Ühe kogukonna sünd ja surm

Kaarel Tarand

Asjaolu, et üht eestlaste eksiilkogukonda kirjeldab ja uurib soomlane, on üpris erandlik ja viitab selle kogukonna enda erandlikkusele. Eestlased USAs, Kanadas, Austraalias, Rootsis ja mitmel pool mujal on endast maha jätnud mahuka kirjaliku pärandi, arhiivid, kunstilise loomingu, ajakirjanduse jne. Nad on end ise uurinud või siis kutsunud endiselt kodumaalt uurijaid, et saada ka kõrvalseisja pilguga tehtud analüüse, välisvaateid lisaks sisevaadetele. Läti eestlastel midagi sellist pole ja soomlasest uurija on olnud sunnitud toetuma ainult üksikute varasemate uurijate (Oskar Kallasest Lembit Vabani) ülestähendustele ning ise lätieestlaste viimaste esindajate käest kogutud suulisele pärimusele.

Kuus aastat tagasi Helsingi ülikoolis kaitstud väitekirja kokkuvõtlik sõnum on lihtne ja sünge: Läti eestlusel pole tulevikku. Seda kordab autor nagu refrääni sissejuhatusest lõppsõnani. “Tänapäeval assimileeruvad Läti eestlased kiiresti lätlaste ja venelastega” (lk 9), “Läti eestlaste suurim probleem on assimileerumine, just see hävitab aegamööda kogu rahvusvähemuse” (lk 17), “Nüüd on juba liiga hilja päästa Läti eestlust, sest emakeelena eesti keelt rääkivaid ja/või õppivaid lapsi tegelikult ei olegi” (lk 25), “Praegusajal on eestlased Lätis pigem kurioosum ega ole mõtet spekuleerida, kui kaua eestlased Lätis keelevähemusena säilivad” (lk 178).

Kahjuks on uurija jätnud tegemata võrdleva analüüsi selle kohta, mille poolest erineb teistesse maadesse välja rännanud eestlastest kahe suurema lainena Lätti emigreerunud eestlaskond. Tekstist koorub siiski välja, et kui kõrvale jätta ärkamisajast kuni Eesti ja Läti iseseisvumiseni Riia vaimulikus seminaris ja Riia tehnikaülikoolis haritud noored, kes ei kavatsenudki oma elu Lätiga siduda, olid Lätti väljarännanud valdavalt vähese haridusega töölised ja talupojad, kelle “seas ei leidu tõesti edukaid ega silmapaistvaid inimesi, tüüpiline on argine elutee” (lk 17).

Oma kohaliku vaimse eliidi ehk kogukonna juhtide puudumine on mu arvates vähemasti sama kaalukas põhjus kiireks assimileerumiseks kui “väikesed kultuurierinevused”. Õigupoolest ongi raske leida peale eraeluliste ühtki kaalukat põhjust, miks eestlane üldse peaks kodumaalt lahkudes sihtkohaks just naaberriigi Läti valima. XIX sajandi väljarännet tõukas Eesti küla kasvav ülerahvastatus ja põllumajandustehnika areng, mistõttu jäid paljud töökäed üleliigseks. Aga usuvahetuse eest lubas keisrivõim auhinnaks maad ikka sise-Venemaa õigeusklikes kubermangudes, mitte Lätis. Tööstus- ja käsitööliste jaoks sai aga Riia olla ahvatlus ainult väga lühikest aega, Eesti raudteevõrgu rajamiseni ja Tallinna muutumiseni tööstuslinnaks. Karjäärihimulisemaid tõmbas aga Riiast hoopis rohkem Peterburi. Lätti emigreerumises võis näha siis ja praegugi hoopis väiksemat praktilist kasu kui väljarändes Eestist palju jõukamatesse piirkondadesse ja Läti eestlaskond ongi moodustunud juhuslike “sooloprojektide” alusel, mitte nii, et esimesed väljarändajad-pioneerid oleksid loonud uues asukohas sillapea ning aidanud ning soosinud üha uute kaasmaalaste ümberasumist, motiiviks kogukonda kasvatades ka paremini ja kauem oma etnilist identiteeti säilitada, nagu seda tegid viimase sõja ajal Eestist pagenud. Läti eestlaskonnal puudus algusest lõpuni see sisemine side, mis koondas rootsi- või ameerikaeestlasi rahvuskultuuri ja de iure riiki hoidma-arendama.

Marjo Mela on piiranud oma uurimisobjekti ajaliselt Nõukogude okupatsiooni lõpuga, taastatud iseseisvuse ajal Lätti kolinud eestlased ei kvalifitseeru veel lätieestlasteks, kuna nad oletuslikult ei kavatse end Lätiga kogu eluks siduda, vaid on seal ajutiselt-tähtajaliselt tööl. See on vaieldav lähtekoht, sest paljugi inimeste elus ajutiseks kavandatut võib osutuda alaliseks. Pealegi on “ajutiste” värskelt kodumaalt saabunute panus väliskogukonna ellu sageli vägagi stimuleeriv. Väikeses rühmas piisab ühe tõelise aktivisti saabumisest, et soikuv seltsielu uuesti käima lükata. Teiselt poolt erinevad poliitilised-õiguslikud olud pärast Eesti ja Läti ühinemist Euroopa Liiduga nii radikaalselt mis tahes varasemast perioodist, et uued väljarändajad ei taha vanasse pilti enam kuidagi sobituda. Põhimõtteliselt on ELi piires emigratsioonist rääkimine ju üldse tinglik kodanike, kapitali jne vaba liikumise kontekstis. Uuseestlus Riias võiks pigem olla kõrvutatav/sarnane uutes oludes sündinud eesti kogukondadega Brüsselis, Luxembourg’is või Londonis, mitte traditsioonide jätk. Aga olgu öeldud, et kuna väitekiri on valminud juba aastal 2001 (miks küll selle tõlkimiseks kuus aastat aega läks?), polegi autor saanud ELi taustsüsteeme veel arvesse võtta.

Siiski on kahju, et mahukas töö on rajatud Eesti üldise ajaloo vajalikust nõrgema tundmise peale. Väite “Balti kubermangude venestamine algas uuesti 1870. aastail” (lk 59) võib heatahtlikult näpuveaks lugeda – praktikas võeti see ette ikka alles pärast Aleksander III troonileasumist 1881. aastal.

Balti üliõpilaskultuuri totaalne mittetundmine on aga juba suurem puudujääk. Eesti ajalookirjutuses hinnatakse haritlaste ja üliõpilaste organisatsioonid alati rahvuskultuuri ja -riigi loomise veduriteks, Riias üle 20 aasta tegutsenud eesti tudengite organisatsioonid aga on Marjo Mela uurimuses marginaalsed. Korporatsioon Vironia näiteks saab hinnanguks primitiivse lause “Vironia tegevus oli korporatsioonile tüüpiline: isegi iga päev käidi koos kahevõitlust ja õllejoomist harjutamas”. Ja kõik! Kahjuks pole autor vaevunud Vironia ajalooga tutvuma kas või ainult Vironia kodulehe materjalidegi abil. Veel kõlbmatum on väide “…loodi Riias uus eesti korporatsioon, Riia Eesti Üliõpilaste Selts”. Vaevalt leidub tänapäeva Eestis ajaloolast, kes arvaks, et selts ja korporatsioon on sünonüümid.

Ruhja piirkonna eestlaste eluolu uurimisel oleks olulist abimaterjali pakkunud Karl August Hindrey mälestuste seeria “Minu elukroonika”, kuid Hindreyd autor allikana isegi ei nimeta.

Kõige hullem ja tervet hõimuliikumise sajandit mahakriipsutav on aga reibas tõdemus: “Läti elanikest rääkis läti keelt 1920. aastal 78,4%, 1925. aastal 83,6% ja 1935. aastal 90%, nii et pärast Läti iseseisvumist läks vähemusrahvuste integreerimine ladusalt.” Sellist arusaama ei toeta küll ükski liivlaste saatust käsitlev uurimus, mida on kirjutanud nii eestlased kui soomlased. Läti ametlik poliitika oli ikka “hobuste keelt” rääkivate liivlaste jõhker ümberrahvustamine, mitte integratsioon.