Helilooja pilk – must-valge Eesti

Märt-Matis Lill

Lumi on just maha tulnud ja ümbrus on omandanud üsnagi must-valged toonid. Samad värvid näivad püsivalt tooni andvat ka eesti vaimsel maastikul – vähemalt, mis puudutab poliitikat ja diskussiooni selle üle. Või siis selle puudumist. Meie kõige suurema esindatusega partei on meile jälle üsna robustsel moel selgeks teinud, et on ainult üks tõde ja selle monopol on nende käes. Meie president näib olevat selle tõemonopoli pretensiooni heaks kiitnud, väljendades seda oma taavetlikus Twitteri-heitluses Krugmani-Koljatiga. Presidendi sõnum näib olevat see, et Eesti ja teiste Baltimaade ning laiemas plaanis ka teiste jõuliselt kasinusprogrammi järginud riikide viis majanduslangusest välja tulla on olnud ainuõige ja seda ei saa keegi seada küsimärgi alla. See Eesti kasinuse tee ainuõigsus on ühtlasi olnud meie juhtpartei poliitika üks põhisõnumeid, võimu aluseid ja legitiimsuse allikaid.* Ma ei tahaks veel kasinuse pooldajate ja vastaste vahel poolt valida, aga mind väga häirib see viis, kuidas seda teemat meil puudutatud on. Eesti meedias negatiivseks kangelaseks tehtud Krugmani argumendid on tegelikult vägagi mõtlemapanevad. Tema põhiline kriitika Euroopa aadressil seisneb väidetes, et kasinus Euroopas on läinud liiale: see ei ole nii äärmuslikul kujul vajalik ega too soovitud tulemust, vaid pigem takistab majanduse taastumist. Üks drastilisemaid näiteid on Hispaania olukord. Kõigepealt see, et Hispaania majanduslangus ei tulenenud mitte avaliku sektori ülekulutustest ja riigieelarve defitsiidist (enne majanduslangust oli Hispaanial eelarve ülejäägis nagu meilgi). Hispaania praegused võlaprobleemid on aga Krugmani järgi väga otseselt seotud võlausaldajate kartustega juba käimas sotsiaalsete rahutuste pärast. Rahutused on omakorda tulenenud väga jäigast ja karmist kasinusprogrammist. Seega on tegemist nõiaringiga, millesse on riigi surunud just väga jäik ja drastiline kasinusprogrammi järgimine. Seda kinnitavat ka IMFi analüüs. Küsimus ei ole selles, et Hispaania peaks hakkama palju kulutama, vaid selles, et avalik sektor on saanud liiga tugeva löögi. Ja nagu ikka, kannatavad selle pärast kõige rohkem need, kes on majanduslikult kõige vähem kindlustatud. Kusjuures kelle vigade pärast: Hispaania majanduslanguse põhiliseks omamaiseks põhjustajaks oli ülekuumenenud kinnisvarasektor. Tuleb nagu tuttav ette ...

Krugmani järgi on kasinuspoliitika üle arutlemisel põhiline probleem see, et Saksa poliitikud on sellest teinud justkui keskaegse allegoorilise moraalinäidendi, kus negatiivseteks kangelasteks on maad, kes on elanud üle oma võimete ja peavad nüüd selle eest paratamatult maksma. Esiteks (nagu Hispaania näite puhul näha võib) ei ole see õige ja teiseks jätab see mugaval moel välja Saksa pankade olulise osa mitmete maade, sealhulgas Hispaania majanduse ülekuumenemisele aktiivselt kaasaaitamises.

Eesti praegu võimul poliitikud on aga selgelt valinud nimelt Saksa vaateviisi ja meist on saanud lausa selle narratiivi üks olulisi esindajaid ja eestkõnelejaid. Miks see nii on? Kas on siin põhjuseks meie ajalooliselt lähedased ja soojad sidemed Saksa riigi ja rahvaga? Ei tea. Aga igatahes on selles truualamlikus ja kriitikavabas suure Saksa narratiivi kuulutamises ja järgimises midagi tõeliselt eemaletõukavat. Väikse ja üsnagi haritud riigina võiks Eesti ju ometi aru saada, et tõde – eriti suuri ja keerulisi probleeme puudutav tõde – mahub harva must-valgesse raamistikku kaabakate, kangelaste ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ja me peaksime endale selgelt ja ratsionaalselt aru andma, et seda laadi tõekäsitlus pole kujundatud mitte üldhumanistlikke ideaale, vaid kellegi vägagi riiklikke huve järgides. Krugmani on meie poliitilised liidrid tembeldanud libekeelseks ja kurjaks kangelaseks, kes tahab meie maale – vähemalt sõnades – halba. Võib-olla tõesti ei ole Krugmani näited Eesti ja Baltimaade kohta kõige sobivamad, nagu on osutanud eesti majandusinimestest näiteks Ardo Hansson. Samas on TTÜ majandusprofessor Rainer Kattel seisukohal, et Krugman on oma kommentaarides tõesti vaid fakte edastanud, ta ei ole Eestit rünnanud ning „Eestit ei saa tõepoolest ülejäänud Euroopale eeskujuks seada” (PM 9. VI 2012).

Seega, nagu eeltoodud näidetest näha, ei ole tõde sugugi nii üheselt tõlgendatav. Eesti meedias on peaaegu täielikult jäänud puudu keynesiaanliku majanduskäsitluse edasiandmisest ning selle asemel et seda esindava Krugmani seisukohti analüüsida ning poolt- ja vastuargumente kaaluda, on meie koalitsioonipoliitikud ja president valinud kriitikavaba suure Saksa narratiivi järgimise tee. Teemasse süüvides näib mulle, et mõlemal poolel – nii keynesiaanidel kui kasinuse pooldajatel – on vägagi tõsiseltvõetavaid argumente, mille käsitlemine eeldaks asjatundjate kaasamist ja sisulist debatti. Selle asemel on see teema taandatud peaaegu usuküsimuseks. Sellest on mul tõsiselt kahju. Seda enam, et mitmed majandusinimesed on öelnud, et Eesti majandustõus ja -langus ei sõltu isegi mitte niipalju sellest, kui tublid me ise oleme, vaid pigem sellest, kui hästi läheb Skandinaavia majandusel. Skandinaavia aga minu teada ei kuulu kasinusepoliitika eestvedajate ja järgijate hulka …

Kokkuvõttes tahan öelda, et unistan sellisest eesti poliitilisest kultuurist, kus olulistele teemadele (nagu parteide rahastamine, internetivabadus või kasinuspoliitika) lähenetakse ratsionaalsete poolt- ja vastuargumentide toel ning jäetakse kuulajate otsustada see, mis neid rohkem veenab. Praegu on vähemalt Eesti kaks suurimat parteid valinud selgelt pigem emotsionaalsete argumentide ja must-valge meie-nemad vastandamise tee. Tagajärjeks on üsnagi väiklane ja ahtameelne vaimne õhkkond, mis on Eesti poliitilist kultuuri ilmestanud juba mõnda aega. Kusjuures mulle tundub nii ACTA-protestide kui arstide streigi valguses, et eestlaste usk ühte ainuvõimalikku tõtte nii majandus- kui muudes küsimustes on löönud tõsiselt kõikuma.

Lõpetuseks ütlen veel, et ma ei taha kuuluda ei positiivsete ega negatiivsete kangelaste hulka mingis fiktiivses moraalinäidendis, mida etendatakse ühe Euroopa riigi lavastuses. Ma ei tea, kas ma kuulun pigem keynesiaanlsuse pooldajate või vastaste leeri. Ma ei tea ka, kummal pool Eestil praegu tasuks olla. Aga ma tahaksin teada.

Paul Krugmani seisukohad Hispaania küsimuses pärinevad põhiliselt New York Timesis 27. IX ilmunud artiklist „Europe’s Austerity Madness”.

* Ma ei imestaks, kui Tallinna lennujaamas võtaks varsti turiste vastu suur reklaam kirjaga „Welcome to Estonia – the land with a balanced budget”.