Ühest müüdist ja ühest häbist

Aare Pilv

Lugesin 29. veebruari Sirbist Valle-Sten Maiste „Augutäidet” pealkirjaga „Miks ma armastan punaprofessoreid?”. Mu pealispindne esmareaktsioon oli üldjoontes nõustuv, kuid siiski tundsin kohe, et miski häirib mind selle kirjutise puhul tugevasti. Järele mõeldes oskan selle kokku võtta kolme punktina. Esiteks. Mind häiris, et see punaprofessori mõiste oli siin nii probleemitult omaks võetud, seda kasutati nüüd juba deskriptiivse mõistena, nagu oleks see üldaktsepteeritud. Minu meelest on tegu vildakatel alustel moodustatud, aga ometi tugevalt stigmatiseeriva sõnaga, mis loob väärkujutelmi. Sisestasin Google’i otsingusse sõnad “punaprofessor” ja “punane professor” ja  ning enamik juhtudest on pärit ajalehtede ja Delfi kommentaaridest (sõna hakkab tihedamini esinema muidugi pärast pronksiööd). Sõna koos oma tähendusega pärineb sellest keskkonnast, mille algne idee oli küll soodustada ühiskondlikku dialoogi, kuid kus see on tegelikult võimatu: esiteks seepärast, et sõnavõtjad on näota ja anonüümsed, teiseks seepärast, et see kubiseb müütilistest liialdatud konstruktsioonidest, millega sisuliselt argumenteeritud dialoogis pole suurt midagi peale hakata. Enim on “punaprofessori” tiitliga õnnistatud Rein Veidemanni ja Rein Ruutsood, lisaks Martin Ehala, Mati Heidmets, Leif Kalev, Marju Lauristin, Aleksander Pulver, Rein Raud, Raivo Vetik, Tõnu Viik, eks neid võib pisut muudetud otsisõnadega leida veelgi (leidsin ka ühe “armuandva” avalduse, mille kohaselt Mikko Lagerspetz ei ole punaprofessor, kuigi jagab sotsioloogide vaateid). Lisaks ongi käibel mõiste “punasotsioloog”, nõnda on nimetatud nt Ain Aaviksood, Evi Arujärve, Juhan Kivirähka, Iris Pettaid, Andrus Saart (“riigivastaste punasotsioloogide ja punaprofessoritega” laulab ühte laulu ka nt õhukest riiki kritiseeriv Leo Kunnas). Lisaks üleüldine sotsioloogia samastamine teadusliku kommunismiga vms.

Mu iva on osutada, mis allikast, millisest “vaimsest atmosfäärist” see sõna pärineb – tollelt infoühiskonna narrikarnevalilt. Varaseim leitud otsinguvaste on juba oktoobrist 2005, kommentaaris Veidemanni kolumnile, milles ta protestis Langemetsa Sirbi artikli vastu, kus too ründas “kommarisärgi-afääri” järellaines Veidemanni, Ruutsood ja Jõerüüti. Aga esimest korda kerkis väljend kommentaariumitasandilt “päris” ajalehte, s.t arvamuslugude rubriiki möödunud aasta kuumadel päevadel, 4. mai Postimehes Urmas Sutropi artiklis “Toetame oma põhiseaduslikku valitsust”, mis vastustas 12 professori avalikku kirja ja mõne ühiskonnateadlase kommentaare toimunule. Tsiteerin: “Aga plaan oligi selline, et kukutada meie põhiseaduslik valitsus. Ja eks nii mõnigi punane professor või sotsioloog oleks tänutäheks saanud oma kolmkümmend seeklit, mille eest saanuks osta ministrikoha uues Barbaruse valitsuses.” Siin on tegelikult lühidalt ära öeldud sõna “punaprofessor” konnotatsioon: see on Venemaa sabarakk, riigikukutaja, reetur (kes on veel eriti reeturlikult teaduse ja intellektuaalsuse maski taha pugenud – “professor” on selles sõnas sama halvustav kui “punane”). Kui me kasutame täna kellegi kohta sõna “punaprofessor”, siis ütleme just seda. Kas tahame siis seda öelda?

Teiseks. Mulle ei meeldinud Maiste kirjutise üldistav anonüümsus. Jääb mulje, nagu oleks neid nn punaprofessoreid terve plejaad, aga tegelikult on ju inimesi, kellele Maiste kirjeldus võib osutada, vaid kindel peotäis. Igal juhul jäi mulle mulje, et kirjeldati paari üsna konkreetset inimest, samas aga nime nimetamata, võttes neilt võimaluse reageerida, ilma et nad paistaksid seejuures paranoilised. Mu meelest see üldistav toon – hoolimata sellest, et kirjutise eesmärk on avaldada sümpaatiat – süvendab toda stigmatiseeritust. “Punaprofessor”, nii nagu seda mõistet kasutatakse, on ju müüt, kus ühtedele või teistele inimestele (või lihtsalt mingile umbmäärasele grupile) projitseeritakse oma hirmud ja ängid asjade ees, mis tegelikult lähtuvad hoopis mujalt. Ainult et kuna Venemaal või isegi Eesti getodes toimuv on liiga raskesti ligipääsetav ja mõjutatav (rääkimata psühholoogilisest aspektist: meie kollektiivsete ängide allikad on raskesti ligipääsetavad, pinnale pääsedes ähvardaksid need meie identiteediterviklust – aga see on omaette pikk teema), on vaja ohutunne kanaliseerida kellessegi, kes on käegakatsutav, on vaja enda hulgast leida patuoinas. Et see leida, peab temast tuleva ohu kirjeldus olema piisavalt umbmäärane ja samas küllalt kergesti metafoorselt või sõnamänguliselt assotsieeritav (on sotsiO, järelikult sotsiA – juba härra Mauruse “kõrralikus majas” teati, et seal vahet polegi; on vasakpoolne, järelikult Vene agent – kuigi, mis on tänasel Venemaal pistmist vasakpoolsusega; oli kompartei liige, järelikult automaatselt kaabakas – selle lühise lahtiharutamine on väga keeruline ja nüansimeelt nõudev, kuid lühis see on; selliseid müüti toestavaid võrrandeid on veelgi). Müüti on alati lihtsam hallata kui üle pea kasvanud tegelikkust. Ja mitte ainult seda, müüdi abil on alati lihtsam inimesi hallata kui komplitseeritud tegelikkuse teadvustamise abil. See tõde on ju tegelikult elementaarne. Punaprofessoriteks nimetatavate inimeste “ühine süü” on aga ainult see, et neil on praeguste ühiskondlikult fetišeeritud teemade suhtes enamusest erinev arvamus. Küll aga osutavad nad vahel neile põhjustele, miks ühiskond võib haavatavaks osutuda – paraku nähakse neid seetõttu haavajatena.

Ühesõnaga – üldistav, anonümiseeriv sildistamine, kus nagu osutataks kellelegi, ütlemata, kellele konkreetselt (nagu Sutropigi huupi osutav “eks nii mõnigi”), ei suhestuta konkreetse inimese konkreetsete seisukohtadega ega argumenteerita nende üle, tekitab eksitavaid müüte, mis võimendudes (ja seekaudu üha endastmõistetavama ilme võttes) võimendavad ka hirme, mida need müüdid on mõeldud katma. Maiste kirjutis jääb liikuma selle müüdi raamides, kuigi püüab seda omal moel ka kõigutada.

Kolmandaks, olulisim punkt. Mulle tundus kummaline, et üldse on vaja kuidagi eraldi põhjendada seda, miks mingeid autoreid avaldatakse. Tegu pole ju mingite veidrike või külahulludega, vaid igati intelligentsete inimestega, ja peaks olema ülimalt endastmõistetav, et üks vaba ajaleht nende arvamusi avaldab (ja ses suhtes ei saa märkimata jätta, et eri arvamuste mitmekülgsus on Sirbis tõesti hästi läbi viidud). Ma tajusin Maiste artiklis teatavat vabandavat hoiakut, mis mind natuke imestama pani – otsekui tehtaks sellega mingit natuke piinlikku asja, et avaldatakse Ruutsood, Viiki, Hennostet, Allikut jt (kui oletada, keda Sirbi autoreist Maiste võis silmas pidada). Ma ei ütle, et see hoiak päriselt Maistest endast lähtub, pigem näen ma siin ka selle hoiaku tõrjumiskatset (mis küll ülal mainitud põhjustel poolele teele jääb). Kuid ometi, minul tekib väike hirm, kui ma tajun tolles hoiakus analoogiat selle häbitundega, mis tekib tugevalt ideologiseeritud ühiskonnas inimestel teatava enesetsensuuri mehhanismina. Mulle meenub, kuidas Madis Kõiv kunagi kirjeldas Alliksaaresse suhtumist; “ametliku ebasoosingu” all oleva Alliksaarega suhtlemisest hoiduti, aga mitte seepärast, et see oleks olnud kuidagi kardetav või ohtlik või karistatav, s.t süütegu, vaid sellepärast, et seda teha oli kuidagi häbiväärne, ebasünnis – midagi otseselt halba ei juhtu, aga kuidagi ebamugav ja piinlik on. See ei ole mitte loomupärane üldise kultuursusega kaasnev häbitunne, vaid häbi kui teatav spetsiifiline kohanemismehhanism: ühest küljest välditakse sellega üheselt süüdistaja positsioonile sattumist, teisest aga ka otseste süüdistatavate hulka sattumist (ja asja häda seisnebki selles, et peab kindlasti poole valima). Valehäbi on kaitsemehhanism, mis on iseloomulik polariseerunud ühiskondadele, kus alternatiiviks vastaspoolte vahel pole mitte avatud neutraalsus, mis ei vaja väljavabandamist, vaid märgistatuid küll rünnakust säästev, kuid neist distantseeruv häbitunne. See on sümptom, et midagi on ühiskondlikes suhetes valesti. Ma tajun selles vabandavas toonis seda, et nood konkreetsed tegelased, kes näiteks kahtlesid Ansipi tegevuse õigsuses pronksiöö eel, kes kahtlevad Eesti riigi integratsioonipoliitika adekvaatsuses, Eesti ajaloopildi levinud interpreteeringute ainuvõimalikkuses jm sellelaadses, on samuti sattunud nüüd sellisesse positsiooni, kus on natuke häbi nendega tegemist teha, neid avaldada jne. Kui seda häbi tunneb juba vaba mõtet levitava kultuurilehe toimetus, siis pole see mu meelest hea märk.

Olgem siis valvsad, või õigemini, püüdkem lõdvestuda.