Hall ja lõpmata tee

Merle Karro-Kalberg

Postimehe küsimusele, kas Tallinna Reidi tee projekti tuleks muuta, vastas 80 % osalejatest: „Jah, jalakäijate pääs mere äärde tuleb paremini lahendada. Reidi tee ümber lahvatanud tulisest diskussioonist jääbki eredaimalt meelde linna merele avamise teema, kuigi vestlustes, aruteludes, artiklites ja intervjuudes avatud probleemistik on palju mitmekihilisem. Reidi teega seoses tõstatatud küsimused ei puuduta ainult seda üht tänavaruumi lõiku Tallinnas, vaid on linna, transpordi ja tänavate planeerimisele üldiselt sümptomaatilised. Nii transpordi arengusuundade läbimõtlematus, projekt, mis ei vasta linna väljastatud lähteülesandele, jalakäijate ja jalgratturitega arvestamata jätmine, ruumi­spetsialistide projekteerimise hilises staadiumis kaasamine, autokesksus, eelmise sajandi ruumilahendused on Tallinna linnaplaneerimise poliitikas tavaline asi. Katsed neid teemasid kuidagi teisiti lahendada lõpeb enamasti peaga vastu seina jooksmisega. Praegu ilmnesid kõik need puudujäägid seoses Tallinna mereäärse alaga, kohaga, mis on inimestele kallis ning mida peavad oluliseks paljud. Õhinapõhised kodaniku­algatused on rinda pistnud juba mitme sarnase juhtumiga: meenub võitlus Soo ja Kalaranna tänava inim­näolisuse pärast ning lahing Kalarannas. Nüüdisaegsed lahendused ja konstruktiivsed diskussioonid võiksid juba olla planeerimisprotsessi loomulik osa, kuid ikka ja jälle tuleb protestida, meelt avaldada ja meedia appi kutsuda. Endiselt on tarvis mõjukate telenägude sekkumist ning konflikti, et inimesed saaksid oma linnakeskkonna kavandamises kaasa lüüa. Viisakad kirjalikud argumendid teeruumi kavandamise osas esitasid kodanikuühendused juba aasta tagasi. Need jäid tähelepanuta.

Reidi teed esitleb linnavalitsus võluvitsana, mis lahendab hoobilt kolm suurt kitsaskohta: tagab veokite mugavama juurdepääsu Vanasadamale, kaotab Piritalt ja Viimsist kesklinna tulijate tõttu tekkivad ummikud ning lahendab Vanasadama ja Tivoli piirkonda kavandatud uushoonestuse elanike liikuvusprobleemid. Viimase õlekõrrena käiakse välja, et raha tee ehitamiseks on Euroopa Liidust juba olemas ning see tuleb ilmtingimata ära kasutada. Kõik need argumendid iseloomustavad ilmekalt tupikseisu, kuhu me oma linnade planeerimise põhimõtetes jõudnud oleme.

Elukeskkonna kavandamine peab käima ajast ees. Tulevikku puudutavate otsuste tegemisel ei saa lähtuda vaid parasjagu kehtivast majandusprognoosist. Kuigi kesklinna läbiva transiidi maht on kasvanud praegu nii suureks, et on tarvis teha uus suur sadamasse viiv tee, siis mõne aasta pärast võib olukord olla hoopis teistsugune. Meil on varnast võtta ka mitu õpetlikku näidet. Üks nendest on Koidula piiripunkt. Uut, moodsat ja suure läbilaskevõimega piiripunkti hakati kavandama millenniumi alguses, kui majandus oli tõusuteel ja kaubanduslik läbisaamine Venemaaga paljulubav. Raha piiripunkti moderniseerimiseks andis Euroopa Liit ja 2011. aastal avati Eesti kaguservas Euroopa moodsaim raudteejaam. Seejärel suhted Venemaaga halvenesid ega ole taastunud tänini ning Setomaa serval seisab nukralt hiiglaslik transpordikeskus kui mälestusmärk lootustele, mis pole täitunud. Sama suure innuga rekonstrueeriti Tartu lennujaam, mis taasavati 2009. aastal. Tartust sai lennata Stockholmi, Riiga ja Tallinna. Praegu saab vaid korra päevas Helsingisse ning ülejäänud ajal. on lennujaam suletud. Ehk olnuks otstarbekam investeerida mugavamasse ühendusse Riia lennujaamaga? Meelde sobib tuletada ka ebaloomuliku mõõtkavaga Mäo ümbersõitu või Puurmanni silda Tallinna-Tartu maanteel. Meeleheitlik majanduskasvu ootus ja lootus, mis läbib kindla joonena riigi tegemisi ja riigijuhtide sõnavõtte, avaldub elukeskkonnas suurejooneliste taristu­projektidena.

Praegune Reidi tee lahendus soosib kaupade vedu läbi sadama, see kuidas pääsevad sadamasse või sadamast linna jalakäijad, pole aga kedagi huvitanud. Kaupade väljaveo asemel peaksime kavandama inimeste juurdevoolu. Selle tagaks meeldiv elukeskkond, kuid Reidi tee ümbrus seda kindlasti ei ole.

Tõsi, niikaua kuni kaupa veetakse Helsingisse kesklinna Vanasadama kaudu, jääb kaubaautode kesklinna saamine päevakorda. Ehk tasuks siiski arutada ka kaubavedude kesklinnast äraviimist?

Reidi teega pidavat kaduma Piritalt ja Viimsist kesklinna tööl käivate inimeste hommikused ja õhtused ummikud. Kuid, nagu märkis Marek Rannala 25. IV 2016 Vikerraadio saates „Vastasseis“, kaovad kurikuulsad liiklusseisakud kesklinna koolide vaheaegade ajal niigi. Linna hariduspoliitika puudujääke ei saa kompenseerida ega lahendada asfaldiga. Siin aitaks läbimõeldum transpordi­strateegia: ühistranspordi arendamine, kergliiklusteedesse ning Viimsi-Kesklinna laevaliini investeerimine. Kõik justkui tõdevad, et kesklinn ei suuda enam palju rohkem autosid vastu võtta, ummikud tekivad nii või teisiti. Seega ei lahenda ka Reidi tee olukorda, lihtsalt lükkab probleeme edasi.

Admiraliteedi basseini ja Vanasadama ümbrusesse ning Kadriorgu Tivoli alale kavandatud uushoonestus toob kesklinna uusi elanikke. Reidi tee lahendab projekti koostajate ja tellijate arust ka uute elanike liikuvusprobleemid ning tekitab meeldiva ja kvaliteetse elukeskkonna. Kas tõesti on elamine kaubaautodele kavandatud 65 meetrit laia magistraali ääres see, mille pärast Kadriorgu ja südalinna kolitakse? Kasutatavate terminite ebamäärasus ja nendest erinev arusaamine on probleem, mis kumab läbi paljudest projektide lähtetingimustest ja lõpplahendustest.

Ja nii jääbki lõpuks kõlama argumendina raha, mille Euroopa Liit on juba eraldanud ja mille peab ilmtingimata ära kasutama. Kahjuks on viimastel aastatel ELi raha toel kerkinud nii mõnigi külastuskeskus, kergliiklustee või seltsimaja, mis kasutuseta seisab, sest tasuvusarvutustes oldi liialt optimistlikud. Levinud on hoiak, et kui raha on olemas, tuleb see ära kasutada, sest järgmine kord ehk enam ei anta, kuna meist on jäänud võimaluste kasutajatena halb mulje. Raha argumendiga kaasneb ka projekteerimiseks ette nähtud aja küsimus, sest sülle kukkunud raha tuleb enamasti ära kasutada tähtajaks. Kui aga projekti koostamine jääb hiljapeale, siis polegi teha muud kui kasutada standardlahendusi, sest uute väljatöötamiseks pole aega. Nii surub ka Reidi tee projekti tagant tihe ajakava, sest lindi lõikamist plaanitakse järgmisesse aastasse, mis on juhtumisi ka kohalike omavalitsuste valimise aasta.

Kogu loo juures on eriti kurioosne see, et Reidi tee projekti tellija on linn ise, kes pole siiani osanud ega tahtnud muudatusettepanekutega arvestada. Kui Kalarannas ja Admiraliteedi basseini ääres murti piike linnavalituse, eraomaniku ja tema ärihuviga, siis praegusel juhul on vaidluse nähtavaid osapooli vaid kaks: linna elanikud ja linn. Üks edulugu on meil juba olemas: näiliselt pöördumatu protsess õnnestus peatada ja teisele teele suunata Kalarannas. Ehk lisandub sellele teinegi Reidi teega?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht