kohustatakse kõiki eraisikuid ja ettevõtteid riigiasutustega koostööd tegema. Seadus hakkas kehtima 2017. aastal ning selle tulemusel on kõik eraettevõtete kogutud andmed söögitellimuste, autojagamiste, fotopostituste kohta julgeolekuasutuste käsutuses.

Nii on loodud eeldused tehnodüstoopiliseks ühiskonnaks, kus riik tunneb kodanikke paremini kui kodanikud ise ning kasutab seda teadmist, et nende käitumist poliitiliselt programmeerida. Tekkiva režiimi keskmes on nn ühiskondlik punktisüsteem (social credit system). Lihtsustatult öeldes on tegemist tehisintellektitehnoloogiaile rajatud jälgimis- ja mõjutussüsteemiga: kiiduväärt tegusid premeeritakse plusspunktidega, laiduväärseid karistatakse miinuspunktidega. CCTV kaamera vaateväljas vales kohas tee ületamine võib punktisummat vähendada, ühismeedias Xi Jinpingi otsuste kiitmine viib aga punktisumma üles. Samuti sõltub punktisumma ühismeediasõpradest: tagasihoidliku skooriga sõbrad on targem hüljata, sest seegi mõjutab kogutud punkte. Kui punktisumma langeb liiga madalale, ei ole näiteks enam võimalik panna oma lapsi hea mainega kooli, osta kiirrongipileteid esimesse klassi jne. Kasutajatele ei ole aga täpselt teada, milliste reeglite alusel nende käitumist hinnatakse. See teadmus on vaid HKP juhitud julgeoleku­asutustel.

Usaldamatus ja kaitsetus

Kuigi meid paneb kirjeldatud olukord hirmunult õlgu võdistama, tervitavad paljud hiinlased partei loodavat tehnodüstoopilist politseiriiki.³ Hiinas on ühiskondlik usaldamatus tõsine probleem. Petuskeeme ja õngevõtmisi kohtab igal sammul ja nende ees tuntakse end kaitsetult. HKP pakutud ühiskonna mudel, kus riik kontrollib kogu infot ning on võimeline „häid“ inimesi kurikaeltest eristama, näib päevamurede valguses mõistlik lahendus. Ühiskondlikku usaldust ei olegi sellises ühiskonnas vaja, sest selle on asendanud masinlik ettemääratus.

Seni ei ole sotsiaalne punktisüsteem ühtne, vaid jagatud mitmesuguste juhtprojektide ja piirkondlike algatuste vahel. Näiteks Hiina Keskpangal on üksikisikute finantskäitumist jälgiv süsteem. Kuid Pekingi ideaaliks on siiski üks terviklahendus, mille eesmärk on suurendada ühiskonna ettemääratust ja stabiilsust, riigi ühtsust ja partei võimu. Uutel tehnoloogiatel rajanev politseiriik ei ole totalitaarne, mis, nagu Hannah Arendt seletab,⁴ murendab ühiskondlikud suhted pereliikmete ja sõpruskondade vahel põrmuks ning kontrollib inimest ideoloogia ja hirmu abil. Totalitaarses režiimis on riik või poliitiline partei asendanud kõik ühiskondlikud suhted. Partei on sinu isa, ema, vend ja sõber. Hiinas loodava režiimi eelduseks on aga kõikehõlmav suhtlus, milleta ei oleks riigil piisavalt teavet, et inimeste käitumist ennustada ja mõjutada. Hirm on praegu veel vajalik, ent see on varuks vaid sõnakuulmatuile ja muutub üleliigseks, kui kirjeldatud ideedest saab reaalsus. Sellest hetkest alates on vastuhakk režiimile mõeldamatu ja hirm kasutu.

Ka ideoloogia on jäämas tagaplaanile. Kuigi HKP ei ole veel valmis lahti laskma oma ajaloolisest normivast rollist ning Hiinas reisides kohtab igal sammul punasümboolikat, ei ole indoktrineerimine määrava tähtsusega. Kirjeldatav ühiskond on pigem agnostiline (ideaalide osas ükskõikne). Teisisõnu, HKP ei püüa teha kõigist hiinlastest kommuniste. Eesmärk on hoopis hulk võrgustunud, aga poliitiliselt apaatseid inimesi, kellele läheb korda vaid ühiskonna näiline vabadus ja tarbimisotsuste mitmekesisus. See on sülemlik (hive) ühiskond, kus kõik ühiskonna liikmed on tänu täielikule sotsiaalsele kontaktile sarnased – sarnaste vajaduste, unistuste ja tunnetega nagu mesilased või sipelgad. Vabadusel valida ühe või teise maailmavaate vahel ei ole sellises režiimis kohta. Küsimus, millist riiki või ühiskonda tahetakse, on tarbetu või isegi kuritahtlik. Need valikud teeb tehisintellekt inimeste eest. Vabadus säilib vaid kommertsmaailmas – valikuvabaduses sinise või punase mobiiltelefonikatte vahel.

Sülemliku ühiskonnamudeli juured ulatuvad tagasi biheiviorismini (radical behaviorism), psühholoogilise teooriani, mis välistab vabaduse mõelda ja käituda omasoodu. Biheiviorismi järgi on vabadus juhus, informatsiooni puudumine. Kui meil oleks piisavalt teavet, käituksime ennustatavalt ja ühtemoodi. Õigust vabalt mõelda ja käituda ei oleks tarvis, sest keegi ei kasutaks seda. Kõik ühiskondlikud mured kliimaprobleemidest kuritegevuseni saaksid lahenduse tänu kogutud infohulgale, ilma demokraatia, inimõiguste ja vabamajanduseta.⁵ Infotäius ehk kogu teabe olemasolu on ideaal nii biheiviorismi kui ka HKP vaatevinklist. HKP modernistliku maailmakäsitluse kohaselt on tõde tuvastatav, ja kui see on kord tuvastatud, tuleb ka selle kohaselt käituda. „Tõe“ tuvastamiseks peab aga olema väga-väga palju infot.

Infotäius ilma vabadusteta

Esimest korda ajaloos näib see absolutistlik ideaal saavutatav. Hiina püüdlused võimaldavad meil kiigata tulevikku ja kujutada ette ühiskonda, mida juhitakse kõikehõlmava infotäiuse alusel, aga ilma vabadusteta. Sellises sülemlikus ühiskonnas võib riik (või partei) meie käitumisotsuseid ja hoiakuid meile endile teadmata muuta, programmeerides masside käitumist riigile soodsas suunas. Säärane ühiskond võib olla kõigis oma ettevõtmistes tõhusam kui need ühiskonnad, mida „piiravad“ sõnavabadus ja demokraatlikud institutsioonid – on tõenäoline, et avaliku debatita ühiskond lahendab mõningaid probleeme kiiremini. Säärane riik võib tehnoloogilises ja sõjalises arengus teistest ette jõuda ning otseselt ohustada liberaaldemokraatlikke ühiskondi, kus ei olda nõus oma kodanikke programmeerima.

Ent sülemlik ühiskonnakorraldus on ohuks liberaaldemokraatiale ka siis, kui seda ei rakendata täies mahus. Hiinas loodav režiim on saamas ihaldusväärseks eeskujuks kogu maailmas, ka läänes. Liberaaldemokraatiat kritiseeritakse, sest see on segane ja ennustamatu. Sülemliku ühiskonna pooldajad pakuvad demokraatlike tavade ja institutsioonide asemele suurandmetel tuginevaid „täpseid“ teadmisi ja plaane, mis üksikisikut ühes või teises suunas nügivad – vastavalt vajadusele ja neile endale teadmata. Parlamendi- või presidendivalimisi ei ole tarvis, rääkimata sõnavabadusest. See argument on vesi HKP veskitele, kes on mitukümmend aastat demokraatlikke ideaale ja protseduure põlastanud. Alates 2012. aastast peab HKP liberaaldemokraatiat ametlikult ohtlikuks ja režiimi stabiilsust õõnestavaks.

Mida kirjeldatud arenguga silmitsi seistes teha? Siin-seal on kõlanud väide, et lääne ühiskonnad peaksid laskma tehnoloogiaettevõtetel kontrollimatult Hiina konkurentidega võidu joosta. Hirmunult kõlab küsimus: mis siis, kui Hiina tehisintellektitehnoloogiad ja -rakendused saavad meie omadest võimsamaks. Siis on Hiina ju võitnud! Selle ärahoidmiseks peab lääne tehnoloogiaettevõtetele jätma vabaduse areneda ja mitte pärssima nende arengut iganenud valgustusajastu ideaalidega, kõlab argument. Neoliberalistlikus vaimus usutakse, et vaid tehnoloogiaettevõtete piiramatu tegutsemine saab olla Hiina autokraatlikule tegutsemisele tõhus vastumürk. Kuid seejuures unustatakse: selleks et igasuguse ohuga silmitsi seista, peab meie ühiskond olema terve ja teovõimeline.

Läänes valitsevad kommertshuvid

Lääne tehnoloogiaettevõtete (eelkõige Google ja Facebook) loodud algoritmid lähtuvad vaid kommertshuvidest ega pea oluliseks ühiskondlikke väärtusi ja sootsiumi toimimist, kirjutab Shoshana Zuboff.⁶ Nad on õppinud ära kasutama meie loomust – vajadust suhelda, samastuda, vastanduda –, et naelutada meid ekraanide külge ning teha rahaks väikesed muutused meie käitumises. Koondades suhtluse ühismeedia „silotornidesse“ on kaduma läinud kodaniku­ühiskonnale nii vajalik ühine suhtlusväli, kus erinevad ideed ja vaated saaksid kohtuda. Tagajärjeks on ühiskondade äärmuslik polariseerumine.⁷

„Ma ei saa aru, kuidas Reformierakond võimule tuli,“ ütles üks minu tuttavatest, „kui kõik, keda ma tean, valivad EKREt.“ Säärased väljaütlemised on võimalikud eelkõige ühismeediaplatvormide algoritmide toel, mis eelistavad vastandumist ja konflikti argumenteeritud debatile ja üksmeele otsimisele. Mis kasu on läänes loodud tehisintellektitehnoloogiast, kui samal ajal ühiskond mureneb tuhandeks killuks, kui jõukus ja võim koonduvad vaid üksikute tehnomogulite kätte ja riik vaatab nõutult kõrvalt? Kui orwelli­likult hirmutavad Hiina kiired sammud sülemliku ühiskonna poole ka ei ole, ei tohi see pimestada meid ohtudest, mis võrsuvad meie oma kodus. Vastupidi, ainus viis, kuidas Hiina moodi sülemlikule ühiskonnamudelile tõsiseltvõetavat alternatiivi pakkuda, on panna tehnoloogiaettevõtted oma tegude eest vastutust kandma. Me peame siduma tehisintellektitehnoloogia liberaaldemokraatlike väärtuste külge ning seeläbi taastama ühiskonna terviklikkuse. Kui me seda ei suuda, on Pekingil õigus – liberaaldemokraatlik ühiskonnaideaal on oma aja ära elanud.

1 Lai Lin. Thomala, Number of internet users in China 2015–2026. 16.VIII 2021. https://www.statista.com/statistics/278417/number-of-internet-users-in-china/

2 Scott Livingston, The Chinese Communist Party Targets the Private Sector. Center for Strategic & International Studies, 8. X 2020.

3 Amy Hawkins, Chinese Citizens Want the Government to Rank Them. – Foreign Policy 24. V 2017. https://foreignpolicy.com/2017/05/24/chinese-citizens-want-the-government-to-rank-them/

4 Hannah Arendt, The Origins of Totalitarianism. The Harvest Book, 1976.

5 Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. Profile Books, London, 2019.

6 Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism 2019, lk 398–407.

7 Agnieszka Rychwalska, Magdalena Roszczyńska-Kurasińska, Polarization on social media: when group dynamics leads to societal divides. Proceedings of the 51st Hawaii International Conference on System Sciences, 2018.

Artikkel tõukub selle aasta arvamusfestivali arutelust “Minu TikToki tantsu mõju”, mille korraldajaks oli Tartu Ülikooli Aasia keskus.